Enamik noist kahest blogivabast nädalast on muidugi meelest läinud – hea seegi, et FB-st mõned mälestused siia kopeeritud sain. Aga katsudes veel meelde tuletada asju, millest võiks rääkida, siis…
Laupäeval käisime ema ja lastega raamatukogus, seal oli vanavanemate päeva puhul meisterdamine. Ema meisterdas Plikaga ja mina Poisi eest 😀 Äge oli see, et ma õppisin paberist kinkekotti tegema. No ma teadsin, et see pole raske, aga polnud päriselt kunagi näinud, kuidas see käib, oli tõesti lihtne. Mul on muidugi aastakümnete jagu kinkekotte kapis ootamas, nii et reaalset raha kokkuhoidu siit minu jaoks ei tuleks… Aga isetegemise rõõm on suur!
Pärast meisterdamist käisime lastele uusi ID kaarte tegemas. Poiss on praegusel neljakuune ja Plika passifoto on vist umbes vanusest 1,5 aastat. Nüüd ju pikemaks ajaks minek, vaja ikka oma näoga dokumente. Mõtlesin küll algul passipildid fotograafi juures teha, aga no see neli euri (korda kaks last) on mõttetult suur summa mu meelest, Pärnus pole ju seda poodi, kus ma kunagi töötasin ja kust ma raudselt ka praegu odava hinnaga pildid välja meelitaks… Seega otsustasime putkapiltidega õnne proovida.
Plikaga polnud probleemi, panime põlvili toolile, vaatas kenasti õigesse kohta ja pildid said täitsa normaalsed. Poisiga oli aga pikk jant ja mina oleks üldse alla andnud ning siiski fotograafi juurde läinud, õnneks sattusin Plika avaldust sisse andes sümpaatse teenindaja peale, kes meile appi tuli ja ka Poisi pildi välja meelitas. Nüüd on vaja ainult meili oodata ja järele minna 🙂
Eile öösel hakkas Plikal kõrv valutama, minul kurk. Jube päev oli – kurguvalu sain küll soolaveega kuristamisega vähemaks, aga siis hakkas pea valutama… Lõpuks oli kurk okei, pea lihtsalt paks ja kehas nii kohutav väsimus sees, minu puhul kindel haiguse tundemärk.
Kurguvaluga on tavaliselt nii, et kui see ka päeva jooksul ära kaob, siis tavaliselt tuleb öösel jälle tagasi. Siunasin just endamisi, et pidi see haigus just nüüd tulema, kui ARKi teooriaeksam ukse ees… Aga oh imede imet, läksin eile õhtul üsna vara magama ja täna hommikuks oli enesetunne suurepärane!
Äratus oli meil täna üüratult varajane, sest mul oli vaja enne kella üheksast eksamit veel Poisiga perearstikeskusest läbi käia, et vereanalüüs ära anda. No see rutiinne, raua ja ma ei tea mille veel kontrollimiseks. Niisiis tõusime kell seitse ja startisime veidi peale kaheksat. Verekabineti ukse taga oli hiigelpikk järjekord, aga ema väitis, et lastega lubatakse alati ette ja no ma siis ka läksin ja palusin, et nad mind vahele laseks. Saime 🙂 Ja see oli suisa hämmastav, kui rahulikult Poiss käitus – ei virinat ega rabelemist. Lasi kenasti sõrme otsa sutsu teha ja seda pikalt pigistada, kuni vajalik kogus verd väljas. Ise vahtis samal ajal ringi ja oli üsna rahulolev.
Siis viis ema mu ARKi. Oli täpselt parasjagu aega, et putkas pilt ära teha (sai samasugune punnsilmne nagu ID kaardigi peal, aga kui ID kaardi pilt on igas mõttes õudne, siis juhilubade oma on lihtsalt kole :P) ja pärast mõnd minutit ootamist saigi lahendama hakata. Kahte küsimust polnud varem näinud, isegi kuue puhul suutsin kokku kahelda, aga valesid vastuseid sai õnneks vaid üks – no ma miskipärast arvasin, et rehvide kulumine ei saasta keskkonda 😛 Aga tõepoolest, nagu ema pärast kommenteeris, nendest eraldub ju selle kulumise käigus sodi…
Sõidueksami aja sain alles 28. septembriks. Nüüd on küsimus, kas ma julgen enne lennupiletid ära osta, kui eksam reaalselt tehtud… No kuni Abikaasa pole meile korterit leidnud, seni ma nagunii pileteid ei osta, nii et eks mõtleb uuesti, kui reaalne vajadus tekib. Odavaid pileteid saab umbes kaks nädalat ette ostes, nii et õnneks see aeg pole ka väga pikk. Kuu lõpus pean küll ema juurde kolima, sest ühe äärmiselt toreda inimesega on praeguseks kokku lepitud, et oktoobri algusest kuni meie tagasi tulekuni elab siin tema. No igatahes, pöidlad pihku… Et kõik sujuks.
Pärast eksamit käisime veel Plikale kingi otsimas. Kevadised kinnised kingad, õigemini botased, olid väikseks jäänud ja suuremat numbrit, oh õudust, ei oodanudki sahtlis. Plika käis viimased päevad õues kummitallaga sussidega, mis talle veel tibake suured (Liis, sina tead, need mustad, olid ju Jossu omad?). Ja minu rahalise seisu juures ta oleks võinud nendega veel mõnda aega käiagi… Õnneks lahke vanaema lubas lapselapsele kingad osta.
Port Arturites (ABC King ja Walking) polnud mitte midagi, ei valikut (kinnine ilma voodrita viisakal määral vettpidav kevad-sügisjalats) ega ammugi õiget numbrit (26). Kaubamajaka ABC King ja Shu olid sama tühjad, aga NS Kingas oli nii mitu paari valikusse sobivaid jalatseid kui ka äärmiselt toredad müüjad, lisaks tunduvalt paremad hinnad. No ei ole normaalne mu meelest, et LASTE jalatsid €50 maksavad. Saime miski €24 eest botaselaadsed üsna kenad kingad, mida ka Poiss hiljem kanda saab. Mis me küll ilma vanaemata teeks…
Teguderohke hommikupoolik kurnas lapsed mõnusasti välja, nii et panin nad kella ühest magama – Plika ärkas nelja paiku ja Poiss veel hiljem. Ja just sel ajal, kui ma õndsat rahu nautisin, saabus veidi enne kella kahte kõigi aegade parim meil, mis teatas, et mu blogi on nüüd üleval. No tõesõna, ma olin ikka METSIKULT rõõmus.
Millalgi õhtupoolikul avastasin, et pilte ei saa üles laadida ning kuna minu teadmised taolise probleemi lahendamisest piirdusid vaid sellega, et WP-content kausta permissions peab olema 755 ja seda see ka oli, siis kirjutasin jälle Netpointile ja kolme minuti pärast saabus vastus: proovige nüüd. Otse loomulikult töötaski kõik laitmatult. Issand, kui imeline!
Ühesõnaga jah. See on nüüd kümnes postitus, mis täna üles sai. Ma arvan, et natukeseks on ehk rahu majas. Vähemalt homseni 😀
Oh, kui hea on. Blogi on tagasi! Jajah, ma saan aru, et ma kordan ennast. Aga no tõesti. Ekstaas!