February 2013

Ümberkorraldused elutoas

Aja jooksul on meie elamine märkamatult järjest rohkemate asjadega täitunud. Olen juba mõnda aega mõelnud, kuidas elutuba ümber korraldada, et oleks paremad võimalused asjade paigutamiseks ja üldine olemine ka mugavam.

Kui lastel oli vähemalt üks suur kapp, siis MINU asjade jaoks polnud kuskil kohta (magamitoa kappides on ruumi ülearugi, aga igapäevases kasutuses olevaid asju sealt ju kogu aeg tuua ei viitsi) – ainus laste käeulatusest väljas paigake oli külmkapipealne. Üritasin seda küll korras hoida, aga sellegipoolest tekkis järjest suurem kaos – sujuvalt sai sinna käest ära pandud kõik, mis ei pidanud laste kätte sattuma:

IMG_5004

Telerialune kapp, kus laste asju hoidsime, meeldis mulle välimuselt väga, aga oli paraku üpris ebapraktiline. Kapid olid küll ruumalalt mahukad, aga liiga kõrged ja sügavad, nii et reaalselt kasutatavat pinda oli pigem vähe ja tagantpoolt asju võtta tüütu. Keskmise kapi nupp läks mõni aeg tagasi katki, nii et seda lapsed ise avada ei saanud. Segadus oli äärmiselt kerge tekkima:

IMG_5011

Pärast jõule oli meil äkitselt veel rohkem mänguasju. Kõik väga popid, nii et ega ju ei kurda 🙂 Aga oli vaja neile kõigile koht otsida. Kasutusse läksid madal aknalaud ja mänguköögi kapp:

IMG_5009

IMG_5013

Rong oli alguses kogu aeg maas, aga mingi hetk tekkis soov rohkema vaba põrandapinna järele, nii et selle tükid said köögikappi topitud, kus nende jaoks liiga vähe ruumi oli, nii et kukkusid pidevalt välja. Autode “garaaž” toimis seal jällegi päris hästi – vanasti olid nad lihtsalt diivani kõrval, aga mulle meeldib, kui kõik saab vajadusel silma alt ära panna. Mida lagedam, seda parem 😛

No ja kui me nüüd nädal tagasi viimase kingituse saime, siis neile karpidele enam sobivat kohta ei leidnud. Ajutiselt hoidsime neid aknalaual, see oli aga tsip kõrge ja kitsas. No ja üldse, aknalauad võiks ikka puhtad olla, eks.

IMG_5015

Nii ma siis mõtlesin ja mõtlesin ning otsustasin, et telerialune kapp tuleks välja vahetada riiulite vastu. No teate küll, midagi sektsioonilaadset, ainult et kaasaegsem ja soovitavalt võimalikult õhulise välimusega. Selline, kus telekas oleks keskel ja ümberringi riiulid – nii all, kõrval kui üleval. Ideaalis oleks tahtnud sellist, kus on lisaks riiulitele ka mõni ustega kapp.

Kui soov oli selge, polnud muud, kui jälle aktiivselt finn.no tasuta kraamil silm peal hoida. Nädalavahetusel leidsingi järjest kaks üsna sobivat pakkumist – üks variant oli helebeež, teine valgeks värvitud. Esimese leidsin laupäeva hilisõhtul ja saatsin sõnumi. Vastust ei tulnud, pühapäeva pärastlõunal tuli meelde helistada, öeldi, et on läinud. Teise leidsin pühapäeval, aga helistamise hetkeks oli see juba kellelegi ära lubatud – öeldi, et võib esmaspäeval üle helistada ja kontrollida, kas ikka viidi ära.

Pärast nädalavahetust midagi sobivat pakkumisele ei tulnud. Üleeile aga saatis sõnumi too esimene tüüp ning küsis, kust me elame. Ju siis oli pühapäeval riiul lihtsalt ära lubatud, aga soovija muutis meelt, nii et ta pakkus järgmisele. Küsis, kas me saame järgmisel hommikul järele tulla, ta läheb kell 12 tööle.

Oh, kui hea, et Külli pere meie lähedale kolis! Kui nad oleks endiselt 25 km kaugusel elanud, oleks bussi sebimine palju keerulisem olnud. Nüüd aga – lihtsalt lepi kokku. Ja just eilne hommik oli see, kus Külli mehel hommikust lisaotsa polnud. Nii nad siis sõitsidki, riiul asus 30 km kaugusel. Ja mis eriti hea – said koos riiuliga pliidi ka. Külli pere uue köögi pliit oli töökorras, aga ahju alumine pool ei töötanud, nii et selles sai küll soojendada, aga mitte küpsetada. Nüüd said täitsa juhulikult toimiva pliidi kauba peale. Äge!

Tegime telekaaluse kapi tühjaks, viisime panipaika, panime riiuli asemele, kruvisime kokku… Ja vaatasime, et kuidagi ei sobi hästi 😀 Mõtlesime natuke ja otsustasime, et vahetame riiuli ja diivani asukohad ära. Idee õigustas ennast täielikult, vastasseina laste köögi kõrvale sobib see riiul palju paremini.

Terve eilse päeva sättisin kraami uutesse kohtadesse. Peale niisama sättimise sai ka palju asju ära parandatud – oli kogunenud viis-kuus raamatut, üks pildiraam ja üks mänguauto, mis kõik vajasid teipimist. Lisaks parandasin ära Plika tooli, mille seljatoe ristuvad puidust jupid ta kunagi ära lõhkus. Kasutada sai tooli ju samamoodi, lihtsalt seljatugi oli koledam, mulle see auk seal üldse ei meeldinud. Nüüd otsisin jupid üles ja avastasin, et üks lippidest on nii pooleks läinud, et parandamiseks piisas juppide kokku surumisest, teise murdumiskoht oli siledam, aga kui kõik jupid tooli “aukudesse” tagasi sättisin ja natuke ristumiskohta teipisin, sai täitsa okei. Võimalik, et läheb muidugi üks hetk jälle katki, aga sai lastele sõnad peale loetud, et ärgu sellega mingeid pööraseid mänge mängigu. Plika oli igatahes väga rõõmus, et tool jälle korras.

Ühes riiulitega saime kaasa ka selle külge kleebitud LED-tuled – nende juhtmed on veel kinnitamata ja peitmata. Vasakpoolse ülevalt teise ja kolmanda riiuli ees oli klaasuks, aga võtsime selle eest ära. Esiteks ei meeldi mulle klaasuksed juba sellepärast, et need on mu meelest täiesti mõttetud – paistavad läbi. Teiseks palju praktilisem põhjus – lapsed oleks võinud selle mängides kogemata katki ja klaasikildudega endale viga teha. Niisiis on nüüd ainult riiulid 🙂

IMG_5031

IMG_5029

IMG_5058

IMG_5056

IMG_5051

Kusjuures riiulipinda võiks IKKAGI rohkem olla 😀 Aga muidugi tunduvalt parem kui enne. Rongijupid vajavad parajas suuruses kena kasti, kuhu nad kõik sisse mahuvad, ajutise pesa leidsid aga praegu kolme väiksema pappkarbi sees, mille sai kenasti laste köögi alla lükata.

Üks asi läks muidugi keerulisemaks – arvutiga oli enne palju lihtsam. Me ju vaatame pidevalt telekast asju, mis on arvutis – selleks on vaja, et teler ja arvuti oleks HDMI kaabliga ühenduses. Enne tõstsime arvuti lihtsalt kapinurgale ning sealsamas oli tool, nii et sai mugavalt arvutis olla, kui keegi teine telekat vaadata tahtis. Muul ajal oli arvuti köögilaual, mis oli ka sealsamas – pistikupesa oli täpselt kapi ja laua vahepeal, nii et juhet polnud vaja kunagi välja võtta, lihtsalt arvuti tõstmise vaev.

Nüüd pole aga mingit mugavat võimalust ühel ajal arvuti kasutamiseks ja teleka vaatamiseks. Pole head kohtagi, kuhu arvutit telekaga ühendamiseks panna, praegu on lihtsalt põrandal. Niisiis otsustasime osta USB pesaga DVD-mängija ja vaadatavad asjad edaspidi pulgaga sinna torgata. Tiba ebamugav see pidev kopeerimine ju on, aga igatahes parem, kui kogu aeg arvutit teise toa otsa põrandale tõsta.

Uue blu-ray mängija saaks poest 399.- eest, mis on siinseid üldiseid väljaminekuid arvestades üsna odav. Tasuta DVD-mängijaid liigub ka vahel, aga üsna harva. Eile õhtul leidsin sobiva kasutatud mängija müügikuulutuse – USB pesaga, 150 NOK ja meie kodust vaid 11 km, aga mõni hetk hiljem jõudis kohale, et oluline on ka mp4 mängimise võimalus, mida sel ja teistel vanematel ilmselt pole. Eks konsulteerime veel Abikaasaga, aga tõenäoliselt peab siiski uue ostma.

Nüüd oleks vaja suuremat diivanit ja ehk ka diivanilauda. Minus võitlevad avaruseihalus ja mugavus. Ühest küljest oleks mõnus, kui oleks hästi palju vaba põrandapinda, selles mõttes võiks lihtsalt vahetada diivani kolmekohalise vastu ja kõik. Samas oleks hirmus mugav, kui oleks näiteks nurgadiivan, mis mahutaks rohkem istujaid ning oleks ühtlasi köögi ja elutoa mõtteline piir. Ja sinna nurga sisse sobiks siis juba väga hästi ka väike diivanilauake, millele oleks mõnus nõusid panna – teleka ees söömist tuleb ikka ette.

Samas mulle jälle üldse ei meeldi mõte, et tuba on nii mööblit täis ja nurgadiivanid enamasti lahti ei käi, mis on külaliste mõttes jama.

Ühesõnaga eks vaatame, mida tasuta ära antakse 😀 Kiiret pole kuskile, tuleb lihtsalt oodata, kuni mõni ägeda välimusega diivan pakkumisele tuleb.

Mustast nahast kontoritool, mis varem arvutitooliks oli, ei ole mulle kunagi meeldinud, nii et kui suurema diivani saame, võib selle ka välja visata – praegu tuleb veel alles hoida, et külalistele ka istekohti jaguks.

Võtsin lõpuks lumehelbed seinalt maha, nüüd on sein harjumatult lage ja valge ning lausa karjub fotode üles panemise järele. Tuleb suurele perepildile raam otsida ja klaasikojast 30×40 klaas tellida (üks läks kolimisel katki). Suur foto on küll 60×90, mis, tuleb välja, on Norras täiesti mittelevinud mõõt – kõik raamid on 50×70 või 70×100. Eks siis peab suurema ostma ja jääb väike paspartuu.

Lastetoa pildid saab ehk juba täna seinale, neile on lihtsalt naelu vaja. Kui Abikaasa ärkab, siis loodetavasti arutame läbi ja teeme ära.

Ikka sellest toitumisest

Kõigepealt õlidest. Lugesin ja harisin ennast natuke. Siin on kokkuvõtlikum tekst, siin põhjalikum (seal on esimest teksti ka ühe allikana kasutatud ja ma olen seda kunagi juba lugenud, aga siis vist nii väga ei süvenenud).

No lühidalt – mina ei taha rafineeritud õli tarbida, ÜLDSE. Paratamatult saan seda aeg-ajalt väljas süües, külas süües jne – see on okei, ma ei pirtsuta. Aga OMA koju on eesmärk rohkem rafineeritud õli mitte osta. Praadimiseks ja kuumutamiseks kasutame vajadusel võid – pole meil vaja midagi nii suurel kuumusel teha, et see ei sobiks. Kasulikum kui rafineeritud õli igal juhul.

Nüüd on siis vaja leida veel sobiv külmpressiõli majoneesi tegemiseks 🙂 Leidsin ühe asjaliku norrakeelse foorumiteema (olgu tänatud Google Translate, mu igapäevane abimees), kus soovitati lisaks avokaadoõlile (mis oli endalegi silma jäänud ja mida soovitas ka MrsB) veel saflooriõli (safflower/thistle oil). Avokaadoõli maksab mahepoes 250 ml 139 NOK/€18.86 – VÄGA kirves. Saflooriõli seevastu 500 ml 59 NOK/€8 – see on mulle vastuvõetav. Jah, kallis, aga ma pigem tarbin veidi vähem majoneesi ja maksan rohkem, mu tervis on seda väärt. Te lugege ise nonde esimeste linkide alt sellest, kuidas õlisid rafineeritakse. On vähe öelda, et mul kadus isu, tekkis suisa jälestus.

Toidu hinnad on siin muidugi Eesti omadest kallimad ka, seega mingeid põhjapanevaid võrdluseid teha ei saa. Kõige soodsam mahe extra virgin oliiviõli maksab jällegi näiteks 500 ml 29.80 NOK/€3.92 – mu meelest odavam kui Eestis… Ehkki ma sealseid hindu täpselt ei mäleta. Irooniline on see, et oliiviõli kulub salati peale üsna vähe, samas kui kallimat saflooriõli majoneesi sisse omajagu… Aga me otsustasime katsetada väiksema õlikogusega, see peaks ka kaasa aitama – nii raha kokkuhoiule kui majoneesi maitsele 😀 Ja kuna enamasti sisaldavad toidud, milles majoneesi kasutame, ka ohtralt küüslauku, mis mõnusalt maitset tapab, siis ma väga loodan, et saflooriõli on meie päästja. Seesama mahepood, millest õlisid linkisin, asub juhtumisi meil siin kohalikus kaubanduskeskuses ja sealt oleme nagunii ostnud kõik oma maheda toidukraami, mida tavapoest ei leia, nii et järgmine kord nädala toitu ostes toome õli ka ära. Eks ma siis muljetan.

Hinnavõrdluseks võin ehk ära tuua veel kõige tavalisema rafineeritud rapsiõli hinna – üks liiter 16.90 NOK/€2.29. Kuna ma Eestis ostsin õli ainult mahepoest, siis ma tõesti ei teagi, mis tavalised odavad õlid maksavad. Teistel vast tekib mingi võrdlusmoment.

Aga toitumisest üldiselt rääkides – mulle on see väga oluline. Ja mulle teatavasti väga meeldib uurida mind huvitavate teemade kohta. Ma võin täiesti vabalt istuda hommikust õhtuni arvuti taga, sest mul on siin peale meelelahutuse ka nii palju asjalikku tegevust – kõik küsimused saavad vastuse. Muidugi on internetis tohutus koguses kräppi, aga palju asjalikku ka. Üldiselt saab siit ja sealt lugedes siiski üsna adekvaatse info kokku, lihtsamate asjade kohta vähemalt, ma ei räägi siin tuumafüüsika tudeerimisest.

Toitumisega seoses ei ole mul veel muidugi 100% kindlaid arusaamu välja kujunenud. Okei, hästi palju asju on selgeks mõeldud – no näiteks see, et eelistan mahedat, puhast, kohalikku, väldin rafineeritut, teen võimalikult palju ise kodus ja algainetest. Aga on ju nii palju arvamusi, millist dieeti tuleks pidada 😛 Mõned ütlevad, et taimetoitlus on parim, teised rõhutavad toortoidu tähtsust, kolmandad kiidavad jällegi paleo dieeti jne jne jne. Vahepeal ma arvasin, et taimetoitlus ja toortoitlus tõepoolest on parimad variandid, aga enam ma pole isegi selles kindel 😀 Minust ilmselt ka kunagi taimetoitlast ei saa, liha on selleks liiga maitsev. Katsun seda lihtsalt mõistlikutes kogustes tarbida ja võimalusel puhast ja kohalikku kraami eelistada.

Siis olen ma näiteks üsna veendunud selles, et meie organism ei vaja ei gluteeni, kaseiini ega laktoosi… Et nende tarbimata jätmisel tervis pigem paraneks. Igasugu toitaineid ja vitamiine saab mujalt piisavalt 😛 AGA. Kuna teravilja- ja piimatoodete täielik väljajätmine meie menüüst oleks kas kurnav (kui neid lihtsalt enam ei tarbiks) või kallis (kui üritaks leida kõigile harjumuspärastele toiduainetele sarnased alternatiivid, tervisepoodides müüakse neid ju küllaga), siis leian, et esialgu pole ka sel mõtet.

Ma väga usun sellesse, et tuleks kuulata keha, aga ma pean tunnistama, et ma ei oska seda väga hästi teha ja mul pole hetkel siiski püsivust, et jätta näiteks menüüst mõneks ajaks välja kõik gluteeni sisaldavad tooted või kõik piimatooted ning üritada analüüsida, kas enesetunne läheb paremaks. Vahel ma (vabandage väljendust) peeretan, vahel on kõht veidi kinni, aga mingit põhjapanevat ebamugavust või tervisehäda ma ühegi toiduga seoses ei tunneta. Tegelikult mõtlen, et oleks siiski põnev ajutiselt katsetada, äkki läheks enesetunne tõesti paremaks, aga kunagi mingil muul ajal, praegu ei viitsi.

Iseasi, kui mingite uuringute põhjal pandaks paika, et konkreetselt MINULE ei sobi need ja need ained. Mu ema on praegu sellepärast gluteeni- ja kaseiinivabal dieedil, sellest ma saan täiesti aru. Aga jah, kuni meid endid uuritud pole, seni ma ei hakka midagi välja jätma. Lihtsalt lähtun sellest, et katsume süüa võimalikult tervislikku ja täisväärtuslikku toitu. Ehk siis katsun osta võimalikult palju täis(tera)- ja võimalikult vähe rafineeritud tooteid: riis, jahud, suhkur, pasta jne.

Kuna Norras töötlemata mahepiima kaks korda nädalas koju ei tooda ja poepiimagi hind on kirves, katsun nüüd oma piimasõltuvust otsustavalt vähendada. Samuti olen kuidagi poolkogemata kohvi joomise praktiliselt maha jätnud – no lihtsalt ei olnud enam isu ja kohv asendus sujuvalt teega 😀 Vahel ikka joon, nii paar korda kuus. Sõltuvust pole mul ju kunagi olnud, lihtsalt maitse ja emotsioon olid olulised.

Sooja toidu kõrvale joon nüüd enamasti vett ja võileibade kõrvale teed – või nojah, minu tee on teatavasti sidrun, mesi ja kuum vesi 🙂 Piim on meil nüüd külalistele kohvi peale panemiseks ja kui kooki küpsetame, siis selle juurde ikka ka. Sõltuvus pole veel kuskile kadunud ja ma tunnetan iga toidu puhul, kuidas mulle meeldiks palju rohkem selle kõrvale piima juua, aga vähemalt ma enamasti suudan üle olla 😀 Lapsed oleme ju ka vee peale ümber harjutanud, seega oleks imelik õhtusöögilauas ise piima kaanida ja neilt vee joomist nõuda… Seega annan head eeskuju. Aga jah, kui vahel šokolaadikooki või pannkooki küpsetame, siis selle kõrvale joome kõik piima. Ja siis muidugi kõik need õhtud, kui lapsed magavad ja mina midagi magusat näksin – siis joon ikka piima ka, aga katsun selle eest vähesega piirduda, vanasti jõin ikka PALJU.

Üleüldises plaanis liiguvad meie toitumisharjumused hästi tasakesi, aga kindlalt – ikka paremuse suunas. Ideaalini on veel parasjagu, ma pole muidugi ka kindel, mis see ideaal üldse on – no äkki hetkel see, et kõik toit oleks mahe (praegu on ehk pool) ja tervislik (st kõigist rafineeritud/valgetest toodetest tuleks loobuda, aga me pole siit head täisterapastat leidnud ja valge jahu läheb vahel küpsetistesse ikka… ja igasugused valmismaiustused muidugi, mis kõik valget suhkrut sisaldavad – mis siis, et me ise neid praktiliselt ei osta).

Mõõdukus on mu meelest kõige olulisem. Hulluks ei tasu minna ja endale kõige keelamine ei lõppe kunagi hästi. Mida rohkem ma loen ja uurin, seda enam ja seda sügavamalt tekivad/muutuvad igasugused tõekspidamised minu mõtlemises, nii toimuvadki tasapisi tervislikud muudatused ka meie menüüs – ja kuni need on hästi läbi mõeldud ning vaimsel tasandil on valmisolek olemas, tunduvad need mõne aja pärast juba iseenesest-mõistetavad.

Puuvilju sööme siin igatahes rohkem kui Eestis. Igasugu juurvilju ja rohelist kraami ka järjest rohkem. Nüüd veel isetehtud majonees ja otsus loobuda rafineeritud õlist. Ühesõnaga ma olen üsna rahul. Edasi tervislikuma söögilaua suunas! 😀

Oleks põnev, kui saaks ennast ka tarkadel masinatel uurida lasta – siis teaks paremini, mis toiduaineid oleks mõtet vältida. Selle võiks täitsa plaani võtta.

Majoneesi teemal jätkates

Ostsime täna saumikseri. Kuna Külli perele oli vaja nende oma tagasi viia ja nägime Europrisi sooduslehes norm hinnaga, siis polnud pikemat mõtlemist. Maksis 100 NOK/€13.57 – kohalikku hinnataset arvestades odav 🙂 Eriti rõõmus olen selle üle, et kaasas on 700 ml kann, millele märgitud mahud alates 50 ml – mu senine mõõtekann oli kulunud, nii et esimene loetav mõõt oli 150 ml ja tihti oli vaja vähem. Nii et igati äge kann on, kummist kaas ka – saab kannus kokku mikserdatud kraami vajadusel seal sees pikemalt külmkapis säilitada.

Rafineerimata rapsiõli ostsime ka ja katsusime jälle majoneesi teha. Miks mõnedel paksuks ei lähe, ei oska öelda – meil on mõlemal korral VÄGA paks tulnud. Tegin seekord valmimise protsessist pilte kah:

IMG_4977

IMG_4980

IMG_4981

IMG_4982

IMG_4985

IMG_4987

Õliga läksime paraku alt. Äkki mõni külmpressi rapsiõli on ka mahedama maitsega, aga selle oma oli igatahes liiga tuntav. Ma usun, et saame selle majoneesi veel päästetud – teeme teise samasuguse laari tavalise rafineeritud õliga, segame kõik kokku ja kasutame küüslaugujuustu tegemiseks. Küüslauk, juust ja “normaalne” majonees peidavad loodetavasti õli maitse kenasti ära.

Aga ikkagi – nii palju, kui ma olen uurinud, ei ole ükski rafineeritud õli tervisele kasulik 😀 Ja majonees koosneb peamiselt õlist. Üks asi oli osta seda valmiskujul poest ja lihtsalt mitte mõelda, teine asi on teha ise ning tunnetada teravalt, et peamine komponent on õli… Mis ei ole kasulik. Oleks väga kasulik, kui oleks rafineerimata, aga need on jälle liiga tugeva maitsega.

PEAB ju olema mõni külmpressiõli, mis on majoneesi tegemiseks piisavalt neutraalne!!! Kust ma sellise leian?

Või kas üks rafineeritud (rapsi)õli saab olla kasulikum kui teine? Ja kuidas ma siis teadma peaks, kumb neist? Kuidas võrrelda rafineeritud õlide kasulikkust (või siis ehk pigem hoopis seda, milline neist on vähem kahjulik)? Ma olen ennast hulluks googeldanud, aga väga palju targemaks pole ikka saanud.

No näiteks viinamarjaseemne õli pidavat väga neutraalse maitsega olema, see on rafineeritud. Kõlab igatahes kasulikumalt, kui suvaline odav poest ostetud liitrises plastpudelis päevalille- või rapsiõli. Hinnas on muidugi ka kindlasti võrdväärne pigem külmpressiõlidega 😛 Hind on ju oluline tegur, majoneesi sisse läheb õli ikka korralikult.

Igasugune hea nõu on teretulnud. Äkki mu lugejate hulgas on mõni õliekspert 😛 Kunagi soovitas keegi kommentaarides vist majoneesi jaoks riisiõli, pidavat olema hea neutraalse maitsega – aga huvitav, oli mõeldud rafineerimata või rafineeritud varianti?

Tasapisi

Saime täna laste õiged D-numbrid kätte, juhhei. Panin nad just netis lasteaiajärjekorda 😛 Nüüd on vaja minna helsestasjoni, kust saab kinnituse, et lapsed ei oska norra keelt ja peavad integreeruma, sellega peaks saama eelisjärjekorda. Ehkki ma ei saanud eelisjärjekorra tingimusi lugedes päris täpselt aru, kas ainult sellest piisab või peavad vanemad lisaks olema ka mitte inglise keele oskajad 😀 No loodame, et ehk piisab sellestki, kui üks tingimus on täidetud. Need reeglid on muidugi riiklike lasteaedade omad ja eralasteaiad ei pruugi neid nii palju arvestada… Paraku on kolm lähimat lasteaeda kõik erakad.

Esmaspäeval Abikaasa muidugi töötab ja teisipäeval magab, aga noh, nädala alguses saab aja kinni panna ja ehk kolmapäeval kohale minna. Ja siis juba ühe soojaga lasterahasid taotlema kah – Eesti arvele see kuu enam midagi ei tulnud, success.

Mm, kui nüüd hästi järele mõelda, siis karta on, et helsestasjon peab siiski ootama – meil on nimelt auto tuksis ja Abikaasa rendikas on kaheistmeline. Lasterahasid taotlema saame minna, kui lapsed niikauaks Külli hoida viime (täna käisime niiviisi nädala toitu ostmas), aga helsestasjoni tuleb nad ju kaasa võtta 😛 Meil on auto viimane remont jaanuari lõpust siiani maksmata, esmaspäeval peaks veidi raha laekuma, siis saab ära maksta, pärast mida saab paluda neil auto üle vaadata ja teada, mis siis nüüd viga on. Aga selle vea parandamiseks (ja hoidke te nüüd kõik pöidlaid ja varbaid, et oleks parandatav ja maksaks võimalikult vähe :D) pole kindlalt raha enne, kui Abikaasa kuu teises pooles oma põhipalga saab… Mis tähendab, et pooleteiseks kuni kaheks nädalaks jääb see helsestasjoni käik vist ootele. Kui just töökoda pole nõus jälle remondi ära tegema ja maksmisega tiba ootama… No äkki sebib nad ära.

Va keeleõpe ei taha edeneda. Õhtuti on niiii raske ennast asjalikuks sundida, ainult logeleda tahaks. Praegu mõtlen, et KUI õnnestuks lastele kiirelt lasteaiakohad saada, siis annaks see võimaluse päeva esimeses pooles värske peaga segamatult keelt õppida. Samas jälle oleks rohkem lootust saada lapsed ühte rühma, kui nad läheksid lasteaeda alles augustis pärast Poisi kolmandat sünnipäeva, nad oleks siis kolm kuud aastase vanusevahega. Turvatunde mõttes oleks ühes rühmas mõnus. Noh, ma usun, et paljuski on see suhtlemise küsimus, kui ma lasteaias mõne normaalse inimese peale satun ja ta ära veenan, siis ehk ikka saab ühte rühma. No ja pole üldse kindel, kas enne augustit kohti saabki, sest praegu pole üheski meie valitud lasteaias vabu kohti, ametlikult peab panema järjekorda 1. märtsiks, et saada koht augustis ja me väga tahaks saada just kodulähedasse, kuhu saab jalutada, mitte 3,6 või 4 km kaugusele…

Ah, läheb täpselt nii, nagu minema peab. Vähemalt asjad liiguvad natuke, see on hea.

Scroll to Top