Hoolimata sellest, et meie köök on väike, pimedavõitu ja üsna vanaaegselt sisustatud, on sel oma võlu – eriti noil suvehommikutel, kus väiksest aknast natukenegi päikest näeb.
Õunaaeg on täies hoos. Meie aia neli puud on kunagi laitmatult ajastatud – kõigepealt said valmis suveõunad valged klaarid, hetkel on järg järgmise puu käes, ühes sellega poetab esimesi ubinaid maha ka kolmas (nende sorte ma ei tea, aga olevat sügisõunad) ning viimaseks jääb taliõun, vist Tartu roos. Kui me nüüd lõpuks mahlateoni ka jõuaks… Enne kui on liiga hilja 😛
Vananaistesuve maksimaalselt ära kasutades nautisime ükspäev Tagega einet värskes õhus. Kell oli siis pool kolm, mitte hommik, nagu pildist võiks arvata. Aga kohv ja võileivad on head igal ajal 😀
Nädalavahetusel remonti ei teinud, puhkasime ja olime niisama. Tage oli palju siin ja kokkas meile. Täidetud suvikõrvitsad ja pannkoogitort, mmm… Ma lubasin ta naiseks võtta 😀
tere tikker, ega ma pikalt tülita, lihtsalt niipaljukest, et ma annaks hetkel kasti imelist punast kohalikku veini nende võileibade ja ehtsa eesti õuna eest 🙂
Ma hea meelega jagaks õunu, meil uputab… Tule aga kohale ja söö 😉 See sink seal pildi peal on muide superhea – meil müüakse nüüd Pärnus ka Rebaseonu tooteid, puhas kraam ilma igasuguse keemiata, ehtne lepasuitsusink. Njämm!
Aga sa kuivata õunu, lastel hea talvel nosida 🙂
Suvikõrvitsate retsepti paluks. Paljalt pilt viib keele!
Tegelikult neil suvikõrvitsatel otseselt retsepti ei olegi. Aga meeletult maitsvad on need küll. Isegi muidu pirtsakad mehed, kes toidu nime kuuldes silmi pööritavad ja peavad seda mingiks igavaks taimseks plögaks, söövad ja mõmisevad mõnust. Aga eks seda saab täita ka nii, et konkreetse inimese maitsemeele peale mängida 😉
Mina täidan suvikõrvitsaid umbkaudu nii:
Lõikan suvikõrvits pooleks (jälgin kõrvitsa kumerust, et see pannil ikka ilusti seisaks 😉 ), siis uuristan supilusikaga kõrvitsale piisavalt suure lohu, et seemned välja saaks. Siis puistan veidi soola suvikõrvitsapooltele, lasen sellel veidi seista, et vedelik välja imbuks, selle kallan ära, see tuleb niigi väga mahlane roog. Enamasti nokin selle väljauuristatud sisu küljest seemned ära ja tükeldan seemneteta sisu täidisesse segamiseks. Täidis sõltub sellest, mille järgi isu on ja mida külmkapis leidub. Samal ajal tükeldan näiteks sibulat, küüslauku, värsket tomatit, päikesekuivatatud tomatit, porrut, paprikat, spinatit, vahel mingit sinki või peekonit (selle praen pannil kõrbedaks, jääb mõnusam), ürte (enda maitse-eelistusest tingituna tüümiani, oreganot, basiilikut või koriandrit), vahel riivin juustu sisse. Võiks proovida ka natuke toorjuustu sinna täidisesse segada. Täidis on mul iga kord erinev. Ükskord tegin täidisesegu vürtsikilu, keedetud muna, basiilikuga, katsin leivapuruga, väga kihvt ja maitsev tuli! (see mõte pärineb Ragne Värgilt, kes kattis samade asjadega suvikõrvitsaviile) Mina katan kogu suvikõrvitsapooliku kergelt enda tehtud ketšupiga. Poeketšupit pole proovinud, mulle see lihtsalt ei maitse. Võiks ju panna ükskõik millist soolast hoidist sinna täidise sisse, mitte küll marineeritud hoidiseid, aga mingeid kastmeid või tšatnisid. Tomatikastmese suvikõrvitsapooliku topin tuugalt täidisesegu täis, surun lusikaga päris korralikult kinni. Täidist tasub enne maitsta, kas on vaja ehk soola-pipart-midagi muud lisada. Supsti ahju, 200-225 kraadi juures. Aega pole ma kunagi vaadanud, pole õrna aimu ka, kaua küpseb. Aga üldse mitte kaua, samal ajal jõuab kiirelt lihtsa värske salati valmis segada. Kui köök head lõhna täis ja täidis pealt natuke küpsenud, siis kontrollin kahvliga, kas on parasjagu pehme (mina jätan veidi krõmpsuks, ei lase päris lödiks), siis puistan ohtralt peenelt riivitud juustu peale ja panen ahju grillima mõneks minutiks.
Väga mahlane ja toitev roog, mida saab hästi palju varieerida. Head isu!
Suured tänud, Tage! Kui esimene katsetus tehtud,annan teada,kuidas perele maitses!