Aeg jälle väike remondikokkuvõte teha.
Välitöödega hakkab ühele poole saama. Seinast sai enamik kahjustatud palke välja vahetatud, vill ja tuuletõke peale, järgmisel suvel saab loodetavasti kogu maja väljast soojustatud ja aknad vahetatud. Pärast villa panemist ei märganud pilti teha, nii et see osa protsessist jäi jäädvustamata.
Vundament on soojustatud, plekid on veel vaja osaliselt peale panna:
Trepilt võeti lõpuks raam ümbert ära ja nüüd on niii ilus. Eelmisel oli üks aste vähem, mistõttu uksest välja astudes oli hästi kõrge vahe, trepp oli lagunenud… Nüüd on hea astuda ja ilus terve 🙂
Lastetoas on põrand soojustatud, uued lauad maas ja lihvitud, just lõpetati õlitamine. Lauad pandi praegu üsna lahtiselt, et saaks kuivada, aasta pärast siis kinnitatakse korralikult ja õlitatakse veel üks kord. Kuuselauad, 18,5 cm laiad ja 4 cm paksud, ema leidis miskise ajalehekuulutuse, asusid Antslas, saime sealt ruutmeetri hinnaks ca €13, mujal olid nii laiad ja paksud lauad tunduvalt kallimad.
Põrandaõli tellisime Safranist (€79 eest sai potsiku, millest jagus meie 20-ruuduse põranda kaks korda katmiseks ja natuke jäi veel üle ka) – Abikaasa helistas laupäeval nende Tallinna poodi umbes pool tundi enne sulgemist, et nõu küsida ja teenindaja oli väga vastutulelik ning pani paki samal päeval Smartposti. Muidugi jäi lõpuks kõik venima, nii et kasutama hakati alles täna, aga jah, teenindus oli igatahes äärmiselt meeldiv 🙂
Lastetoa poole pealt sai ahi välja lõhutud, vannitoas ei taha nüüd ahju uks ees püsida 😀 Uue ahju ehitus algab oktoobri esimesel nädalal.
Ja otse loomulikult on igal pool meeletu segadus. Ma muudkui üritan koristada, aga see kord kaob nii kiirelt, et motivatsioon aina langeb. Õnneks on lõpp lähedal.
No selline olukord on näiteks täitsa tavaline. Mul on kombeks hommikuti kõik korda teha, aga hiljemalt õhtuks on kõik ikka täielik läbu:
Täna võtsin lõpuks ette kõik riidekotid, mis magamistoas vedelesid ja sorteerisin laste riided ära. Mis suured, mis väiksed, mis ära anda, mis plekieemaldust ootama jne. Tükk aega juba plaanisin, aga kuidagi senini ei viitsinud, nüüd tekkis lõpuks motivatsioon ootamatult külma ilma näol, oli vaja soojad riided üles otsida 🙂
Õues on ka meeletu segadus, teiselt poolt sai kõik asjad välja tõstetud ja need on olnud mitu nädalat presendi all peidus, nii et lapsed peale liivakasti kuskil mängida ei saa. Nüüd on ilmad nii külmad ja niisked, et on viimane aeg kogu kraam sisse tagasi viia. Kuna otsaseina “paikamine” on lõpetatud, siis võib toa jälle täis tassida, pole enam ligipääsu vaja.
Abikaasal on käsil viimase minuti autoost – laen käes, auto välja valitud, homme varahommikul Tallinna, kui ülevaatus rohelise tule annab, siis saabki kohe müügi ja paberimajanduse ära vormistada. Reede õhtul peaks ta juba Rootsi laevale minema, aga kuni autot pole, ei saa ju piletit ka osta… Nii et jah, igavuse üle siin kurta ei saa 😀
Kuuselaud on väga ilus, aga põrandale liiga pehme. Kontsakingast jäävad kohe jäljed sisse ja iga raskem asi vajutab jälgi. Meile kunagi ammu müüdi köögi põrandale kuuselaud ja hirmsasti oleme saanud seda kahetseda, ruttu läks auguliseks ja lausa pinde hakkas ajama viimaks. Kuusk sobib rohkem seinale, välisvoodriks näiteks. Võibolla on hea teada. Pehme sussiga lohistades on ok, mööblit ei maksa väga liigutada, kui selline põrand on.
No seda minagi olen kuskilt lugenud, et mänd ja kuusk on põrandale liiga pehmed! Aga mehed hakkasid vastu ajama, et ENAMASTI just neid pannaksegi ja teised on nii kallid jne jne jne. Mul oli siis ikkagi õigus 😛 Aga noh, eks vaatame, kuidas see vastu peab. Kontsadega küll keegi käima ei hakka, aga samas lapsed ju peksavad igasugu asju vastu põrandat… 😀
Õlitamine peaks ju ka järjest tugevamaks tegema…?
Õlitamise kohta ma ei tea, meil oli lakitud põrand ja sealt vajutas küll kõik jäljed läbi.
Mina mitte perfektsionistina küll kuuselaua üle põrandal ei kurda. Üle 10 aasta ja lakitud. Võib-olla lakikiht on mõnes kohas kulunud või kahjustatud, aga selle vastu peaks aitama ju lihvimine ja uuesti lakkimine. Samas, kontsadega majas ei kõnni ja mööblit ringi ei lohista.
Väga huvitav on seda remondilugu lugeda. Eriti suure huviga ootan ahju, küllap siis küsin eraviisiliselt asja üle.
Minu arvuti teatab //tikriblogi.net lehele ilmunud viirusest. ….tietoturva edistämiseksi Internet Explorer on estänyt tätä sivua lataamasta…..Kas keegi veel on märganud.
Hobirestauraatori vaatenurk: nii mänd kui kuusk on täiesti traditsiooniline põrandalauamaterjal. Lehtpuit on kallim ja pigem on kasutusel olnud parketi kujul (ja ainult peenemates häärberites). Jõukam lihtrahvas muidugi värvis põranda kindlasti üle – värvimata laudpõrand oli vaesuse tunnuseks.
Enda kogemus: õlitatud kuuselaud, mida ei ole 10 aasta jooksul kordagi hooldusõlitatud, on käesolevaks hetkeks üsna kole, aga pindu ei aja. Kindlasti peaks seega õlitatud põrandat korralikult hooldama.
Lisamärkus lugemissoovitusega: natuke kurb on vaadata makrofleksi palgipragudes, eriti kuna inimesel on olnud unistus ökoehitamisest. (Üks tore ehitusalane uusvanasõna: “Kus lõppeb mõistus, seal algab makrofleks”.) Vana majaga tegelejal (pane tähele, et traditsioonilised ehituslahendused enamasti sobivad väga hästi tänapäevase öko-filosoofiaga kokku) soovitan tutvuda Muinsuskaitseameti juhendmaterjalidega, mida leiab järgneva lehe paremast veerust: http://www.muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/trykised.
Ma öko koha pealt hoian suu kinna ja ütleks pigem, et iga asi mõistlikuse piires, aga makrofleks ja palk onl lihtsalt mittesobiv kooslus. Asi pole mitte ökos vaid ehituspõhimõtetes.
(Samas, mida ma ikka kobisen, ise panin köögipõranda alla penot, nii mis mühises ja ühte tuppa kipsi ka, mis sest ei kips ei meeldi – toaomaniku valik :D)
Õlitatud kuuselauad.. Mul on oma kogemus. Kassid tegid aastaga laudadele 1:0. Ja kööki olid need lauad kah absoluutselt vale valik. Muidu olid ilusad ja soojad, hooldada on muidugi vaja ja hoolega. Magamistuppa see-eest kohutavalt õige valik.
Ja kui ma siin juba kirjutan. Ikka see öko..
Tead, ma olen aastaid su andunud lugeja ja iga aastaga järjest enam, hoolimata (või just sellepärast?) mõnedest suurtest erinevustest. Ära pahaks pane, aga minu mõistes on sinu “öko” üsna võimas tarbimine hoopis. Ise olen lihtsalt sünnipäraselt maalähedane ja pigem ökokauge, aga ma vist ei suudaks kümne aastaga ka nii palju oste teha kui sina aastaga, lihtsalt ei tunne vajadust.
Nii et ei oska sind kuidagi öko poole peale paigutada, küll aga pean sind äärmiselt teadlikuks tarbijaks, kes veel sealjuures väga nauditavalt arutleb (oojaa, ma päriselt ka arrmastan su pikki postitusi ja loen need viimse sõnani läbi, mis siis, et pole sind kunagi näinudki ja küllap ei saagi nägema).
Aiateemal ka.. Pikalt võõrsil elanuna oled kindlasti näinud kasti- ja kotimajandust. Kõige lihtsam viis aed inimlikuks saada on osad aiaelanikud mõneks ajaks neisse ümber kolida, peenrad määramatuks ajaks ära kaotada ja siis täita, muruseemet istutada, niita, niita.. Ja täpselt läbi mõelda, kuhu midagi tulema peaks. Ja kuidas seda kõige lihtsam edaspidi hooldada oleks. Ma ise linnapildis ei salli silmaotsaski peenramaad, aga õuealale paigutatud kastid koos “kogu moosiga” on lihtsalt imelised. Väetamise ja kastmise teemad on muidugi tiba teised kui peenarde puhul, aga rohimise/hooldamise teemad ju on ka hoopis teised. Muidugi on see ainult sügavalt minu isiklik arvamus ja natuke räägib kogemus ka kaasa (ürgmetsistunud aiast mugava ja kena asja loomine).
Ja siis veel su blogilõpetamise mõttest. Kui vähegi suudad, ära lõpeta! Sellist tervet, armast ja asjalikku igapäevaelu lugedes hakkab hingel hea ja soe. Jah, need ökoteemad ja lasteriided ja remont ja kõikkõik. Isegi kui postitused tuleks haruharva oleks see ikka parem, kui et “ei enam”..