Sain eile kirja Evelynilt, kelle kinnist blogi juba mitu head aastat lugenud olen. Tal oli vaja täna õhtul Pärnus aega veeta ja küsis, kas võib külla tulla. Mina olin muidugi suurima rõõmuga nõus, sest nüüd, kus suvi läbi, ei käi mul peale Tage ja vahel harva Kaidi enam keegi külas. Lisaks olen ma köhivate lastega terve nädala kodus istunud ja hullunud, lasteaiaga harjub ikka kiirelt 😛
Sugugi mitte vähem oluline rõõm oli see, et külalised, teadagi, motiveerivad koristama. Mida võõramad, seda põhjalikumalt 😀 Pühapäevasest suurpuhastusest polnud eriti miskit alles ja vannitoa küürimiseni polnud ka jõudnud. Nii et ärkasin täna üles ja koristasin jutti kella poole neljani välja. Ei jõudnud arvutisse, ei jõudnud süüa, ainult koristasin – no okei, leiba küpsetasin ka. Siis nautisin mõnuga puhtas vannitoas dušši (see on ilmselt ka esimene kord, kui ma kodus pesemist nautinud olen, aga no tõesti, kontrast remondiläbuga oli niivõrd suur), jõudsin riidesse panna ja juba oligi Evelyn kohal.
Järgmised kolm ja pool tundi möödusid süües ja juteldes. Ma teadsin seda nagunii, et Evelyn on äge, blogist saab ju väga hästi aru – nii et mul polnud juba ette mingit kahtlust, et see õhtu kujuneb väga mõnusaks ja täpselt nii ka läks.
Lapsed jätsid lõunaune vahele ja jäid õhtul minutiga magama. Kodu on remonti arvestades imeliselt korras ja meel on hää.