Ma pole juba väga pikka aega uudiseid lugenud (ega vaadanud, ega kuulanud) – üldse mingit ajakirjandust tarbinud. Tähtsaimad juhtumised jõuavad minuni sõprade-tuttavate, FB ja blogide kaudu nagunii – FB feedis jääb aeg-ajalt ikka mõni huvi pakkuv artikkel ette ja saab ka läbi loetud. Aga suuremalt jaolt ja igapäevasel kujul on uudised lihtsalt masendavad.
Täna läksin miskis meeltesegadushoos Postimeest kiikama ja veel suuremas meeltesegadushoos lugesin artiklit perevägivallast. MIKS ma tegin esimest, veel enam teist – ise ka aru ei saa. Nüüd on nii halb tunne sees.
Teate, kui hästi töötab elamine oma väikeses turvalises maailmas? Ma olen ümbritsenud ennast inimestega, kellel on minuga sarnased väärtushinnangud. Minu ümber on intelligentsed, toredad, positiivsed inimesed. Palju mahe- ja rohemeelseid inimesi. Mis rahvusest, mis nahavärviga, millise seksuaalse orientatsiooniga – mitte mingisugust vahet pole. Kellelgi ei tuleks pähegi, et võiks olla. See on maailm, milles ma elan ja ma ei tahagi sealt välja tulla, et jahmuda sellepärast, kui palju kartust ja vihkamist on nii paljudes Eesti inimestes.
Nii paljud argumenteerivad, et maailmas toimuvaga peaks ikka kursis olema. Mina leian, et ma ei pea, kui ma raiskan oma aega uudiste lugemisele ja tunnen ennast selle tagajärjel halvemini. Mulle täitsa piisab teadmisest, et maailmas on palju vägivalda, et Ukrainas on sõda, et kooseluseadus on hetke kuumim teema… Ma ei taha detaile, sest mul hakkab halb ja nende teadmine ei tee mu elu kuidagi rikkamaks. Kui ma olen selle arvelt kellegi meelest vähem intelligentne inimene – olgu nii. Selle arvelt olen rõõmsam ja positiivsem.
Parem teen selle ajaga midagi toredat. Räägin Abikaasaga, kallistan lapsi, suhtlen sõpradega, loen raamatut, vaatan mõnd head sarja… Elan oma elu. Positiivselt. Ja ma loodan, et äkki sellest piisab. Äkki ma olen oma eluterve suhtumisega kellelegi eeskujuks ja muudan sel kombel maailma natuke paremaks kohaks, kus on natuke rohkem toredaid inimesi.
Aga kui keegi peaks kunagi tegema veebilehe, kus on ainult head uudised 🙂 Vaat seda ma loeks küll. Kiire googeldamine näitas, et ingliskeelseid lehti on mitmeid, aga minule meeldiks just kohalik. Peavoolumeedia kajastab nagunii kõiki neid vajalikke, negatiivseid ja valusaid teemasid, võiks ju olla mõni leht, mis hoiab kursis ainult Eestis toimuvate positiivsete asjadega.
Tegelikult ma vahel ikkagi loen uudiseid – Pärnu Postimees on piisavalt turvaline lugemisvara ja kohaliku eluga tuleb ikka kursis olla. Aga sedagi teen üsna ebaregulaarselt. Vist parem, kui mitte midagi 🙂
Sa pole üksi. Lisaks endale tean veel selliseid inimesi, kes eelistavad maailma “müra” ja ebameeldiva info enda mullist väljapoole jätta. Ka tavaelus ja igapäevastes juhtumistes üritan pigem positiivset leida. Jah tean, et sõda on ja Putin on paha aga ei näe põhjust ette paanitseda. Kui läheb jamaks siis reageerin. Leian, et need, kes tellivad endale ja lastele passe ning vaata et pakivad põgenemiseks kohvreid valmis, on natuke napakad.
Ma oleks nagu ise selle teksti kirjutanud!
Heade uudiste portaal on juba olemas: http://www.goodnews.ee/. 😉
Tohoh, tõepoolest! Peaaegu kaks aastat vana leht ja mina kuulen sellest esimest korda! Väga tore 🙂
Jagan sinuga samu mõtteid. Mu sõbranna lõpetas ajalehtede/ajakirjade lugemise mitu aastat tagasi. Need toidavad meid negatiivsusega. Alguses ma naersin selle peale, sest alati on rõhutatud kui oluline on olla kursis kõigega mis maailmas toimub. Rumal oled kui sa ei tea. Aga mingi hetk avastasin, et lisaks ammu unustatud Kroonikatele & jumal teab millele, ei loe ma juba kuid Õhtulehte või isegi Pärnu Postimeest. Pole nagu erilised lehed kaa eks. Veel vähem huvitab mind poliitiline tekst. Elu on palju ilusam! Ma ei kuluta oma aega lehtede sirvimisele & negatiivsuse neelamisele. Minul on üleüldse sõdade & katastroofidega vaimsel tasandil väga keeruline seis. Tekitavad teatud sorti krampe kui liiga palju tarbida. Igatahes.
Sinu mõtted on minu mõtted 🙂 Parem ajan vanematega juttu, küsin kuidas neil tööl läheb, mõtleme uue aasta aiaplaanidest (või minu puhul jõuluajast, hehe)
Aga mina elangi nii ja väga hää on 😀
Mees võiks ka mind rohkem märgata ja pea arvutist välja võtta. Ma lohutan end sellega, et küll tema tsakrad ka kunagi avanevad 😀
ega ei peagi, kui ei taha.
aga… maailmas toimuvate halbade asjadega võitlevad ja uudiseid seeläbi paremaks muudavad siiski reeglina inimesed, kes neist halbadest asjadest teavad.
Mul pole nagunii jaksu võidelda maailma halbade asjade eest – ma pigem parandan asju enese ümber. Need hakkavad silma ka ilma uudisteta.
Mul ka tunne, nagu oleks ise kirjutanud. Telekat mul pole ja lehti pole ma juba lugenud üle 15st aasta. Sellele tõdemusele, et uudiste lugemine on mõtetu, jõudsin keskkooli ajal, kui eksperimendi korras tellisin omale kuuks ajaks järjest kõiki eesti erinevaid lehti (ja lugesin need kõik kaanest kaaneni läbi) ning sain aru, et jah on põnev küll iga päev lugeda, aga sama põnev ja informatiivne nagu seebikate vaatamine. Eluks vajalikku on seal küll minimaalselt ja need vähesed terad loodetavasti jõuavad minuni teisi kanaleid pidi. See-eest on seal rohkelt negatiivset, millega ma ennast ümbritseda ei soovi. Olen aeg-ajalt tellinud endale Umalehte ja see on küll leht, mis kajastab ainult positiivseid asju. Pluss on veel seegi, et ilmub kord kahe nädala tagant ja on 4 lk, nii et jõuan ikka napilt eelmise läbi lugeda kui järgmine juba ilmub.
mina lopetasin uudiste jalgimise samuti mitu aastat tagasi, mul ei ole telekat, ei ole facebooki. ainult uus-meremaa vikerraadio sarnast jaama kuulan, ja sellest piisab. asjadest, mis on olulised, kuulen lopuks niikuinii, aga koige halvaga ma kull kursis ei pea olema…
Väga õige suhtumine! Ma ka avastan seda maailma 🙂
Pingback: Häid uudiseid? | rohelise südamega tüdruk.