Pool kuud on möödas ja blogisse olen kirjutanud vaid modellidest. Sel teemal võin kiirelt ära mainida, et lõpetasin eile Austraalia viimase hooaja, mis oli mõnus, minu lemmikud said finaali ja kõige lemmikum võitis. Juhhei.
Septembri esimesel laupäeval oli vilistlaste kokkutulek, mis oli mõnus nagu alati. Hommikupoolikul käisin koolis, kus oli kogunemine, mõned tunnid, koolilõuna… Nagu vanasti. Õhtul harjumuspärane aktus pargis, rongkäik, pidu Sunsetis ja õpside bänd. Enne aktust saime mõningate klassikaaslastega kokku ja muljetasime möödunud viiest aastast. Peole tuli neid rohkemgi, nii et pool klassi õnnestus ära näha. Pole paha 🙂 Viie aasta pärast jälle.
Terve eelmise nädala töötasin nagu loom. Kuna üks müüja puhkas kaks nädalat, olin neli 10h päeva üksi letis ja vahepealsed kaks päeva tavapärased 8h “kontoris”. Lõpuks väsitas küll ära, aga väga mõnus oli vahelduseks rohkem klientidega suhelda – mulle meeldib jutustada ja enamik klientidest on eranditult ägedad.
Laupäeval oli eriti vahva – kõigepealt käis mu endine inglise keele õpetaja ostmas kingitust vene keele õpetajale, veidi hiljem tuli direktor ja ostis ka igasugu asju. Kusjuures ei, ma mingit reklaami vilistlaste kokkutulekul ei teinud 😀 Aga no täitsa võimalik, et nad käivad pidevalt meil poes, ma ju eriti tihti letis pole, nädalavahetustel pole muidu üldse kunagi tööl.
Kuna ka Abikaasa töötas erandkorras terve nädalavahetuse, olid lapsed reede õhtust laupäeva õhtuni ema hoida. Kuna ta läks neile autoga lasteaeda järele, ei saanud me hommikul tavapäraselt ratastega sõita, vaid läksime jala – nii avanes mul võimalus tee peal pilti teha:
Tegelikkuses nad muidugi käest kinni ei käinud, see oli puhtalt pildistamise jaoks poseeritud. Enamjaolt oli teekond pigem selline:
Enamasti ei ole lastel lasteaeda minnes ka mingeid kotte, aga ema juurde ööseks minnes tuli asju kaasa pakkida. Poiss haaras endale veel kilekoti, mida ma olin kavatsenud ise kanda. Kuna ta aga soovis tassida, siis mis mul sai selle vastu olla.
Eile oli nädala ainus vaba päev, kodu oli meeletult segamini, lapsed tülitsesid… Idüll 😀 Aga sain ikka päeva kenasti üle elatud, suurema segaduse likvideeritud, lapsed vannitatud – õhtu lõpuks oli tunne, et keegi võiks medali anda 😛
Tänase päeva võtsin vabaks, sest noh, 20 ületundi, vaja neid realiseerida. Tegelikkuses tähendas see muidugi seda, et päeva esimese poole istusin arvuti taga, tehes iganädalasi tellimusi ja ajades muid tööasju. St pool päeva õnnestus vabaks võtta ja kaks vaba päeva ootavad millalgi septembri jooksul veel ees.
Aga noh, hoolimata tööasjadest on vaba päeva tunne igal juhul 🙂 Ärkasin tavapäraselt pool kaheksa, viisin lapsed aeda, tulin tagasi koju, panin pesu pesema, käisin duši all, istusin siis hommikumantlis arvuti taha tööd tegema. Mingil hetkel tuli Abikaasa korraks koju, sõime koos hommikust, panin pesu kuivama, töötasin edasi. Nüüd on töö tehtud, kodu üsna korras (see tähendab, põrandad on muidugi juba kuu aega pesemata ja tolm umbes sama kaua pühkimata, aga see on harilik, vähemalt muu on jonksus), päike paistab ja elu on lill.
Käisin aias, rõõmustasin, tegin paar pilti… Siis mõtlesin, et võtan lõpuks selle aja ja tulen kirjutan ühe kiire blogipostituse, sest hiljem ma nagunii ei viitsi ega jõua. Koos piltide sorteerimisega olen jälle üle tunni arvuti taga ära kulutanud, aga nüüd on vähemalt blogi ja fotodega ka mõneks ajaks mureta, st veel üks kohustus kaelast ära, võin südamerahus tagasi õue minna – tahaks eeskoja ära koristada ja aias veidi rohida. Seda peenart, mille millalgi aprillis või mais või juunis tühjaks rohisin, et sinna ehk mõned lilled istutada. Reaalsuses on seal muidugi siiamaani vaid eest ära tõstetud kola, mille vahel on kohati meetrikõrgune umbrohi. Klassikaline aiandus à la Tikker 😀
