Mõnusad õhtud

Tööpäeva õhtud on üldiselt pigem sellised, kus midagi asjalikku tehtud ei saa. Sestap ma neisse midagi asjalikku ei plaanigi 🙂 Täitsa tavaline on see, et aeg kulub jube kiirelt käest – ei saa täpselt arugi, kuhu. Vaevalt on söök valmis ja söödud, kui juba ongi aeg lapsed magama panna. No ja pärast seda ei viitsi ju enam nagunii miskit asjalikku teha.

Aga mõned õhtud on sellised, kus jõuab nii ühte, teist kui ka kolmandat. Kaks viimast õhtut on meil vägagi produktiivsed olnud.

Eile viis Abikaasa mind autoga tööle, seega tuli mulle õhtul ka järele. Ütles, et tal on vaja veel korra õhtul linnas ära käia. Kuna Plikal oli sünnipäevast Rahva Raamatu kinkekaart, siis pakkusin, et läheme kõik koos ja meie oleme siis niikaua raamatupoes, kuni Abikaasa oma asjad korda ajab.

Raamatupoes läks Plikal valimiseks tükk aega. Lõpuks leidis ta ühe Frozeni raamatu, mida tal veel polnud – Kaks lustakat lugu. Ma olin seda kingilisti tehes näinud, aga kuna hinda polnud, siis eeldasin, et ju on läbi müüdud. Sain aga teada, et hoopis nii uus, et just tuli. Ja jäi veel parasjagu nii palju raha üle, et Poiss sai ka ühe Ämblikmehe nuputamiseraamatu. Kuna kassas soovitati viimase euro eest ikka ka miskit valida, leidis Plika kaks Elsa pildiga vihikut – ühe ruudulise, teise joonelise. Maksin juurde 41 senti. Lapsed olid üliõnnelikud. Just siis, kui me raamatupoest välja astusime, helistas Abikaasa ja teatas, et on omadega valmis.

Nii harva, kui ma linnas käin, katsun alati Taluturult ja Biomarketist ka läbi käia. Lihtsalt noh, et vahelduseks mõnda teist mahepoodi peale enda oma ka külastada 😀 Taluturult avastasime Rõngu Pagari kamabatoonid. No lihtsalt jumalikult head olid, paraku muidugi lugesin hiljem koostist, kus oli glasuuris hüdrogeenitud rasv. Tohutu pettumus… No miks ei võiks head kraami natuke paremate koostisainetega teha? Valgest suhkrust ma võin põhimõtteliselt mööda vaadata ja vahel lastele ikka Karumsi kohukesi ostan… Aga nüüd siis see batoon (mis näeb välja täpselt nagu kohuke, aga on tegelikult šokolaadiglasuuris kamajahu ja küpsise segu või midagi taolist) oma hüdrogeenitud rasvaga. Nörritav on leida miskit mõnusat – Taluturult, millest võiks ometi eeldada, et seal on tsipa parem kraam – ja siis avastada, et koostis on ikkagi kräpp. Oh jah. Vähemalt sain sealt seekord ainult soolaga maitsestatud singi, kus tõesti ühtki muud lisaainet polnud. Väike võit.

Biomarket oli just reklaaminud, et neil on kampaaniahinnaga mandariinid, miskipärast ei pidanud nad FB-s vajalikuks mainida, mis see hind siis on. Oli €2.49, täitsa ostetav. Ja maitsesid lihtsalt jumalikult. Võiks neid iga päev paar kilo ära süüa, aga see hakkaks juba küll tuntavalt rahakotile.

Lisaks avastas Abikaasa taas pehmeks tõmbunud soodushinnaga apelsinid, mida ka varusime, saab homme mahla teha. Ja emotsiooniostuna veidi kreeka pähkleid, mida seal lahtiselt müüdi… Sest mul oli meelde jäänud, et mitmes taimetoidu retseptis olid need sees. Muidugi ostsin ma neid nii vähe, et lapsed sõid need lihtsalt ära 😀 Mis seal ikka.

Õhtuti poes käies on tihti väsimus, tüdimus ja nälg, aga eile oli kõigil mõnus tuju, nii et tõesti tore oli koos ringi käia. Kui me siis lõpuks koju jõudsime, ei viitsinud keegi enam sooja sööki teha. Lapsed ja Abikaasa sõid hunniku mandariine ja läksid üsna ühel ajal magama, mina tegin endale hiljem paar võileiba.

Täna oli mul õhtupoolikul linnas kosmeetik, mis lõppes täpselt sel ajal, et oli paras lastele lasteaeda järele minna. Õhtuti käib muidu alati Abikaasa, aga mulle jäi lasteaed põhimõtteliselt koduteele, nii et läksin ise. Poiss küll virises, et tema ei jõua rattaga koju sõita (on ju harjunud autoga), aga mul õnnestus ta virin kavala jutuga vaigistada – mõtlesin käigu pealt välja mängu, kuidas nad on supersalaspioonid, kes sõidavad pimedas ringi ja teevad salajasi tegusid… Mõjus, väsimus oli järsku kadunud 😀

Kodus teatas Plika: “Emme, mul on sulle üllatus – sa võid täna mu Lego kokku panna!” Nojaa, ma sünnipäeval ütlesin talle, et ma tahaks ka väga seda lossi kokku panna, loodetavasti ta millalgi lubab. Täna see päev siis saabus, sain lossi juppideks lammutada ja uuesti kokku panna. Väga rahuldustpakkuv oli, elagu Legod. Plika istus mul samal ajal kõrval ja kirjutas oma uude joonelisse vihikusse Frozeni teemalisi sõnu. Rea kaupa vaheldumisi “Elsa” ja “lumi” – siis tüdines ära.

Abikaasa kokkas maitsva lasanje, sõime üheskoos õhtust. Lapsed olid muidugi laua ääres üsna ülemeelikud ja kippusid lollitama, mis meid kergesti närvi ajab. Saime siiski suuremate jamadeta söödud. Magamaminek seevastu oli dramaatiline – kõigepealt ajas Poiss mind oma lollitamisega nii närvi, et ma lihtsalt läksin minema ja keeldusin õhtujuttu lugemast. Selle peale pistis Plika töinama. Lõpuks rahunesid kõik maha ja jutt sai loetud, lapsed kallistatud-musitatud, magama pandud… Selleks, et nad hakkaks varsti üksteise järel toast välja käima ja kaebama, et teine kiusab ja ei lase magada. Asi päädis Plika järjekordse nutuhooga ning vihase karjumisega, et tema Poisiga ühes toas ei maga. Pidin siis jälle tükk aega klaarima, lõpuks ikka jäid kenasti.

No aru ma ei saa, MIKS ei jõua neile kohale, et kui teine räägib ja nad tahavad, et ta vait oleks, siis võiks ühe korra öelda ja siis lihtsalt ISE VAIT OLLA JA MITTE VÄLJA TEHA. Ma olen täiesti kindel, et siis jääks segaja ka üpris kiiresti vait ja olekski rahu majas. Aga ei, on vaja ikka teisele vastu karjuda ja meile kaebamas käia 😀 Lasteaed, ma ütlen. Aga noh, ongi ju lasteaed 😀 Mis seal ikka 😀

Ülejäänud õhtu olin eriti usin ja muudkui tuuseldasin mööda elamist ringi. Panin mõned heledad kiuslike plekkidega riided lõpuks plekisoolaga likku ja heleda masinatäie hiljem taimeriga valmis, et hommikul oleks ainult kuivama panemise vaev. Võtsin ette kõik ootavad õmblustööd. Mõned asjad olid lihtsad, paar augukest kindas ja sokis. Teised jälle veidi suuremad – ühel mantlil peaaegu kõik nööbid uuesti ette õmmelda (ja neid nööpe oli PALJU) ning kõige aeganõudvam projekt oli ühele Plika pluusile sisse riidetüki õmblemine. Ilus tikitud pluus, aga tikandi siseküljel olnud riie (teate küll, need kleepuvad riidetükid) oli ära tulnud ja tikand oli kare, hõõrus. Võtsin siis ruudukujulise riidetüki ja õmblesin seestpoolt tikandi kontuuride külge, seejärel lõikasin üleliigse osa ära. Nüüd saab Plika seda pluusi jälle ilma alussärgita kanda, mis sinna alla üldse ei sobinud, sest paistis laiast kaelusest välja.

Siis vaatasin veel kõik õueriided üle ja viisin õhemad jakid teisele poole eest ära. Harjasin villased mantlid puhtaks. Viskasin kuivanud sünnipäevalilled ära. Koristasin elutuppa nädalaga kogunenud asjahunnikuid. Koristasin kööki.

Ja kesköö paiku oli kõik lõpuks nii korras, et sain mahti arvuti taha istuda ja kamabatooniga maiustada 😛 Panin veel oste kirja, maksin arveid, vaatasin eelarve üle. Ja nüüd blogi kah. Ja kell on juba peaaegu üks.

Ühesõnaga jah… Sellised õhtud on puhas rõõm. Välja arvatud muidugi tänased erimeelsused lastega õhtusöögilauas ja magama minemisel, aga neid lihtsalt vahel tuleb ette ja pole midagi teha. Enamik ajast oli ikkagi ka lastega kõik superluks.

Nädalavahetuse auahne plaan on pesu pesemisega järjele saada. Homme heledad, ülehomme 60 kraadiga värviline voodipesu ja käterätid, siis on vist enam-vähem kõik. Tähendab jah, madala temperatuuriga värviline masinatäis on vist juba ka üsna olemas, aga ma lihtsalt ei saa rohkem pesta, sest restile ei mahu kuivama 😛 Või tegelikult äkki isegi mahuks, heledaid pole nii palju ja värvilistes on ootamas mitmed laste joped, mis võtavad pesumasinas ruumi omajagu, aga kuivades mitte eriti. Äkki saan homme isegi kaks masinatäit pesta.

Veel tahaks magamistoa lõpuks ometi korda saada, selle segadusega pole olnud aega miskit peale hakata, pigem on see süvenenud. Esimene oluline samm selle klaarimiseks on edukalt läbitud – kõik need õmblustööd, mis ma täna ära tegin. Nädalavahetusega jõuab paljugi, kui ainult hoog peale tuleks, näiteks kõik magamistoa kapid ära koristada… Mmm. Loodame, et siis tuleb hoog ka.

Ja Magaziinis tahaks ühe tiiru teha – emal pole aega minuga tulla, ehk räägin Abikaasa pehmeks. Tal on nagunii uut aluspesu vaja ja seal on mahepuuvilla valikut, loodetavasti leiab sobiva. Kusjuures ma ei teagi, kas kuskil Pärnu kaubanduses oleks üldse mujal MEESTE musti mahepuuvillaseid boksereid, naiste omi on küll nii Lindexis kui Seppäläs, Abikaasale ostsin viimati Norra H&Mist, aga Pärnu omas pole naiste omigi musti, seega väga ei usu, et meestele oleks. Tegelikult ma pole 100% kindel, kas Magaziiniski meeste omi oli, ma vaatan ju tavaliselt endale 😀 Nojah, aluspesu on igal juhul vaja, olgu siis mahepuuvillast või mitte. Ja lastele susse. Ja kindlasti veel midagi põnevat. Praegu on just õige aeg üks tiir ära teha, kuni rahaline seis veel selline on, et võib vajalikele asjadele veidi kulutada, kuni need liiga palju ei maksa.

Aga nüüd olen jälle eimillestki romaani kokku kirjutanud – oma tõeliselt glamuursest elust, mis sisaldab peamiselt lastega jagelemist, poodides käimist ja kodu koristamist 😀 Lähen parem kähku ära magama.