Mul oli juba pärast rabamatka üsna võimatu esmaspäeva hommikul töölainele saada, aga nüüd tundub see veel võimatum.
Eile hommikul ärkasin veel paralleelreaalsuses, päike paistis igast aknast sisse ja tõusmine polnud kuigivõrd keeruline. Mingi aeg hiljem sain teada, et olin magama jõudnud pool kuus. See hetk, kus sa oled mingil põhjusel mõelnud, et võib ju öösel kaua üleval olla, kella keeratakse tund aega tagasi. Avastades järgmisel hommikul, et hoopis edasi keerati. Ja sellegipoolest imestades, kuhu kurat need tunnid kadusid.
Juba eile õhtul hakkas reisipohmell kohale jõudma, tänaseks on see ainult süvenenud. Ja siinkohal pole paslik rääkida pohmellist selle sõna traditsioonilises mõttes – hoolimata nädalavahetusel ära joodud siidritest olin kogu aja purukaine ja terve viimase öö jõin ainult vett. Vanusega kaasnev kiiks, järgmisel korral tean, et pole suurt mõtet raha kulutada.
Tunne on küll, nagu oleks 22, aga ennast argireaalsusesse tagasi kiskuda on äärmiselt keeruline. Lisaks on pärast kolme võrdlemisi lühikeseks jäänud unega ööd olemine täpselt selline, nagu oleks terve päeva puid teinud ja terve öö saunalaval vedelenud.
Täna hommikul ei tahtnud kohvi nähagi, süüa samuti mitte. Ainus, mis vähekenegi erutas, oli C-vitamiin greibimahla näol. Mõistus sundis veidi kraami tööle kaasa võtma, midagi tuleb hommikul ometi näksida.
Sünnipäeva järelkaja. Neljapäeval läks nii kiireks, et ei jõudnud pildistadagi. Ema toodud lilled, Kristheli ootamatu üllatuskingitus, mis on küll mõeldud kuumadele jookidele, aga sobib suurepäraselt ka mahlale, ja kolleegi saadetud pipar…
Mis oli algselt selline:
Nüüd peab katsuma vägisi nädalavahetuse peast välja lükata, et kuidagi töölainele saada.