Plaanipäratult

Ma kahtlustasin, et plaanipäratu pole üldse sõna, aga googeldasin ja tundub, et siiski on 😀

Kuna hakkasime eile õhtul suppi tegema alles peale kuut, sai see valmis vist nii umbes poole kaheksaks. See on meie õhtute needus – söögitegemisega alustamine kipub jääma hilja peale ja õhtusöök seega ka. Mulle tegelikult üldse ei meeldi nii hilja söömine, sestap ongi reegel, et hiljemalt kuuest alustame, seitsmest sööme. Aga noh… Vähemalt on, kuhu areneda, eks 😛

Niisiis, supp sai eile valmis nii hilja, et lapsed olid selleks ajaks kõhu õuntest juba üsna täis söönud. Kuna mõlemad tulid siiski laua taha ja sõid veidi ning teatasid SIIS heatujuliselt, et kõht on täis ja läksid tagasi mängima, polnud mul selle vastu midagi. Kuni ei vinguta ja täidetakse kõhtu värske kraamiga – jumala eest, lasku käia.

Erimeelsused tekivad siis, kui tullakse vingus näoga laua taha ja deklareeritakse enne söögi proovimist: “Aga mulle ju ei maaaaaaaaitse!”. Uskuge mind, neid kordi on ka küllaga – vahel tundub, et umbes 90% ajast. Mind you, et nad lõpuks siiski söövad 😀

Kell kaheksa olid nad äärmiselt ametis oma mänguga – arvutimängu paberile joonistamisega 😀 Kui läksin neid pesema suunama, oli esimene küsimus: kas me võime unejutu lugemise asemel mängida? Ma ütlesin, et oleksin sel juhul kurb, pole mitu päeva lugeda jõudnud, täna väga tahaks. Seepeale pakuti välja, et nad mängivad siis selle mängu lõpuni. Küsisin, kaua läheb. Arvasid, et viis minutit. Ok, nõus, läksin tööd tegema, said isegi kümme minutit. Kui uuesti pesemist meelde tuletasin, siis läksidki kohe. Hämming. Meeldiv. Muidugi nad jaurasid ja lollitasid vannitoas ja raiskasid pesemisele ilmselt rohkem aega, kui pädev oleks olnud, aga ma tegin samal ajal tööd ja ei lasknud ennast sellest häirida 😀 Korra mingi hetk hüüdsin: kas mul on üldse kellelegi lugeda, need peavad olema rahulikud lapsed… Õnneks üle võlli ei keeratud, rahunesidki maha. Poiss tõi omaalgatuslikult isegi mõlema riided magamistuppa pesukaussi ära – ise kommenteeris, et see on tema kohustus ja aitab õde ka.

Poiss võttis endale ise “kohustuse” – viib bioprügi välja kompostihunnikusse. Saab selle eest kogu aeg kiita ja eks talle see kiitus muidugi meeldib, nii et kui midagi kasulikku teeb, siis ikka ka kommenteerib kõrvale – see on minu kohustus 😀

Mul on juba aasta või kaks plaanis lastetuppa mingi ajutine mustapesukorvi laadne asi tekitada (idee sain kunagi Manni blogist), kuhu nad igal õhtul oma riided panna saaks, mida siis nädalavahetusel ülejäänud musta pesu juurde “tühjendada” – kõik need 5+ siin elatud aastat on olnud magamistoas voodi all üks suur pesukauss ja üks titevann – esimene värvilise/tumeda, teine heleda pesu jaoks. Korvi/kasti pole musta pesu jaoks lihtsalt kunagi olnud, poleks väga kuskil hoida ka. Kausid mahuvad täpselt voodi alla ja ei ole ees. Kunagi, kui remonti teeme…

Nojah, igatahes, kuni ma lastetuppa seda korvi pole tekitanud, olen nüüd üritanud lapsi suunata, et toogu igal õhtul oma must pesu ise magamistuppa ära ja vahelduva eduga nad isegi teevad seda. Ülejäänud pool ajast teen seda mina – hommikuti, kui lapsed on ära läinud. Või kui ma parasjagu pole usinas tujus, siis kuhjuvad mustad riided terve nädala lastetuppa tugitooli peale, kust ma selle hunniku siis nädalavahetusel kaussidesse sorteerin 🙂

Jälle pikk loba eimillestki 😀

Igatahes, õhtul olid lapsed nunnud ja magama jäid kenasti.

Täna hommikul ei saanud keegi voodist välja. Mina olin olnud üleval poole üheni – hilisõhtul tuli meelde, et üks tööasi tuleks veel hommikuks ära teha, eks ma siis tegin. Abikaasa oli jäänud magama õhtul kell kaheksa, seega oleks eeldanud, et tema on juba enne äratust üleval, aga pani kinni ja ei tõusnud. Plika äratus oli lastetoas, selle peale ei ärganud vist kumbki laps 😀

Ühesõnaga, kui siis viis minutit hiljem minu äratus peale tuli, hakkasime vaikselt rääkima, ennast üles ajama. Plika virises oma voodis, et ta ei saa mulle kaissu tulla, Poiss virises sellepärast, et me teda piisavalt vara üles ei äratanud ja arvutiaega on alles vaid veerand tundi, Abikaasa tegi tule alla, pesi hambad ära, tuli siis voodisse tagasi ja virises, et tal on virisevatest lastest kõrini 😀

Tõdesin, et Poisiga peab lihtsalt ühe jutuajamise maha pidama ja vajadusel hommikuse arvuti keelustama (pigem siiski lihtsalt selgeks tegema, et hilisema ärkamise korral ongi aega vähem ja viriseda sellepärast ei tohi) – aga seda kindlasti mitte hommikul, kui on kiire. Siis läksin Plika juurde. Too virises sellepärast, et pool ajast toob Abikaasa ta hommikuti süles minu kaissu (täna ei toonud ja pool ajast ta on nagunii ise tulnud) – tema ei taha tõusta, tema tahtis minu kaissu tulla. Seletasin, et oleks siis võinud ise, pole midagi parata, nüüd tuleb ikkagi tõusta. Virises edasi – ma ütlesin, et kuule, issi lihtsalt ei jõudnud õigel ajal tõusta, sest tal on kehv olla ja tunne, et hakkab haigeks jääma. See mõjus – võluväel muutus laps rahulikuks ja kihutas voodist välja teise tuppa issit kallistama. Siis pani riidesse ja pesi, Poisi arvuti läks plaanitult pool kaheksa ise kinni ja ta oli ka täiesti rahunenud, ülejäänud hommik möödus valutult.

Ühesõnaga… Mul endiselt on tunne, et ma suudan plaanipäratusega kaasa minna. Ja endiselt on tunne, et peaks küsima Abikaasalt, mida tema sellest arvab. Sest üldiselt, kui meil on kokku lepitud, et üks teeb ühte ja teine teist, siis teise asjadesse ma oma nina ei topi, kui mult abi ei paluta… Omaalgatuslikult sekkun alles siis, kui näen, et hädasti on vaja. Nagu täna hommikul. Ega Abikaasa ei öelnud ka ise kordagi eile õhtul ega tänagi, et tal on kehv olla – alles mu küsimise peale…

Täna õhtul on Plika koolis pool seitse lastevanemate õhtu, nii et ma ei teagi, kuidas söögiga saab. Mõistlikum oleks olnud ilmselt uurida, kas äkki ema on meid nõus toitma ja lapsi hoidma, aga ega ma sellele enne ei mõelnud, nüüd on juba kanafilee pasta jaoks sügavkülmast välja võetud ja tuleb kindlasti täna ära teha. Ehk siis… Ilmselt peaks söök valmis saama ENNE kooli minemist, et seda süüa kohe PÄRAST tulemist. Pole õrna aimu ka, kaua seal läheb, kardan, et äkki kauem kui tund.

Aga noh. Küll kuidagi ikka saab.

Kuni ma suudan jooksvalt kodu korras hoida, seni on ülejäänud plaanid, nii “pärased” kui “päratud” :), kergemad opereerida. Hetkel on mul endiselt see õnnis faas, kus on aega natukesekaupa toimetada – õhtul enne magama minekut jääb kõik korda, hommikul peale pere lahkumist ja enne minu lahkumist jääb kõik korda, töölt koju tulles tavaliselt ka esimese asjana on juba midagi vaja kuskilt sättida… Kuni ma jõuan seda jooksvalt teha, ma üsnagi naudin neid toimetusi, need ei võta ka kaua. Niipea, kui tekib see moment, kus olen liialt väsinud või on millegipärast paha tuju või tekib tunne, et mina pean üksi kõigi järelt koristama, on tõenäoline, et ma jätan mingid jooksvad toimetused tegemata, siis hakkavad asjad kuhjuma ja ongi ikaldus.

Ühesõnaga, tuleb olla heas tujus ja jooksvalt toimetada. Seni, kuni ma seda suudan, on kõik hästi 😀