Ma olen alati armastanud lugeda.
Ema väidab, et jätsin muusikakooli algklassides pooleli, kuna mul ei jagunud klaveri harjutamise kõrvalt piisavalt aega lugemiseks. Prioriteedid olid paigas, eks 😀
Mäletan lapsena raamatukogus käimist. Siis, kui Mai haruraamatukogu ei asunud veel Mai keskuses, vaid kuskil seal lähedal asuva viiekordse maja esimese korruse korteris. Siis, kui lugejapiletid olid veel kokku volditud papitükid, millele kirjutati iga kord uus tähtaeg 🙂
Just sellest raamatukogust leidsin ja laenutasin ma esimest korda elus Burnetti “Salaaia”, mida olen praeguseks lugenud julgelt üle kümne korra ja mis on mu lemmik siiani. “Väike printsess” oli mul kodus ning kui ma minu aastat hiljem avastasin, et samuti kogu aeg kodus riiulis olnud pealtnäha eriti igav raamat “Väike lord Fauntleroy” on sama kirjaniku sama kütkestav raamat… Oh seda rõõmu.
Mäletan täpselt, kus asusid selles raamatukogus lasteraamatud – uksest sisse tulles kohe vasakule. Ja osad raamatud – äkki koomiksid? – olid raamatukoguhoidja lauast vasakul asuvas riiulis.
Ma mäletan täpselt selle raamatukogu töötajaid – üks neist on nüüdseks vist pensionil, aga teisega kohtusin Mai raamatukogus veel mõned aastad tagasi, kui käisin seal juba oma lastega 🙂
Millegipärast on mul nii täpselt meeles üks praegu võttes täiesti rändom raamat – vaatan, et Läti kirjaniku oma – “Meie õue lapsed”. Mäletan, kuidas ma selle täitsa juhuslikult riiulist leidsin ja laenutasin ja kuidas see mulle üliväga meeldis 🙂
Ja siis tuli põhikool ja gümnaasium, seiklusjutud, musketärid ja krimkad… Dumas ja Doyle, Christie, Stout, Gardner… D’artagnan ja teised, Pantrikuru vangid, 20 000 ljööd vee all, Holmes, Poirot, Nero Wolfe ja Perry Mason… Ja kohustuslik kirjandus, millest ma suuremat ei pidanud, välja arvatud vabalt valitud noored Eesti kirjanikud, ma jumaldasin Kertu Rakke raamatuid 🙂
Ja siis tuli ülikooliaeg. New York Timesi bestsellerid.
Ja ma ei teagi millal, täiesti juhuslikult, ilmselt jälle raamatukogust suvaliselt kaasa haaratud, üks mu lemmik krimikirjanik praeguseni – Mary Higgins Clark.
Ja viimasse aja lemmik – Minu-sari.
Ja kes teab, kui palju raamatuid veel kõigi nende mainitute vahele.
Noil päevil eelistan pigem laenutamist ostmisele ning üsnagi tihti mugavuse mõttes e-lugerit paberkandjale. Aga Kõige Õigem Tunne on muidugi ikka raamatuid täis tuubitud riiulit vaadates 🙂