Positiivne päevakaja #11 – päev on läbi!

Tänased väljakutsed:

• Logistika kahe vanema eest, kuna Abikaasa oli tööasjus Tallinnas ehk isadepäevahommik lasteaias ja Plika kooliüritus õhtul.
• Tulla töölt ära tavapärasest kaks tundi varem, et kiirustada koju, et joosta Plikaga lasteaeda, et helistada sinna ja paluda, et Poiss poole jalkatrenni pealt ära kutsutaks (mis ei teinud teda just ülearu rõõmsaks, sest ta armastab jalkat), et ta ennast riidesse paneks ja ukse juures ootaks, et me saaks kohe edasi bussile joosta (nagu tuli välja, tähendas see ka ilma jäämist õhtusöögist, mis oleks olnud alles pärast trenni lõppu), et loksuda pool tundi bussis, et jõuda kella viieks teise linna otsa metsa äärde (kus ma praktiliselt kunagi ei käi, nii et minu jaoks täiesti võõras kant), otsida tulutult teisi inimesi ja helistada lõpuks klassiõpetajale, et saada teada, et üritus ei alga mitte viiest, vaid kuuest (lastevanemate koosolekul panin kellaaja kirja ja sealt edasi sellele enam ei mõelnud, klassi blogis, vaatasin, oli tõepoolest kirjas hilisem kellaaeg, aga et keegi oleks KORDAGI kuskil maininud, et kellaaeg on MUUTUNUD… õpetaja ise kinnitas, et alguses oli varasem) – et oodata TUND AEGA LASTEGA KÜLMAS ÕUES PIMEDA METSA ÄÄRES. Ja siis teine tund seal metsas laternatega ringi käia. Jäädes sealjuures (väliselt) optimistlikuks (lõpuks kohati alla andes ja metsas vahepeal salaja pisaraid poetades, sest no NII kopp oli ees kõigest ja NII FRIIKING KÜLM) ja hoida tuju üleval lastel, kes isegi päris tublisti vastu pidasid, aga olid lõpuks samamoodi täiesti väsinud ja külmunud (sest jah, me olime küll riietunud soojalt, aga mitte tõesti selle arvestusega, et peame seal kõigepealt TUND AEGA OOTAMA). Ma parem siinkohal lõpetan 😛 Ma pidin ikka tükk aega mõtlema, mida kuradit SELLEST kogemusest nüüd positiivset leida. Mõned asjad lõpuks ikka leidsin, vt altpoolt.

Tänased rõõmud:

• Isadepäeva hommik oli vahva, politseinikud oli lasteaias külas ja rääkisid oma tööst (nad käivad seal mu meelest suht igal aastal, aga tavaliselt pole ma ju juures olnud), sai proovida käeraudu ja kuuliveste ja hiljem lasti lastel politseibussis lõbutseda.
• Käin igal aastal spordipoodides küsimas suusapükse, mis oleks minule paraja pikkusega – alati kinnitatakse, et jajaa, meil on küll naistele pikemaid mudeleid, aga kunagi ühtki reaalselt üles ei leita. Täna Kaubamajaka Rademari müüja käis mõõdulindiga ringi ja mõõtis kõik üle (99% oli sisesäär 80 cm) ja leidis päriselt ühed Columbia püksid, mille sisesäär oli 85 cm – mul endal on muidugi sääre sisekülg 90 cm ja laiema lõikega pükste puhul oleks ka see variant lühikeseks jäänud, aga need olid nii kitsad, et see 5 cm oli täiesti okei. Ja Columbia kodulehelt vaatan, et neil long versiooni leidub naistele küll, erinevaid mudeleid… Ja suurus 6 ehk 38 istus mulle hästi, ehkki võib-olla oleks pidanud 40 ka proovima. €110 maksta ma muidugi väga ei taha, kui päris aus olla. Äkki saaks kuskilt soodsamalt… Aga vähemalt leidsin esimest korda elus poest ÜHE PAARI SOOJE PÜKSE, MIS OLID MULLE PARAJAD! See on suur asi! Ja no VÄIDETAVALT Icepeakil ikka olla mingid püksid, kus on lisaks tavapikkusele ka 4 cm lühemad ja pikemad variandid… Enne ei usu, kui olen näinud 😛
• Kuna Plika sai koolis piparkooki ja jättis ooteks tehtud võileiva söömata, oli see tal endiselt seljakotis ja mul seega võimalus millegagi näljast Poissi toita, kuni ootasime.
• Laste tuju suutsin ma enamiku õhtust siiski üleval hoida.
• Spetsiaalsed ürituse jaoks küpsetatud saiakesed maitsesid hästi.
• Tagasi ei pidanudki bussiga tulema, Plika klassi lapsevanem pakkus meile küüti – mis siis, et see tähendas tagaistmele pressitud nelja last. Ma ei mäleta, millal ma viimati üht autosõitu nii väga nautisin.
• Kodus sai sooja teki alla.
• Kodus oli eelmisest nädalavahetusest üle jäänud veini.
• Õhtusöök tuli Hesburgerist.
• Abikaasa tõi Tallinnast ülejäänud osa tükikesest minu äkitselt realiseerunud unistuste köögist:

Et kõik ausalt ära rääkida, siis Herz ostis selle komplekti potid-pannid endale ligi kaks aastat tagasi – ma nii imetlesin neid ja tõdesin, et sobiks ideaalselt minu unistuste kööki, aga ma isegi ei mõelnud, et ma need endale kunagi reaalselt saada võiksin, sest noh, hind ja nii edasi.

Eile õhtul pidime tegema Abikaasaga kiire tiiru kesklinna poodides, et talle mütsi otsida – ma olin varem kohal ja tegin aega parajaks. Täiesti suvaliselt uitasin Home&Gourmet poodi, täiesti juhuslikult nägin nende 50% sooduslaua peal seda panni. Ja ühtlasi tuli meelde – Abikaasa on rääkinud väga pikalt, et soovib just roostevabast terasest panni. Nii ma talle seda näitasin. Ja nii me selle ära ostsime.

Ja uurisime, kas sellest sarjast midagi muud ka veel kuskil alles on – tuli välja, et Ülemiste poes on 5l aurupott ja 3l pott, ka muidugi poole hinnaga. Nad oleks saanud Pärnusse saata ka, aga kuna Abikaasa oli nagunii just Tallinna minemas, siis pandi need talle lihtsalt kinni ja täna õhtul tõi ta need koju 🙂

Nüüd on täiuslikust õnnest puudu ainult väike sabaga pott. Rõõmustasin ennatlikult, et Hansapost müüb, nende esinduskauplus on ju Järvel – saatsin täna kolleegi uurima, kas oma maja töötaja soodustust saab, aga tuli välja, et neil seda väikest ka enam pole. Ja mujalt ma ei leidnud.

Soov on universumile saadetud, ehk tuleb see väike ikka ka kuskilt mu juurde. Ja kui ei, siis on mul ikkagi kolm kaunitari. Kvaliteetsed ja värvilised. Puhas rõõm.