Kui ma kunagi õndsalt noor olin ja keskkoolis käisin, käisime Kaidiga kogu aeg sõitmas – tema jalgrattaga, mina rulluiskudega. Toona jättis jalgratas kui selline mind täiesti ükskõikseks – polnud vastumeelne, aga ei tahtnud endale, ei tundnud vajadust sõita.
Rullitada ma nüüd enam üldse ei oska (sai ju mitte väga ammu endale ja Plikale rulluisud muretsetud, aga korralikult sõitma pole kumbki õppinud), jalgratas on see-eest suur lemmik ja teeb elu NII palju lihtsamaks.
Ma ei mäletagi, mis ajast minust rattafänn sai. Millalgi pärast Pärnusse kolimist. No 2012, kui Abikaasa välismaal töötas, ma igatahes juba sõitsin rattaga igale poole. Nii et millalgi enne seda.
Rattad tulid meie perre mõlemad üsna juhuslikult. Ühe saime Abikaasa õelt, teise tema vanaema keldrist – oli olnud mingi kolmanda sugulase oma, aga too ei saanud enam sõita.
Ja ma tõesti jumaldan oma ratast. On selline… Mittemidagiütlev. Suurepärane ratas – mitte liiga uhke, õnneks mitte liiga ront ka. Just paras igapäevaseks muretuks kasutamiseks.
Eriti tänulik olen võimalusele rattaga sõita nüüd, pärast ootamatu lume tulekut ja minekut. Teed on jälle puhtad ja mina jõuan jälle kiiresti tööle. Imeline!
See on see sport, mida mina igapäevaselt teen. 2x2km pole just teab mis pikk maa, aga parem kui mitte midagi!
Ma tõesti ei kujuta elu ilma jalgrattata ettegi. Pärnus, minu elukorraldusega – täiesti ideaalne kaaslane.
Vinge outfit 🙂