Alice on mulle blogijana ja kommentaaridest tuttav juba aastast 2009, kuid tihedamalt oleme suhelnud alates 2012 lõpust. Nende nelja aasta jooksul on saanud blogituttavast (blogi)sõber, kes on aeg-ajalt sattunud ka haldjast ristiema, psühholoogi ja nõuandja rolli. Vastavalt olukorrale 🙂
Ühtlasi on Alice üks neist vähestest, kelle blogi loen suurima rõõmuga, kirjavigade üle vähimatki virisemata. Ja see juba tähendab minu puhul midagi 😀 Ma naudin nii väga inglise eluolust lugemist seal elavate eestlaste pilgu läbi ja Alice kirjutab palju. Ma imetlen seda, KUI põhjalikult ta jõuab kirjutada näiteks koolist… Seda on nii põnev lugeda, ma ise nii ei oskaks.
Üritan praegu meenutada, mitu korda me kohtunud oleme. Kaks või rohkem? Noh, ega suurt vahet polegi, kindlasti lisandub neid tulevikus veel. Peamiselt suhtleme siiski kirja teel. Vahel kümme kirja päevas, vahel mitu kuud vaikust. Harilik 🙂
Ja ega ma ei oskagi seda väga hästi sõnadesse panna, KUI palju on need meie hiigelpikad kirjavahetused mulle andnud. Ei oska ka öelda, millest kõigest me nende nelja aasta jooksul rääkinud oleme. Ilmselt kõigest. Elust 🙂 Nii hea on vahel arutada kõiksugu põnevaid teemasid või ka näiteks oma probleeme inimesega, kes on äärmiselt tark ja nii laia kogemustepagasi ning silmaringiga, samas ei ole mu eluga nii otseselt seotud – st vaatab kaugemalt ja oskab seetõttu objektiivsemaid tähelepanekuid teha. Ja olla samas ise nii arusaav, kõige ja kõigi suhtes. Kui keegi oskab asju erinevate mätaste otsast vaadata, siis on see just tema 🙂
Ma olen taas kord, ma ei tea mitmekümnendat korda, südamest tänulik, et nii suurepärane inimene tänu blogile minu elus on.
Milline oleks mu elu, kui mul poleks seda blogi, kõiki tänu sellele aset leidnud toredaid juhtumisi, kõiki neid imelisi inimesi minu elus… Raske ettegi kujutada. Blogimine on mu elule nii tohutult palju juurde andnud.
Kahe käega kirjutan sellele postitusele alla! Alice on absoluutselt imeline:) Ja blogimine samuti!
Oi milline imeline sünnipäevakink mulle 🙂 🙂 🙂 Suur aitäh nende ilusate sõnade eest!
Minu andmete järgi oleme me Eestis vist kolm korda kokku saanud ja korra Londonis (Liina juures. Mäletad me teritasime ja sorteerisime seal ta poiste pliiatseid :))
Jajaa, kui sa nüüd räägid pliiatsitest, tuleb meelde küll 😀 Londonile ma üldse ei mõelnud, ainult Pärnus kohtumistele. Teadsin kindlalt, et neid on olnud rohkem kui üks. Ja et viimane suvi ei jõudnud. Aga blogist ei viitsinud ka too hetk otsima hakata, sa tegid “raske töö” minu eest ära 😀
Minu teada ega sa ei kajastanudki kõiki neid kohtumisi oma blogis 🙂 Ma just vaatasin, et esimesel kohtumisel olid lapsed alles nii tillukesed.
Muideks sa kindlasti juba tead, aga ma igaks juhuks ikka ütlen, et su blogiroll on katki (või siis on viga minu arvutis). 🙁
Jess, see ei ole ainult minu probleem! Ma katsetasin juba vahemälu puhastamist, aga see ei aidanud.
On jah blogroll katki.. Aga ÕNNEKS ei ole see peamine või ainuke asi, miks siin käia 😀
Heihei! Ei oskagi enam öelda kuidas ma avastasin oma ellu nii Sinu, Tikker, kui ka Alice`i, aga nüüd olete mõlemad olemas ja alati oodatud “külla“. Igal hommikul arvutit avades on suur rõõm teie postitusi eest leida ja selle eest veel ekstra suured tänud !