Täna on mu blogi 12. sünnipäev. Ja ma olen sunnitud tõdema, et ma ei jaksa antud hetkel positiivsusprojektiga mitte kuidagi senisel kombel jätkata. Lihtsalt… Liiga palju segavaid faktoreid on elus ja ma ei jõua iga päev blogida.
Ja kui ma üritan järele kirjutada, siis ei jõua ma millestki muust kunagi kirjutada. No ei osanud ma arvata, et elus kõik nii segaseks läheb 😛
Ja mul on tunne, et kui mul pole aega kirjutada ja ma üritan järele kirjutada, siis ma kirjutan üle jala ja see kõik ei tule piisavalt südamest, mis kaotab selle projekti mõtte. Või mis? Kas teile ei tundu, et ära vajunud on see kõik ja sisu kannatab viimasel ajal? On muidugi variant, et see on mu enda läbi kukkumise tunne lihtsalt, ühes ülejäänud eluga.
Seega… Ma ei tea. Jätta projekt sinnapaika? Kirjutada harvemini – siis, kui aega on? Mulle üldse ei meeldi asjade pooleli jätmine, saate aru. Ja mulle meeldib kirjutada headest asjadest 🙂
Aga… Aga… Aga…
Elu hetkel kurnab täiega ära. Ja mul on tunne, et ma ei suuda mitte midagi ära lõpetada. Kõik, mida ma alustan, jääb pooleli. Sihuke läbi kukkumise tunne on, sealhulgas kõige ootamatumates aspektides. Põhimõtteliselt IGAS valdkonnas. Suhe, lastekasvatus, kodu, töö… You name it. Ok, teate, ÜKS valdkond, milles ma ennast hetkel läbi kukkununa EI tunne, on sõber olemine. Sellega vist on hetkel okei. Mitte et mul oleks suuremat jaksu sõpradega suhelda, aga noh… Mingeid ikaldusi selles vallas pole. Kõik on okei.
Ja suuremas plaanis on kõik okei igal rindel, tegelikult. Ja ma tean, et kõik saab korda. Ja ma olen elevil. Aga samal ajal ka kurnatud.
Ma suudan täiesti adekvaatselt oma elu kõrvalt jälgida ja tõdeda, et kõik sõltubki täpselt sellest, kas läheneda asjale positiivse või negatiivse külje pealt – ainuüksi see määrab, kas kõik on p*rses või kõik on korras. Lihtsalt, kui mingid negatiivsed (pisi)asjad kõik juhtuvad ühele ajale kokku langema, siis… Siis kipub see vaatenurk paratamatult ühes kõige muu jampsiga mingiks ajaks negatiivseks muutuma. Ja niipea, kui ma suudan rahuneda, näen jälle positiivset poolt ja tean, et kõik on okei. Aga see kõik käib viimasel ajal kogu aeg aina üles-alla. Pole ammu nii ebastabiilset tunnet olnud.
Sorry, ma tean, et ma peksan segast. 12 aastat blogimist ja seis on elus selline, et õieti mitte millestki kirjutada ei saa.
Aga see muutub, ma luban 🙂 Mulle meeldib blogida ja tahan seda ka edaspidi teha. Lihtsalt praegu… Ja see projekt… Ma ei tea.
Kõik läheb mööda. Tuleb vaid rahulikult võtta.
Kõik saab korda.
“Kõik läheb mööda!” ütleb vana tarkusetera. Ma arvan, et vägisi punnitades ei tule head tulemust. Võta endale nädal-paar. Kulge niisama. Kui tuleb tahtmine blogida siis teedki seda. Kui ei tule siis ei blogi.
Kui jamad hakkavad üle pea kokku lööma siis mind igatahes aitab see, et lülitan end igasugu kohustustest võimalikult välja. Tegutsengi miinimumprogrammi järgi. Ja vaikselt energia taastub.
Ma arvan, et see pingutatud positiivsuse otsimine ei ole mõtekas. Kirjuta ikka siis kui sul päriselt midagi mingil perioodil meeldib, rõõmu pakub ja siis blogi/mõtle sellest 🙂
Kõigepealt PALJU ÕNNE blogi sünnipäeva puhul ja libedat sulge järgmiseks 12-ks aastaks! 🙂
Kui aus olla, siis need positiivsuse postitused tõesti tunduvad viimasel ajal üsna mehaanilised ja pingutatud ning natukegi isegi just kui religioosed (välja arvatud siis see minule pühendatud postitus 😀 :D).
Võib olla tasuks vabas vormis niisama oma elukäigust ja mõtetest edasi kirjutada ning neid tänulikkuse postitusi teha tõesti sel hetkel ja siis, kui see tänu su ees seisab ja sulle otsa vaatab? Mul on kartus, et muidu sa kulutad-kurnad-leierdad selle positiivsuse enda jaoks liiga ära.
Aga päeva lõpuks mul ükskõik millest sa kirjutad nii kaua kui ikka vahel kirjutad.
Ma arvan ka, et ole natuke niisama ja kogu ennast.
Ära karda, et Su lugejad kuhugi kaovad – ei kao nad kuhugi.
Kui mõnda aega ei tulegi miskit kirjutist, siis nad teavad, et Sa oled parasjagu ree pealt maas, et ennast laadida ja nad teavad, et Sa oled varsti tagasi.
Ma olen aru saanud, et mingil ajahetkel käib ilmselt kõigil peas mingi klõks läbi, kus tundub, et maailm vajub kokku ja pääsu ei ole. See ongi ilmselt selles, et tahetakse ja üritatakse rohkem, kui suudetakse. Mul endal oli sama seis aasta (või oli see juba kaks!) tagasi. Tuli, oli ja läks üle.
Kerge seisak ja liigud jälle edasi. Küll tuleb uus hoog 🙂