Kuna sain auto enne ostu nädalaks “proovida”, siis tegelikkuses olen selle autoga ringi vuranud ju isegi kauem. Ühtpidi olen täiesti harjunud, teistpidi aga ikka veel üllatunud – kas tõesti on MINUL auto, millega ma saan IGA PÄEV sõita?
Ega ma palju sõitnud ei ole. Peamiselt ikka marsruudil kodu-töö-kodu, üsna tihti koju sõites ka ema juurest läbi põigates, et pärast kooli sinna läinud Plika peale võtta. Sekka vahel harva kool, lasteaed või mõni asjaajamine linnas. Pikkadest sõitudest siiani vaid Tallinnas käik proovinädala nädalavahetusel – käisime sealt Abikaasa uut tööautot ära toomas, nii et tagasi sõitsime kahe autoga. Jäin ellu 😀 Tallinna liikluses sõitsin küll ainult Abikaasa sabas, ise ei mõelnud midagi. Ja kui me kuskil perega käime, olen ikka lasknud reeglina Abikaasal juhtida 😛
Aga kõige olulisem on ikkagi see, et ma sõidan. Ise. Iga päev. Nii hea on. Igale poole jõuab kiirelt ja mugavalt. Rasked poekotid pole enam kunagi probleem. Mulle meeldib poes käia Abikaasast rohkem ja mul on seda teha imelihtne. Kui rattasõiduhooaeg läbi sai ja ma jala tööl käima hakkasin, pidin alati mõtlema, kui palju ma täpselt osta võin ja ka koju kanda viitsin – läpakat tassin ju nagunii igapäevaselt. Nüüd seda muret enam pole.
No ja lihtsalt… Vabadus. Sõltumatus. Hea on. Mis siis, et ma tunnen ennast isegi Pärnu kesklinna liikluses endiselt pigem ebakindlalt 😛 Küll ma harjun. Vähemalt on nüüd võimalus!