Kohvikute ja restoranide nädalad on hullult ägedad üritused, aga miskipärast ei tule mul kunagi pähe neist osa võtta. Üldiselt vist peamiselt kahel põhjusel – kas magan toimumise maha või pole lihtsalt raha 😀
2015 sügisel käisime tänu ema kutsele kohvikute nädala raames Kookonis, isegi postitus on sellest, küll parooli all, sest Plika piltidega.
Igatahes, vandusin endale, et sel aastal me restoranide nädala raames kuskile sööma läheme. Vaatasin kõik menüüd läbi – kuna ma veidratesse ja peenetesse toitudesse pigem eelarvamusega suhtun, sai puhtalt maitsvana tundunud söökide tõttu välja valitud Passion Cafe.
No ja siis läks muidugi terve nädal mööda, ilma et oleks tundnud ühelgi õhtul jaksu välja minna. Ülisobivalt otsustas aga Pips külla tulla, nii et laupäeva õhtuks ma lõpuks kohad reserveerisin.
Kolleeg, kes valis koha just veidrate toitude maitsmisest elamuse saamiseks, oli just enne muljetanud, kuidas talle Ammende Villas kaks käiku kolmest ei maitsenud ja kuidas tartar pole ikka kohe üldse tema teema. Meiegi menüüs oli tartar, aga õnneks kalaga. Sest kui toore liha suhtes olen ma äärmiselt skeptiliselt meelestatud (noh, ma pole seda ilmselt kunagi söönudki, tundub nii mitteahvatlev), siis kala meeldib mulle üldiselt igast asendist.
Ja meil maitses igal juhul kõik väga hästi. Magustoiduga oli küll nii, et lõpuks oli magusast üledoos, aga hea oli sellegipoolest 🙂 Ja Passion Cafe oli lihtsalt tore koht. Ja seltskond muidugi kõige parem.
Seltskonna peale saime isegi söögipildid kokku – mina pildistasin eelrooga, Abikaasa põhirooga (ja meid), Pips magustoitu 😛
Pühapäeval käisime Pipsiga veel Café Grandis lõunatamas – sealne pasta oli küll pigem igavavõitu ja magustoit maitses mulle rohkem kui Pipsile, samas toit oli ikkagi maitsev ja rahulikult nautida ning jutustada oli ka väga tore. Seega – kvaliteetaeg.
Ja edaspidi katsub ka ikka selliste ürituste raames uusi kohti avastada.