Tasus vaid blogis mainida, et suvi on läbi, kui läks taas mõnusalt soojaks. Terve nädala sai maksimaalselt ilma nauditud, mida näitavad ka need vähesed igapäevaelulised klõpsud.
Esmaspäeva õhtul olime Plikaga kahekesi kodus ja nautisime võrkkiiges väikest einet:
Neljapäeva õhtul lesisin võrkkiiges ja mõtlesin elu üle järele:
Eile hommikul 🙂
Eile oli jälle nii imeline suvine ilm. Ärkasin vara ja toimetasin terve hommiku, seejärel nautisin hommikusööki… Ikka võrkkiiges 🙂
Lapsed veetsid enamuse päevast Eksabikaasaga, nii et mina sain üksinda mõnusalt kodus tegutseda. Oli tark otsus eilset päeva “välitöödeks” kasutada – pesin kolm masinatäit pesu, mis jõudsid kõik kenasti õhtuks päikese käes ära kuivada ning korjasin taas kõik õunad kokku.
Sest täna on terve päeva olnud hall ja vahepeal isegi sadas…
Lisaks välitöödele jõudsin ka kodus kõik korda teha – pärast Tartut oli siiamaani tunne, et mingid asjad lihtsalt ootavad tegemist ja enne rahu ei saa, kui nendega on ühel pool. Triikisin pesu, õmblesin hunniku nööpe ette, organiseerisin asju ja koristasin, pesin isegi põrandad ära. Nüüd saab kodus olemist jälle tõeliselt nautida 🙂
Aga üldiselt… Tasus vaid kirjutada, et ma ei imestaks, kui eelmise nädalavahetuse puhkepaus raamatuga jääks sel aastal viimaseks korraks võrkkiiges… Kui võrkkiigest sai möödunud nädala võtmesõna. Elu võttis väga ootamatult väga kummalise pöörde. Nüüd ma siis katsun elada, üks päev korraga…
Kas see kummaline pööre on hetkel hea või halb? (Ses suhtes “hetkel”, et vahel võib mõni halb pööre olla vägagi elumuutev ja kokkuvõttes muunduda hiljem hoopis kõige paremaks pöördemomendiks.)
Kõik on hetkel nii hea, et ise ka ei usu 🙂 Tahaks loota, et nii ka jääb.
Kunagi ei jää 😀
Aga loodetavasti kestab pikalt ja kordub kiirelt!