Kuidas maailm on paigas

Täna oleks olnud meie üheksas pulma-aastapäev. Selle asemel saame kahe nädala pärast hoopis esimest lahutuse aastapäeva tähistada.

Ja ma istun siin ja mõtlen, kui tänulik ma selle kõige eest olen. Ja kuidas ma pole ammu tundnud, et kõik on nii õige ja hea, nagu ma seda tunnen just praegusel hetkel.

Kas teate, ma veel suvel avastasin enda seest aastase hilinemisega üllatavas koguses pettumust, viha ja valu – et me ei osanud paremini, et me ei pingutanud rohkem, et hoolimata kõigest, mis oli hästi, kasvasime me ikkagi lahku ja ei suutnud oma abielu toimima panna.

Aasta tagasi oli lihtsam minna lasta. Too hetk olin ma ootamatult Soomlasele sülle kukkunud ja lootusetult armunud ning see andis tõuke astumaks sammu, mis oleks ilmselt tulnud astuda juba varem… Mis oleks võinud aga teistsugustel asjaoludel veel kauemaks venima jääda.

Kui hea meel mul on, et ei jäänud!

Kui Soomlane juulis välja kolis, oli mul aega üksi olla ja pikalt ning põhjalikult enese sisse vaadata. Siis tuligi välja kogu see valu, mida ennist mainisin. Imeline on see, et Eksabikaasaga saab kõigest rääkida. Sain talle kõik välja öelda. Välja nutta. Sain kinnitust sellele, KUI erinevaid asju me hetkel elult tahame. Kui rahul tema on.

Sain lõpuks lõplikult minna lasta – kindla teadmisega, et nii pidigi minema.

Ja nii ma ravisin aastase hilinemisega oma murtud südant. See oli see aeg, kus sport mind kõige raskemast üle aitas. Ja sõbrad. Aga kuna see oli siiski juba poolenisti läbi elatud, siis ei võtnudki väga kaua aega, et endaga rahu teha.

Tollest hetkest alates sai mu mantraks “Olen üksinda terviklik ja õnnelik.” Ja ma tõesti olin.

Ja see oli ka see hetk, kus ma istusin esimest korda elus maha ning mõtlesin korralikult järele, MIDA ma oma ülejäänud elult õieti tahan. Või pigem, millist inimest ma enda kõrvale tahan. Minevikusuhted olid tõeline inspiratsioon.

Kas teate, ma polnud sellele kunagi varem õieti mõelnud. Asjad lihtsalt… Juhtusid. Eksabikaasaga juhtus see, et jäin üheksa kuud pärast meie kohtumist rasedaks ja sealt lihtsalt läks asi edasi. Ja see oli tol hetkel nii hea ja nii õige. Ja me olime õnnelikud. Ja meil olid need kümme aastat, enamik sellest imeline, lõpp küll jah… Aga siiski. Suures osas imeline. Ja need kaks imelist last.

Ja siis kukkusin ma Soomlasele sülle. Siis, kui ma olin otsustanud, et olengi üksi ja käin aeg-ajalt “seiklemas”, leidsin inimese, kellega klappis nii hästi. Aga temaga ei olnud võimalust rahulikult võtta. Oli vahemaa, suur armumine ja julged otsused. Ja lõpuks minupoolne tõdemus, et kooseluks ei ole ma veel valmis ning hoolimata sellest, kui suurepärase inimesega on tegu, on meie igapäevaelulised harjumused ja elukogemus siiski liialt erinevad.

Ma olen nii tänulik, et ta mu ellu tuli, hoolimata sellest, et ilmselt hoopis teistel põhjustel, kui algselt arvasin. Millistel, seda võin praegu vaid aimata. Igatahes aitas kooselu temaga mul endast palju paremini aru saada. Samuti jõuda tõdemusele, et ma siiski ei soovi olla üksi. Et ma soovin tulevikus enda kõrvale inimest, kellega oma elu jagada.

Nüüd, 34-aastasena, pärast luhta läinud abielu ja sellele järgnenud kooselu, pärast pikka enda sisse vaatamist jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõtlesin korralikult läbi, mida ma tahan. Mida ma ootan. Mul ei olnud küll plaanis sellega kiirustada, aga ühel augustikuisel õhtul see nimekiri lihtsalt voolas minu seest välja, üsna iseenesest.

Ma küll arvasin, et ma ei ole veel niipeagi valmis kellegagi midagi uuesti proovima. Heh, mu nimekirja esimene punkt oli “ta tuleb mu ellu siis, kui ma olen selleks valmis”.

Ma ei olnud üldse valmis selleks, et üks isend mulle pool nädalat hiljem ette satub. See ajas kohe üsna sabinasse. Aga tõmme oli nii tugev, et sisetunne mind edasi tõukas ja…

Ja nüüd on lihtsalt tunne, et maailm on paigas.

Ma ei tea, mis sellest saab. Ma ei pea ette mõtlema. Ma ei pea tegema ühtki olulist otsust. See inimene on mulle nii imeliselt lähedal, et ma saan võtta lihtsalt üks päev korraga. Tundma õppida. Nautida. Ja vaadata, mis tulevik toob.

(Mis ei tähenda, et ma aeg-ajalt üle ei mõtleks, aga ma katsun seda kontrolli all hoida ja õnnestub enamasti üsna hästi.)

Nii hea ja rahulik on olla. Teismeline olemise kõrvale, mida ma olen ka, täiega 🙂 Aga just see teadmine, et ma ei pea enam mõtlema. Et ma päriselt ka mõtlesin läbi, mida ma ootan… Ja nüüd ma võin lihtsalt minna lasta. Vooluga kaasa minna. Sisetunnet usaldada.

Ja sellest tänase erandiga mitte niipeagi rohkem avalikult blogida 🙂

Ma lihtsalt elan. Ja naudin.

Seda, et maailm on paigas.