Viimase aja lemmikmuusika

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rändom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kõva mürtsu kuulata, siis ma olen suisa hädas, sest see võiks ka hea olla ja neid lugusid on küllaga, aga mul ei tule ükski meelde 😀 Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama häda – miskipärast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl või kodus õhtuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kärtsu ja mürtsu, selle koha pealt jääb mu playlist nõrgaks.

Igatahes, olen tükk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks täiesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tänu ühele inimesele mulle mõnda aega tagasi ette ja sellest remixist jäin mõneks ajaks peaaegu et sõltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha väga neid ebavajalikke meenutusi ja mälestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula 🙂 Üks lugu, mis mulle eriti sümpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niiväga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud 🙂 Kõiki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid välja valida, aga mõned…

Ja tänane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ühtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

Täna valitud playlist läks mingil hetkel väga rändomiks kätte ära, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis järsku kuulsin tuttavat meloodiat täiesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tšello ja üleüldiselt igasuguse hea muusika vastu väheke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast 🙂 Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jätnud mingit sügavat muljet, techno pole ikka päris minu teetassike… Aga see üks… No mis te arvate, mida ma ülejäänud tööpäeva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ühte lugu mitu tundi järjest? Mulle on jäänud mulje, et kõiki teisi ajab selline komme hulluks 🙂 Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ükskõikseks jätab 😛

2 thoughts on “Viimase aja lemmikmuusika”

  1. Ma ei isegi ei ürita enam mitte kuidagi piiritleda mitte kuidagimoodi seda muusikat, mis mulle meeldib. See lihtsalt ei allu enam mitte mingitele piiridele ega üldlevinud loogikale. Ja miks peakski? Ma ei näe mingit põhjust, miks muusikamaitset peaks kuidagimoodi defineerima. Kui meeldib, siis meeldib, nii lihtne ongi.

  2. Mulle kohutavalt meeldib, kui inimestel on oma lemmikmuusika listid, nende läbi pääseb kuidagi sügavuti teise siseelu kaema. Minu meelest, sest kipun muusikale üsna suurt tähtsust omistama ja siis arvan, et iga kuulaja teeb seda samuti.

    See muusika siin oli võõramast võõram ja kuidagi väga üllatav. Kuigi ega teadnudki, mida oodata. Olen mõne üksiku blogija muusikavalikule peale sattunud ja iga kord üllatunud, seekord siis enim.

    Aga muidu – jah, ma ka kuulan mõnd laulu mitmeid ja mitmeid kordi järjest, kuude kaupa, vahel aastaidki. Neid repeadilugusid on teatud perioodil mitmeid ja ma kuulan nad põhimõtteliselt ribadeks, enne kui uued lemmikud peale tulevad.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top