Kuidas ma lõpuks ometi verd andmas käisin

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud 😀 Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud 🙂

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema 🙂 Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud 😀

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati 🙂

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud 🙂

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel 🙂 Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks 🙂

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat 😀