Kui teist korda Queeni filmi vaatamas käisin, nägin suurel ekraanil “Eia jõulud Tondikakul” treilerit ja teadsin otsemaid, et SEDA filmi tahan koos lastega vaadata. Tavaliselt ma lastefilmidest ei hooli ja lapsed on juba piisavalt asjalikud, et ilma täiskasvanuteta kinos käia, nii et suur rõõm oli leida midagi, mis kõigile sobib.
Ma teadsin, et see film mulle kindlasti meeldib, aga ma ei osanud arvatagi, et nii palju. Mu kaaslane (kes tuli meiega kinno täiesti vabatahtlikult, keegi ei sundinud :D) ütles hiljem – ta polnud isegi kindel, kas meeldib… Ja meeldis. Väga 🙂
See oli lihtsalt nii imeline jõulumuinasjutt 🙂 Jah, kogu see olustik oligi nagu kataloogist, nagu muinasjutt… Aga muinasjutte on vaja! Kogu see kompott kokku oli lihtsalt nii imeliselt armas. Kas elu ei võikski olla selline? See valge lumi, imeline loodus, võrratud linnud ja loomad, kaunid villased riided… Hubased talveõhtud pere seltsis, ühiste õhtusöökide, piparkoogiküpsetamiste ja lauamängudega?
No ja muidugi metsa hoidmise teema 🙂 Nii õige sõnumiga film lastele.
Ja see imeline muusika…
Plika ütles pärast filmi lõppu, et tal oleks nagu mitu korda nutt peale tulnud. Vat sellise filmielamuse sai, heas mõttes. Mõlema pilk oli kuni lõpuni ekraanile kleebitud.
See oli ikka täielik kvaliteetaeg.
Nagu tellitult oli ju samal hommikul lumi maha tulnud, nii et kinost väljudes oli tunne endiselt täitsa õige. Asi lõppes hüsteerilise naeru saatel Poisi eest ära jooksmisega, kes meid lumepallidega pommitas.
Kogu ülejäänud õhtu olin natuke heas mõttes “laksu all”.
Ühesõnaga soovitan soojalt kõigile. Kui ka pole lapsi, keda kinno viia, siis see film ei peaks sellegipoolest vaatamata jääma 🙂
Siin on üks tore intervjuu filmi režissööriga, mis räägib filmitegemise kaadritagustest – ja annab lootust ka järjele 🙂 Ja raamatule 🙂
Pingback: Minu kinoaasta 2019 – Tikri Päevaraamat