Kas teate, kui mitu inimest on juba ette heitnud, et ma üldse ei blogi? Kas teate, kuidas ma tahaks blogida, aga alati on midagi vajalikumat või lihtsalt mõnusamat teha? Kas teate, kui keeruline on valida, MILLEST blogida, kui oled lõpuks näpistanud ühel õhtul lugemise aja arvelt selle tunnikese, et blogisse siiski midagi üles saaks?
Nii palju pilte on veel näidata ja nii mitmel teemal tahaks kirjutada, aga kuna täna jõuan ainult pisut, siis otsustasin, et jagan lihtsalt hetki möödunud 1,5 kuust. Igapäevaelu. Võrratult tavaline, stabiilne ja mõnus.
Aga viimase kuu märksõna ongi vist eelkõige raamatud.
See lõik sai üles pildistatud “Minu Viinist”. Naersin südamest.
Üks jõulupuhkuse hilisõhtune söömaaeg 🙂
Poiss sai jõuludeks Carcassonne’i. Täiesti võrratu lauamäng, piisavalt põnev kogu perele.
Sai lastega Apollost nuputamist valitud… Ja siis nõudis Plika ristsõnu ka.
Kogemata valis ta Ripsiku asemel Miniristiku, nii et täiskasvanud said ühe endale 😛
Te ei kujuta üldse ette, kui ogaralt palju rõõmu valmistab mulle see, et ma saan kellegagi koos lugeda.
Leia pildilt kass 😛
Ühel õhtul sai korralik kõdistamismaraton maha peetud. Ma hoidsin targu veidi eemale ja võtsin endale fotograafi rolli 😀
Tavaliselt loeme kahekesi, aga tol õhtul pressis Plika ka ennast meie vahele. Pluss noh, kassid.
Ja sel nädalavahetusel võtsin üle hiiglama pika aja pusle ette…
Ja nii ongi.
Igapäev. Töö, kodused toimetused, lapsed, kassid, kaaslane.
Loen raamatuid. Joon teed. Käin trennis. Tantsutrennis ja jõusaalis ja eile oli Hardcore Saturday ja…
Vahel on sõbrad-tuttavad-sulelised. Tallinnas on paar korda käidud, Kaidi-Annika jõuavad vahel külla, Liisiga joome vahel veini, nädalavahetusel jõudis koguni Virge külla.
No ja siis käisin reedel ja laupäeval teatris (tänks, Virge!), lähen homme kinno, neljapäeval jälle teatrisse…
Kogu aeg nii tihe kava ei ole, aga näe, nüüd juhtus nii.
Nii et ärge siis imestage, et mul ei ole aega blogida. Elu on lihtsalt liiga mõnus 🙂
Aga ma luban, et ma ikka katsun siia tihemini sattuda. Sest kui on mõnus, siis tahaks ju jagada.
Tahaks kirjutada pikemalt sellest, kuidas ma ise ka ei usu, et ma jõusaalis käin ja seda naudin, jätta märgid maha kõigist toredatest kokkusaamistest sõpradega, jagada rohkem kassipilte ja mõtiskleda elu üle. Eks näis, millal tegudeni jõuan 🙂 Vahel kirjutan peaski blogipostitusi 🙂 Lootust ühesõnaga on.