Näed, lubasin igapäevaselt blogida, viimati kirjutasin millestki peale filmide kaks nädalat tagasi 😀
Nüüd võtsin fotod ette ja ehkki neid palju pole, siis natukene igapäevaelu tuletab nende põhjal ikka meelde. Võinoh, olgem ausad, põhimõtteliselt on siin enamjaolt kassipildid… Sest ainult kasse siin majas pildistatakse 😀
Meil on magamistoas väga kõrge pappkast – kõrgem, kui me ise… Ja Säde suudab sinna otsa hüpata 😀
Arutasime ükspäev, et kuna tööle tullakse verd võtma täpselt siis, kui me puhkusel oleme, võiks varem ise veretalituses ära käia. Paar päeva pärast seda vestlust tuli mulle sõnum, et hädasti oleks verd vaja. No läksime siis 🙂
Olen alates 2018. lõpust regulaarselt koos kaaslasega verd andmas käinud – nii tore on, saab koos käia ja midagi kasulikku teha 🙂 Tema on seda juba aastaid teinud, ammu enne mind.
Kassid ja raamatud ehk harilik igapäev.
Eelmisel laupäeval olid kõigil omad tegemised ja mina sain nautida üksinda kodus olemist. Mis muud, kui raamat… Ja kohv ja saiakesed 😀 Raamat oli erakordselt hea, kirjutan sellest teinekord kindlasti pikemalt.
Eelmisel pühapäeval tegi Plika hommikusöögiks muna-majoneesi “möksi” ja sõime seda rukkikorvikestega. Lapsed tegid kunsti kah:
Üleeile õhtul lugesime majapidamisest kokku kümme erinevat puuvilja: banaan, mango, hurmaa, õun, pirn, mandariin, apelsin, greip, pomelo ja viinamarjad. Jõudsime ühisele järeldusele et pole olemas sellist asja nagu liiga palju puuvilju 😀
Mind you, et noil piltidel pole kaugeltki kõik varud… Hurmaasid, mandarine, apelsine ja greipe oli mujal veel hunnikutes.
Aga muus osas… Tegime üle pika aja jõusaali kuukaardi, nii hea kodune tunne on jälle Tervise Paradiisis käia – My Fitness, mida maist detsembrini aeg-ajalt kupongide olemasolul külastasime, ei hakanud mulle kunagi eriliselt meeldima. Pärast esimest trenni oli kogu keha mitu päeva hirmus valus, pärast teist korda oli aga järgmisel päeval täitsa talutav olemine. Kehale tuleb ikka kähku meelde, õnneks 😀
Seda ma vist polegi blogis maininud, et käin sügisest alates kiigujoogas, mis on mu absoluutne lemmiktrenn. Minu suvede lahutamatu kaaslane on võrkkiik, millega mul seostub meeletult palju positiivseid emotsioone. Nii et kui minu lemmikõpetaja Janne stuudios, kelle juures eelmisel aastal vabastavas tantsus käisin, hakkas nüüd kiigujooga tundi andma, pidin muidugi proovima… Ja armusin esimesest silmapilgust. Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA! Käisin septembrist saadik iga nädal kohal, kuni detsembris läks nii kiireks, et ei saanud teiste ürituste tõttu kaks korda käia, siis oli jõulupuhkus, nii et kokku jäi kuuajane vahe. Kui siis lõpuks jaanuaris jälle trenni sai, oli nii tore.
Kuna kiikesid on piiratud arv, mahub trenni ainult kümme inimest ja tahtjaid oli pigem rohkem… Aga ükskord ma sain eelmisel aastal kaaslase ka kaasa võtta, et tallegi oma lemmiktrenni tutvustada. Ja kui nüüd sel aastal käijaid veidi vähemaks jäi, saime talle ka lepingulise koha, nii et saame veel rohkem koos trenni teha – mina käin temaga jõusaalis ja jooksmas, tema minuga kiigujoogas 🙂 Juba peame plaani, et tuleks endale koju ka kiik muretseda. Või pigem kaks, sest seda tuleb sättida pikkuse järgi ja raudselt tahaks lapsed ka kõike teha, ei viitsiks kogu aeg kõrgust muuta – siis oleks üks kiik täiskasvanute ja teine laste kõrgusel. Aga vaatame seda asja…
Ei tea, kas tänu rohkemale trennile või päikesele, aga tuju on viimasel nädalal olnud ülihea, iga päev on suu kõrvuni ja õnnelik olla. Täna oli ka päike väljas, käisime jõe ääres jalutamas, ligi 5km ring tuli lõpuks.
Kuna lapsed olid terve päeva kodust ära ja kaaslane läks ka omi asju ajama, siis teise poole päevast sain taas üksindust nautida – veetsin tükk aega oma e-raamatuid sorteerides, nüüd on mul lugeris ootamas 40 uut raamatut ehk olen puhkuseks igakülgselt ette valmistatud.
Sest järgmise nädala lõpus, mu sõbrad, läheme me nädalaks Maltale. Ma käisin “soojal maal” viimati aastal 2006 (jutumärgid, sest Maltal on hetkel ca 16-18 kraadi sooja – mitte just kuum, aga tunduvalt parem kui Eestis :D), nii et minu jaoks on see täiesti märgilise tähendusega reis. Uue ajastu algus – selle ajastu, kus ma kavatsen igal aastal kuskile reisida. Tegin endale eraldi kontod ja igakuised püsikorraldused – üks konto lihtsalt säästude jaoks ja teine just nimelt reisimiseks. Maltasse läheme ilma lasteta, aga tahaks ka lastega reisida… Mis kohe eelarve kahekordistab… Peab rohkem planeerima 🙂
Oh, ja tänu sellele, et ma hakkasin siinse postituse jaoks oma fotosid üle vaatama, tegin üle pika aja korda ka kaaslase tehtud fotode kausta – ta paneb kõik, mis ta oma telefoniga teeb, mulle Dropboxi, kust ma need aeg-ajalt arvutisse salvestan… Kuna ta aga pildistab kasse VEEL ROHKEM kui mina, siis ütleme nii, et mul oli tema kaust novembri algusest saadik sorteerimata – sinna jäi alles 144 pilti, alguses oli ilmselt 400 vms 😀
Mul teoreetiliselt on siiski kavatsus ka eelmisest aastast tagantjärele blogida, just pildimaterjali põhjal, sest ega muud ju meelde ei tule. Sest vägev aasta oli ja selles võiks ikkagi blogisse märk maha jääda. Aga vaatame, kas ja millal ma tegudeni jõuan. Praegu katsuks lihtsalt selle aastaga järje peal püsida.
Otsustasin, et loetud raamatutest katsun blogida kord kuus, nii et jaanuari raamatute postituse kirjutan siis veebruari alguses. Hetkel kaheksa läbi, üheksas pooleli… Kümme tuleb kindlasti ära 😛
