Notar oli teisipäeval, 18. veebruaril. Samal päeval vahetasime ka esimese komplekti võtmeid, et saaks kohe vaikselt kolima hakata – eelmised omanikud siin sees enam ei elanud nagunii, aga neil oli vaja osa asju veel ära viia ja kuna nende praeguses kodus oli remont pooleli, siis sinna ei mahtunud ja nad said kõik meie alumisele korrusele ära paigutada, me ju ise elasime üleval.
Meil endil oli plaanis pärast notarit igal õhtul auto kraami täis panna, järgmisel päeval pärast tööpäeva see uude koju ära viia ja siis alates nädalavahetusest (mis oli tänu vabariigi aastapäevale kolme päeva pikkune) täie rauaga hommikust õhtuni kolimisega tegeleda. Juhtus aga nii, et meie auto läks ootamatult katki… Või nii me arvasime… Aga see on ühe teise postituse jutt 😀 Ühesõnaga nädala sees õhtuti kolimisest midagi välja ei tulnud, nii võtsime reede töölt lõunast vabaks, laenasime Kaaslase vennalt auto ja seega oli meil kolimiseks peaaegu neli täispäeva.
Reede ja laupäeva muudkui sõitsime edasi-tagasi. Laupäeval kolisime ära ka lapsed ja kassid ning jäime ööseks juba uude koju. Pühapäeval sättisin mina peamise osa ajast uues kodus, kuni Kaaslane viimaseid asju kolis, esmaspäeval käisin vanas kodus, mis oli selleks ajaks suht tühi, elamist puhtaks küürimas. Terve päeva nägin seal vaeva ja kui õhtul hakkasime surmväsinuna ära minema, siis avastasin, et külmkapp (mis oli alumisel korrusel, kuna ei mahtunud trepist üles keerama) oli jäänud täiesti tähelepanuta… Ja selle sisemus nägi välja nagu tuumasõda… Ma lihtsalt ei jaksanud enam tol päeval ja edasi oli juba töönädal ja nii see jäigi… Hiljem kuulsin uute omanike meespoole käest, et ta naine oli seda nähes šoki saanud… Ja mul on siiamaani konkreetselt NII PIINLIK, et tunnen kiusatust talle kirjutada ja vabandada 😀 Ma olen ise tegelikult nii korda armastav inimene ja ka kinnisvara käest andes ei saa seda üle anda räpasena. Niigi ei saanud sealt midagi just VÄGA puhtaks, aga no sündsaks vähemalt, eks… Ja kui mina ise oleks sellest külmkapist midagi võtnud pidevalt, oleks mu närvid ammu üles öelnud ja ma oleks selle ära puhastanud… AGA kuna meie elukorraldus oli välja kujunenud selliselt, et Kaaslane pakkis alati poekotte lahti ja tõi sööki üles ning mina seega külmkapi kallal nende nelja kuu jooksul eriti ei käinudki + all oli pime (sest elektrisüsteemi uuendasime ära, aga valgustite paigaldamiseni ei jõudnud) ega polnud vett (sest vannitoa remont sai valmis, aga mitte ühtki mööblitükki sinna sisse ei saanud, köögiremont jäi ka pooleli, nii et siseviimistluseni ei jõudnud), siis ma eriti seda külmkappi ei näinud ega mõelnudki selle puhastamisest… Kuni see oli siis viimasel päeval täiesti tühjaks tehtud ja rabas mind oma räpasusega… Ja mõelda vaid, et selle ma jätsin sinna… Appi, noh, piinlik…
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 😀 Rääkida tegelikult suurt midagi enam polegi.
Esimesed kolm pilti on tehtud reede õhtul vanas kodus:
Pühapäeva hommik pärast esimest uues kodus magatud ööd. Ja muidugi traditsiooniline inglise hommikusöök mu värskelt restaureeritud laual:
Ning esmaspäevaõhtusele pildile võib kopeerida juurde tolle päeva FB postituse.
Kui sa oled neli päeva järjest hommikust õhtuni non stop kolinud ja koristanud ning jõudnud lõpuks nii kaugele, et vana elamine on valmis üle andmiseks (uues läheb muidugi veel hoomamatu aeg, enne kui kõik kastid lahti pakitud saab)… Jõuad õhtul väsinuna ja näljaselt koju, et avastada ema poolt jäetud üllatus… Nii et tähistasime siiski ka natuke, vabariigi aastapäeva ja õekese sünnipäeva… Lihtsalt võrratu.
Tol õhtul võtsin ka lõpuks aja, et käia kogu elamine läbi ning segadus üles pildistada. Ajaloo tarbeks 😀
Ja kõige viimane pilt, veerand tundi enne keskkööd. Pärast kolimismaratoni surmväsinud, puhkehetk uues elutoas enne magama minekut.
