Näe, juuni jäi täitsa blogimata… Sorteerimata piltide hulk muudkui kasvab, kohutav 😀 AGA mul on juuli lõpus kaks nädalat puhkust, siis vast jõuan blogimisega ka jälle järjele.
Seniks aga – raamatud 🙂 Neist peab ikka kirjutama 🙂
51. Emily Henry “Beach Read” 4/5 (293lk, 31. mai – 10. juuni) – see jäi silma kellegi Goodreadsi lugemiste hulgas ja impulsiivselt võtsin ette. Ei olnud üldse halb raamat, aga miskipärast väga ei köitnud ka. Kümme päeva lugesin 😀 Võib-olla oli ka lihtsalt küllastumus mai lugemisest, samuti vaatasime juuni alguses palju Luciferi, mis lugemise aega vähemaks võttis.
52. Fredrik Backman “Ärevil inimesed” 5/5 (286lk, 10.-15. juuni) – Backman oma tuntud headuses. Palju kentsakaid (kohati ärritavaid) inimesi, kes raamatu jooksul avanevad ning üsna nunnuks muutuvad. Jabur teemaarendus ja südantsoojendav lõpplahendus. Ove jääb vist endiselt lemmikuks, aga meeldis ehk isegi suts rohkem, kui vanaema ja Britt-Marie…
53. Epp Petrone “Kas süda on ümmargune 3: Jumala juurde” 4/5 (216lk, 15.-16. juuni) – no Epu raamatud mulle väga meeldivad, polnud see mingi erand. Tema elust ja seiklustest on alati tore lugeda. Ilmselt on ühtviisi oluline nii see, et Epp lihtsalt oskab hästi kirjutada, kui ka see, et me maailmavaated paljuski kattuvad. Usu teema on mulle samuti südamelähedane – ma ei ole ise küll nii aktiivne ega otsiv ning ei tunne vajadust üheski pühamus käia, aga kõrgemat jõudu ma usun ja leian, et pole üldse oluline, mis nimega erinevad usundid seda kutsuvad… Erinevatest pühakirjadest näpuga järje ajamine paneb küll kohati sügavalt ohkama, sest tundub, et teatud kontingent ei üritagi maailma laiemalt vaadata ja elab seetõttu väga kitsarinnaliselt. Mina usun elamisse nii, et endal oleks hea ja teistel ka 🙂
54. Loone Ots “Minu Odessa” 3/5 (296lk, 16.-18. juuni) – see oli nüüd üks mitte minu maitsele Minu-sarja raamat. Mina tahan õppida tundma riike läbi autori isikliku igapäevaelu ja emotsioonide – kultuuri ja ajalugu pigem näpuotsaga sisse segatuna. Kuna autor elaski koha peal ainult paar kuud, siis ega selle ajaga ei saagi ju rohkemat… Ja olen kindel, et on küllalt neid, kellele kogu see ajaloovärk väga meeldib. Aga mind pani haigutama 😀 Kultuur on nii lai mõiste, sinna sisse mahub küllaga ka mulle huvipakkuvat… Minu ja raamatu autori kultuurieelistused lihtsalt ei kattu.
55. Jørn Lier Horst “Talveks suletud” 4/5 (256lk, 18.-21. juuni) – minu teine lugemine William Wistingu raamatutest. Oli täitsa hea, ehkki meeldis pisut vähem, kui esimene. Mulle hakkavad need narkoteemad kergelt koppa ette viskama, tahaks vahelduseks mingit muud süžeeliini ka.
56. Anders de la Motte “Sügisroim” 5/5 (424lk, 21.-23. juuni) – jaa, see oli tunduvalt põnevam kui sarja esimene osa. Mõnus krimi, kus arvamist jagus lõpuni välja ja päris lõpplahendus oli ikka veel täitsa üllatav.
57. Ruth Ware “The Turn of the Key” 4/5 (352lk, 24.-28. juuni) – raamatukogu raamatud said selleks korraks läbi, nii et võtsin jälle lugeri ette. Sellele raamatule olid mul kõrged ootused, sest mitu sõpra olid hinnanud maksimumpunktidega. Oli põnev ja lõpplahendus minu jaoks täiesti ootamatu, aga üldjoontes oli mul seda raamatut miskipärast raske lugeda. Ilmselt osalt sellepärast, et tegelasteks olid ka lapsed ja ma teadsin, et üks neist saab surma. Ehk ka sellepärast, et kogu raamatut läbiv ärevus oli minu jaoks liig, olen pehmeke? 😀 Igatahes seda autorit ma rohkem vist ei loe, sest ta eelmine raamat, mis oli samuti põnev, ei olnud ka päris minu maitse. Mis seal ikka.
58. Pam Jenoff “The Lost Girls of Paris” 4/5 (400lk, 28.-30. juuni) – Minna vist hindas seda maksimumpunktidega ja sellepärast mu lugemislisti sattus, aga ma nüüd olen targem ja tean, et kui on sõjaraamatud, siis lihtsalt ei ole minu teema. Jällegi – väga põnev, mu meelest täitsa hästi kirjutatud ja käsi ei tõuse kunagi sellisel puhul alla 4 hindama… AGA jah, sõjakirjeldused, mis siis, et selles raamatus polnud rangelt võttes miskit hullu, on minu jaoks liig. Ei saa parata, ma naudin rohkem pisut teist laadi põnevust.
Mulle tundus, et ma lugesin juunis jube vähe, aga tegelikult on kaheksa raamatut täitsa keskmine tulemus. Pool aastat on läbi – aasta eesmärgiks oli 100 raamatut ja 30000lk, Goodreadsi sõnul on mul läbi 58 raamatut ja 17362lk. Tegelikkuses paarsada lehekülge rohkemgi, sest Epu südame-raamatul pole Goodreadsis lehekülgede arvu märgitud (otsisin siia postitusse raamatukogu andmebaasist :D) ja see pole seega sinna sisse arvutatud.
Kuna juulis on puhkus, siis on loota ka ohtralt lugemiselamusi. Loodetavasti köitvamaid kui juunis.
Kas ma peaks südame kõvaks tegema ja raamatuid karmimalt hindama hakkama? 😀 Sest juuni raamatutest rangelt võttes oleks võinud viis lugemata jätta ja mu elu poleks sellest kuigivõrd vaesemaks jäänud. Hindan üsna üheülbaliselt, ma tean 😀 Peaks rohkem 3 panema vist. Aga ma ju ei raatsi, kui tunnen, et tegelikult täitsa kobe raamat, lihtsalt mitte minu maitse. Ja Minu-sarja jällegi hindan väga subjektiivselt just siis 3 punktiga, kui pole minu maitse, mis siis, et võib olla hästi kirjutatud 😀 Võta siis kinni.
Praegu on mul pooleli see langusti-raamat, mida kõik kangesti kiidavad ja mille Goodreadsi skoor on muljetavaldav 4,48. Ma olen alles üsna alguses, 13% läbi loetud, siiani jätab üsna külmaks. Aga loodan, et ehk läheb sarnaselt Backmaniga, kellelt esimesena loetud Ove-raamat oli ka alguses minu jaoks täiesti “meh”. Langusti-raamatut oleks ehk eesti keeles isegi lihtsam lugeda, soise looduse kirjeldused jõuaks näiteks paremini kohale. Ega ma muidugi ei viitsi seda laenutama minna, loen ikka inglise keeles lõpuni. Vaatame, kas mu arvamus läheb siis lõpuks üldsusega kokku 😀