Kuidas ma enam hiina restorani minema ei pea

Ma JUMALDAN hiina toitu. Ses mõttes, mul pole aimugi, milline hiina toit päriselt on, aga mulle väga maitseb see, mida pakuvad kohalikud söögikohad, Camdeni turu letid jne. Ja kõige lemmikum neist toitudest on kindlasti (krõbe)kana magushapus/mee/tšillikastmes.

Olen varemgi üritanud googeldada, et leida retsepti ja teha kodus valmis mõni riisiroog, mis maitseks sarnaselt hiina söögikohtades serveeritutele, aga ütleme siis nii, et kuigi sai maitsev, ei olnud ikka see hiinaka maitse, mida otsisin.

Reede õhtul olime töönädalast väsinud, lapsed läksid Eksabikaasa juurde. Juurdlesime, kas võtta väljast sushit (suviseks traditsiooniks on saanud Kaks Pulka suvekohviku nädalapakkumiste tihe kasutamine), aga me siin üritame veits kokku hoida, sest raha on läinud muude olulisemate asjade peale… Ja siis mul tuli hoopis hirmus hiinaka isu. Googeldasin ja põhimõtteliselt kohe esimesena tuli välja retsept, mis tundus üsna ideaalne – kõik olulised koostisosad olid mul mugavalt kodus olemas. Nii sain väsimusest üle ja asusin kokkama.

Seesamiõli- ja seemneid mul kodus polnud – on plaanis muretseda, aga pole jõudnud ja ilmagi on hea. Küüslaugusoola asendasin tavalise soola ja küüslaugupulbriga. Maisitärklise asemel kasutasin tavalist jahu – edasistel kordadel olen selle sammu üldse vahele jätnud, sest milleks elu raskemaks teha, eks. Ehk oleks maisitärklisega veel krõbedam, aga minu jaoks on munas+maitsestatud jahusegus praetud kana täiesti piisavalt mõnus.

Esimene kord oli veidi hektiline, varasem kogemus ju puudus – ei aidanud kaasa, et köök oli juba varasemast pisut sassis 😛 Mökerdasin kana läbi jahu, muna ja maitsestatud jahu, praadimiseks sai veits liiga kõrge kuumus, nii et kui üritasin siis kanale ükshaaval kastme koostosi lisada, kõrvetasin kogu kompoti veits ära. Ja ikkagi sai imeliselt hea. Ainult köök oli lõpus kui sõjatander 😛

Laupäeval olime teises Eesti otsas üritusel, pühapäeval koju jõudes tuli jälle nälg ja sama vastupandamatu isu… See isu peab ikka SUUR olema, saate aru, eks – nii suur, et mina, kes ma olen kõike muud kui kokkamise fänn, olin üle nii reedesest töönädala kui pühapäevasest reisiväsimusest 😛

Kastet tegin retsepti soovitusel seekord kahekordse koguse ja segasin kõik enne kaussi valmis. Kuna retsepti soovituslik kogus magusat tšillikastet ei andnud üldse vürtsikust, siis lisasin seekord rohkem – kahekordse koguse puhul 6 spl. See on minu jaoks täpselt paras – pisut vürtsikas, aga mitte üleliia. Mul oli kasutuses Rimi Planeti kaste, mis on mu meelest nagunii nõks vürtsikam kui teised analoogsed laiatarbe tšillikastmed – Santa Maria, Thai Choice jms. Olen kindlasti proovinud vähemalt nelja erinevat ja Rimi oma on ainus, mida teistest eristada oskan. Kaaslane kindlasti oleks rõõmus, kui oleks veel mitu korda vürtsikam, aga me lastega oleme vähevürtsika sõbrad, nii et ta on vähemuses 😛

Igatahes, teist korda sai VEEL parem. Kahekordne kastmekogus oli suurepärane mõte. Ja tänu paremale ettevalmistusele sai köök ka jooksvalt korda, nagu mul tavaliselt kokkamise ajal kombeks on.

Üks me pere sagedasi “lihtsaid” sööke on juba pikka aega olnud: riis aurutama, kanafilee pannile praadima, pakk mõnd wokisegu sügavkülmast sellele peale ja lõpuks kõik riisiga kokku segada. Põhimõtteliselt on sellele nüüd maitsvam edasiarendus. Tegin kana ja kastme valmis, panin eraldi kaussi, kuumutasin pannil wokisegu, segasin sisse riisi, kõige lõpus kana ja kastme. Tean, et paljud eelistavad riisi eraldi serveerida, aga minule meeldib just kõik koos – vastasel korral kipub kastet lõpuks puudu jääma 😀 Nii igasuguste pastade kui ka näiteks chili con carne puhul segan alati kohe alguses kõik kokku.

Siin pildil on riis ja kana enne läbi segamist panni peal 😛

Reedeõhtused ülejäägid sõime ära laupäeval lõunaks. Pühapäevased täna lõunaks. Ja õhtul… Oli isu jälle nii suur… Et tegin kolmandat korda :D:D:D

Vilumus läheb muudkui suuremaks. Ma olen teatavasti hästi laisk ja mugav ning otsin alati viise, kuidas igasuguste retseptide puhul viilida ja lihtsamini läbi saada 😀 Selle retseptiga on välja kujunenud allolev rutiin:

1. panen riisi aurutama
2. segan kaussi kokku kõik kastme koostisosad
3. vispeldan ühes kausis muna, segan teises kokku paneerimiseks jahu ja maitseained
4. tükeldan kana, lisan kogu kana korraga muna sisse, segan läbi
5. kallan kogu munase kana jahukaussi, näperdan kõik korraga läbi
6. praen kana kõrgel kuumusel pidevalt segades ca 7 minutit, lisan kastme, segan-kuumutan veel ca 3 minutit
7. panen kana ja kastme kaussi, kuumutan pannil paki wokisegu (mu lemmikud on Härmavili wokisegu ja Baueri hiina segu, viimast müüakse vist ainult Maximas)
8. kui riis valmis, lisan selle pannile, segan läbi, kõige lõpuks kallan kana ja kastme peale ning segan veelkord läbi
9. ägisen söögilaua ääres mõnust ja käin hilisema õhtu jooksul veel lugematul arvul kordi köögist läbi, et pannilt veidi lisaks ampsata / pahandan Kaaslasega, kui too on ülejäägid liiga kiiresti kausiga külmkappi ära pannud
10. kaklen järgmisel päeval Kaaslasega ülejääkide konsumeerimise õiguse üle 😀

Ma ausõna ei mäleta, millal ma viimati ühestki retseptist sellises vaimustuses olin. Nüüd ma pean ainult katsuma mitte üle pingutada… Sest igast heast asjast saab ükskord kõrini… 😀

Pealkiri on muidugi peamiselt provokatsioon. Mulle väga meeldib väljas süüa. Samas on kohalike hiinakate olustik ja teenindus reeglina nii suvaline (lisaks kipun ma närvi minema, kui söögikohas kraanivett andmast keeldutakse), et pigem võtan takeaway kui söön koha peal. Sama hästi võin siis juba söögi ka kodus teha – kui nii lihtsate vahenditega nii maitsva tulemuse saavutab 😛