Mh, nädalavahetus kadus kuidagi nii käest, et blogimiseni jälle ei jõudnud ja kellaaeg on selline, et miskit asjalikku enam ei jaksa kirjutada ka… Küll aga jõudsin viimastel päevadel selle aasta pildid ära sorteerida ja töödelda, nii et vähemalt saan kassipilte jagada 😀
Säde hullub igasuguste topsimaiuste peale. Niipea, kui me mõnd sööme, siis ta trügib ligi ja üritab ka süüa. Ehkki teab väga hästi, et ei saa enne, kui tops tühi, siis anname talle lakkuda 😛
Kassid on pidevalt akna peal ja kardinad pidevalt karvased. Olen neid korduvalt üritanud kummiharjaga puhastada, aga kui siledatel pindadel on see hari üliefektiivne, siis selliste kardinate puhul mitte nii väga. Ehk kõik suuremad pusad andis eemaldada, aga see võttis aega ja oli tüütu ja “peenikest” karva jäi ikka igale poole. ÕNNEKS avastasin ma hiljuti katse-eksituse meetodil üht köögikardinat pesumasinas pestes (sinna oli puuviljamahl peale tilkunud ja koleda pleki jätnud), et õrnpesu programmiga täitsa võib – kardin jäi ellu, kõik suuremad karvatuustid olid pärast pesu niiske kardina pealt ülikergesti eemaldatavad ja ülejäänud karvad kadusid kuivatis. Issand, ma olin selle avastuse üle õnnelik ja viskasin terve esimese korruse kardinad pessu. Kolme aasta jagu kassikarvu sai kui nõiaväel eemaldatud ja kardinad on jälle normaalsed, mitte sellised, nagu alloleval pildil.
Ma jumaldan neid pitskardinaid, need sobivad meie elamisse imeliselt, on nii nunnud ja hubased, aga jah, kassikarvad… 😀
Mustu leidis ükspäev, et parim koht magamiseks on õhuniisutaja (mis tol hetkel ilmselgelt ei töötanud):
Päikesevannid 😛
