Minu leivanumber ehk rõõm väikestest asjadest, jah? No lihtsalt nii mõnus oli jälle – mis siis, et miskit erilist ei teinud.
Neljapäevast saadik muudkui sadas lund. Kui tavaliselt ma teen esimesest lumest alati pilti läbi köögiakna vaatega terrassile, siis sel aastal sain pildile vaid kõige esimese õhukese kirme, siis jõudis Kaaslane mitu päeva järjest terrassi enne puhtaks rookida, kui mina pilti teha 😀 No ta ehitas suvel uue terrassi ja nüüd hoolitseb oma lapsukese eest hästi 🙂 Aga eile hommikul magasime mõlemad ju kaua, nii et sain mitu korda puhtaks roogitud ja taas paksu lumega kaetud terrassi ka lõpuks pildile.
Lõuna ajal trennis käies oli väljas täielik talve võlumaa. Jalutasin ja imetlesin.
Kodus veensin perekonda, et sellise ilmaga lihtsalt PEAB jalutama minema. Jalutasime kokku üle tunni, mis on külma ilma kohta päris tubli tulemus. Kodust randa, rannast kesklinna pitsat ostma ja siis jälle koju. Tegime pilte ka, perepildid panin parooli alla, aga ülejäänud…
Palun Plikat, et ta minust ja Kaaslasest pilti teeks. Õpetan, et “oota nüüd pildistamisega, kuni ma nina ära nuuskan”. Hästikasvatatud laps mul, kuulab täiega sõna 😀 😀
Dodo pitsal oli miskine kampaania, kus väikese pepperoni pitsa ja coca sai 2.50€ eest. No tuleb ju ometi ära kasutada. Jõudsime sinna kolmveerand neli, inimesed juba ootasid sabas. Me Plikaga ei viitsinud oodata, jätsime mehed sisse ja jalutasime ise veel pisut väljas.
Päeva lõpuks tuli üle 14000 sammu. Tavaliselt ei tule üle paari-kolmetuhande, nii et väga hästi.
Täna käisime jõusaalis. Ja Selveris. Sõime kell pool kaks koos “hommikusööki”. Ja pärast seda olengi suurema osa päevast diivanil mõnulenud. Pisut fotosid sorteerinud, kulusid kirja pannud, menüüd teinud… Päeval tuli sõbrannalt messengeri videokõne, ta oli metsas mulle kuuske otsimas, laivis sai välja valitud ja maha saetud 😀 Õhtul tuli linna ja tõi juba ära ka – polnudki teda ammu näinud, nii et oli ääretult tore teetassi taga natuke lobiseda.
Mul pole elu sees novembri lõpus kuuske olnud, jälle uus kogemus 😀 Praegu küll veel terrassil, peame selle lühemaks saagima. Siis paneme tuppa, esialgu ainult jõulutuled külge – tahan näha, kuidas Siimu reageerib, EHK ei hakka mööda puud üles ronima või puusse hüppama. Säde oli jõulude ajal täitsa beebi, ei mäleta, et tema oleks kuuse vastu huvi tundnud, teised kassid sain vanemana… Pole ükski neist kunagi kuuske rappinud. Loodan, et Siim on sama viisakas. Igatahes kõigepealt jälgin, ehk detsembris julgen ehted ka külge riputada. Mul need ju eranditult klaasist, nõukaaegsed. Sest need on lihtsalt kõige ilusamad 🙂
Siin ongi üks hetk tänasest õhtupoolikust – vaatasin ja õhkasin õnnest. Kaks kassi süles, Kaaslane valab taustal veini, laual rõõmustamas lilled, mis ta mulle neljapäeval kinkis. Täiuslik!
Aga need lilled, jah… Kaaslasel on kombeks mulle kulleriga lilli saata. Ma alati unustan selle ära ja siis tuleb kõne ja mõtlen, et muidugi 😀 Miks ma ei osanud seda ette aimata 😀 Neljapäeval oli tema üleüldse Tartus, kus ta käib regulaarselt kontrollis (ta praeguseks küll täiesti terve, nii et suht harva, vahe 4-5 kuud) – mina olin seega kodukontoris, sest ilma autota küll ei viitsi tööle minna 😀 No ja siis toodi mulle ülimalt elegantne lillekimp, õied veel tol hetkel täitsa kinni, aga väga ilus nägi välja sellegipoolest.
Hiljem selgus, et ta oli enda arust punase ratsuritähe valinud, aga nojah, läks vähe viltu 😀 Kusjuures, ehkki punane on üks mu lemmikvärve ja valge kohe kindlasti mitte, siis pean tunnistama, et ratsuritähed näevad valgena oivalised välja – arvan, et meeldivad mulle rohkem kui punased. See on vist üldse üks mu lemmikuid kimpe kõigist neist, mis ma läbi aegade saanud olen.
