1. jaanuaril lugesin läbi kaks viimast Sandhami mõrvalugude osa, 2. jaanuaril “Minu Malaisia” – ja ülejäänud kuu ma praktiliselt ei lugenudki. Jaanuari neljandaks raamatuks sai 23. jaanuaril lõpetatud “The Last Party”, mida ma voodis enne magama jäämist lugerist vähehaaval lugesin. Kokku 1427lk. Väga nõrk! 😀
Lugemata viisin raamatukokku tagasi ilmselt kaks korda sama palju raamatuid. Lehitsesin ühte ja teist, mitmetest lugesin lõigukesi, üksikuid peatükke… Aga lihtsalt ei kõnetanud nii palju, et oleks viitsinud otsast lõpuni läbi lugeda.
Pooleli on mul hetkel kolm raamatut – kaks all ja üks öökapil. Viit raamatukogu raamatut pole jõudnud veel alustadagi. Ühe poolelioleva pean kiiremas korras läbi saama, sest nädala pärast on tähtaeg ja järjekorra tõttu pikendada ei saa. “Meie taaskasutus” – oh, see on väga äge raamat! Täiega inspireeriv. Eks kirjutan pikemalt, kui loetud.
Eile pidin ennast täiega kokku võtma, et raamatuarvustused gruppi ära kirjutada ja ülearu säravad need just ei saanud. Küll aga tundsin, kuidas harjumus natuke tagasi tuli ja kui tore on selle grupi aktiivne liige olla. Selle kuu eesmärk on loetud raamatuid arvustada kohe, kui läbi saan – mitte kuu viimasel päeval, mil palju on juba ununenud. Täna juba otsisin suletud ruumi krimkasid ja panin sobivate raamatute pilte albumisse üles.
Igapäevase fotode sorteerimise ja blogimise harjumuse olen juba päris kenasti suutnud külge harjutada, järgmiseks siis tuleb tagasi raamatute arvustamise lainele saada. Ehkki ma pole selles kunagi kõige osavam olnud. Tuleb harjutada! 😀 Sarnaselt igapäevasele fotodega tegelemisele on jooksvalt raamatustatistika pidamine ning läbi loetud raamatute kaanepiltide salvestamine tunduvalt valutum, kui üritada seda teha aasta lõpus nelja viimase kuu kohta 😛 Järjepidevus on võti, mu sõbrad! Ja kui on harjumus, pole see üldse keeruline! Pidevalt asjaga tegeledes ei võta see üldse palju aega ka.
Otsustasin koguda sel aastal lugemise väljakutse grupis odavat populaarsust kassipiltidega. Viis kassi, patt oleks neid mitte ära kasutada! 😀 Kuna lugerist lugesin ainult kassivabas magamistoas, tuli olla loominguline. Kasutasin ära Mustut, kes minu süles eriti magamas ei käi. Hmm, kui tagasi mõelda, siis vanasti sattusid küll nemad Paksuga ka mu raamatupiltidele (ei pea ju tingimata süles magama, piisaks sellest, kui siinsamas diivanil) – nüüd on põhilised ikka Säde ja Siimu, nagu allolevad pildid tõestavad. Nemad lihtsalt on mul pidevalt süles. Siim praegugi seda postitust kirjutades 😀
