Ühesõnaga. Kas mitte targad ei räägi, et harjumus tekib… Kolme nädalaga? Ja juurdub sügavamalt… Mingi pikema ajaga?
Ma olen igapäevaselt bloginud, maitea, oktoobrist saati? Või novembrist? Ma ei mäleta, millal see challenge tuli 😀
Aga niipea, kui ma ühe õhtu vahele jätan, on järgmised õhtud palju kergemad ununema. Kõigepealt jäi vahele üks päev, siis juba mitu… Ja nii see lähebki. Ma olen kohusetundlikult iga päev üritanud vähemalt kassipilte üles panna, aga kui mõni õhtu tuleb uni nii kiiresti, et isegi seda ei jõua, siis on blogi sama hästi kui ununenud. Prioriteedid ilmselgelt… On mujal 😛
Täna on vabariigi aastapäev ja õekese sünnipäev. Käisime tal külas, sõime kiluvõikusid, tegime sauna ja mängisime kaarte. Ja jõime mõned… Khm, koguseid siin ei maini… Gintonicud 😀
Seega on kell nüüd palju ja ma panen teile siia mõned kassipildid, sest rohkemaks ma võimeline pole 😀
Ma aeg-ajalt tunnen süümekaid, et kogu aeg on süles ja piltidel “uued” kassid. Ja siis ma tuletan meelde, et põhjus, miks me soovisime veel rohkem kasse, oli täpselt see, et enne käis meil vahel süles Säde ja teised peaaegu üldse mitte, sest nad ei ole (läbinisti) sülekassid… No Paksu on Plika sülekass 😀 Ühesõnaga sellepärast oligi kasse juurde vaja, et neid jaguks igale korrusele ja igasse sülle 😀 Ja piltidele jäävad ikkagi need, kes on lähemal… Aga kõik kassid on sellegipoolest väga armastatud 🙂
