Ma olen nii harjunud kogu aeg positiivne ja tänulik olema, et kui vahele satub mõni selline päev, kus ma… Ei ole 😀 Siis on kohe nii imelik ja häiriv, et ei oskagi kohe kuidagi olla.
Nagu kõigil inimestel, on ka mul aeg-ajalt millegipärast kehv tuju, aga tavaliselt suudan ma ära analüüsida, mis selle põhjustas – väsimus, nälg, segadus, mõni erimeelsus kellegagi, tööjama vms. Ja kui on põhjus, siis on ju täiesti loogiline pahur olla, mistõttu on mul siis ka seda tunnet lihtsam aktsepteerida.
Eile hommikul aga ärkasin üles ja lihtsalt… Oli meh. Ok, võib-olla hall ilm natukene mõjutas, aga samas ma ei lase ennast üldiselt ilmast mõjutada – rõõmustan selle üle, mis on. Magada sain normaalselt, ärkasin pahuralt. Sõin kõhu täis – ei läinud tuju paremaks. Ükski asi, mis mind tavaliselt rõõmustab (pusle, raamat), ei pakkunud pinget. Sundisin ennast koristama, sest tean, et segadus trigerdab, kord rahustab. Kodu polnud küll megalt sassis, aga noh, igal pool oli natuke midagi. Ja see natuke midagi käis räigelt närvidele 😀 Koristamine ka ei aidanud – pigem tekitas masendust, et igal pool on NII PALJU KASSIKARVU. Ja mõtlesin, et ma olen ikka tõsine räpakoll. Sest ausalt, enamasti ma ei lase ennast neist üldse häirida 😀 Nunnude kasside vaatamine ja silitamine KA ei aidanud.
Lõpuks, kui ma olin enda meelest juba piisavalt palju koristanud, läksin duši alla ja katsusin ette kujutada, kuidas ma pesen kõik paha tuju maha 😀 No ja ma ei tea. Kas oli siis asi lõpuks selles, et kodu oli pisut rohkem korras või selles, et paha tuju voolas koos veega ära või hoopis selles, et hakkasime õekesega puslet panema… Aga õhtuks oli tuju enam-vähem okei.
Siiski, ülimalt veider oli terve päeva nii kehvas tujus olla, tavaliselt ma kulgen nädalavahetusel ringi, toimetan siin ja seal, lebotan niisama – ja olen selle kõige juures äärmiselt rahulolev, sageli ogaralt õnnelik. No ma kohe ei oska olla teistmoodi. Kehv tuju on ok, kuni sel on põhjus – ilma põhjuseta teeb täitsa nõutuks.
Ainus võimalik põhjus, samas mu arust üsna kehv – olen siin õige pisut tõbine olnud. Mitte midagi tõsist, sellepärast ei pädegi hea põhjusena. Aga nädala sees tuli mingi totakas kuiv köha, mitte hullud köhahood, aga iga natukese aja tagant natuke… Häiriv. Reedel jäin kodukontorisse ja jõin päeva jooksul ära neli kannu köhateed. Nina tilkus. Kolleeg, kellega päeval kõne tegin, kommenteeris, et hääl olla imelik. No ja huul oli paistes – alguses arvasin, et olen hammustanud, hiljem hakkasin juurdlema, et äkki hoopis ohatis – siiani ei tea, mul pole kunagi ohatist olnud ja külma ilmaga ma närin huuli kogu aeg… Ühesõnaga jah. Äkki siis sellepärast?
Aga köhatee vist mõjus, nüüd on köha juba üsna lahtine, nina enam nii palju ei tilgu, täna hommikul päike paistis ja ärkasin parema tujuga. Käisime jõusaalis ja poes ja… Kuna ilm oli nii ilus, läksime jälle randa jalutama. Nädal tagasi käisin Kaaslasega kahekesi, seekord jäi tema koju autot putitama, käisime õekese ja lastega.
Laste mänguväljakul sai päris pikalt oldud… Ma üritasin ka rippudes edasi liikuda, aga üldse ei jaksanud jalgu üleval hoida, ikka läksid maha 😀
Plikal oli liikumiseks oma viis 😛
