Author name: Tikker

Esimene puhkusenädal piltides

Lastele meeldib kangesti ehitada. Mitte ainult klotsidest 😀

2015-07-30 11.00.11

2015-07-30 11.02.11

Ükspäev oli meil filmiõhtu. Keset päeva 😛 Shaun the Sheep Movie. Tõe huvides peab tunnistama, et Plika keeldus seda õige pea edasi vaatamast ja mina tüdinesin kuskil poole peal. Abikaasa ja Poiss vaatasid võiduka lõpuni. Shauni multikad on mu suured lemmikud, sest on lühikesed, tabavad ja mõnusad. Film oli aga veniv ja kohati üle võlli. Ei meeldinud mulle see loomapüüdja teema. Saan aru, et action müüb, aga ma hindan Shauni just sellist tüüpi actioni puudumise pärast.

2015-07-30 14.32.11

Ükskord käisime jalutamas ja ma korjasin emale lilli. Nagu kunagi väiksena, 20 aastat tagasi:

2015-07-31 18.50.49

Tervitustega Pipsile. Angry Birdsi mängu saab kasutada õige mitmel viisil, on vaja ainult tibake loovust:

2015-08-01 15.40.26

2015-08-01 15.40.51

Lastest, koristamisest ja mõistuse säilitamisest

Mõni aeg tagasi ringles FB-s selline pildike:

Pick Two

Kõik emad ilmselt muigasid seda vaadates ja noogutasid, nii minagi.

Aga…

Ma PEAN aeg-ajalt elamise korda saama, muidu ma kaotan tõesti mõistuse – olgu lapsed või mitte.

Kord on muidugi ka suhteline mõiste 😛 Ma ei pea siin isegi silmas mingit suurpuhastust. Aga näiteks nädalavahetusel oli Abikaasa ära, lapsed mängisid õues, mina olin end blogisse kaotanud… Ei jõudnud selle aja jooksul isegi poodi, koristamisest ja söögi tegemisest ärme parem räägigi. Sõime võileibu ja pelmeene, lapsed ei tahtnud ka eriti midagi, sest sõbrad mänguväljakul ostsid igasugu kräppi ja pakkusid lahkelt ka neile – ma noil puhkudel ei keela kunagi, ega ma õel ema pole. Ainult nii õel, et OMA raha selle kräpi peale ei kuluta…

Igatahes tagasi teemasse – nädalavahetuse tagajärjel oli kodu võrdlemisi sassis. Täna olin sunnitud kõigele lisaks pool päeva tööd tegema, sest on asju, mis on puhkusest hoolimata vaja ära teha. Ja kui ma siis ükskord tööga ühele poole sain, siis oli lõpuks ometi aega hinge tõmmata ja KORISTADA.

Nüüd on kõik asjad omal kohal, kõik põrandad pühitud, vannituba puhtaks küüritud. No ja lihtsalt võrratult hea on olla. Ma tean küll, et homme keeravad lapsed kõik jälle segi ja elamine on õige pea taas liiva täis, aga vähemalt praegu on see üürike õnnis hetk – vaikus, rahu, kord. Ma nii väga vajan seda. Kui kodu on korras, on mul lihtsalt poole parem tuju.

Nii et jah… Lapsed tekitavad küll segadust, aga lugedes teiste blogisid, ohkan rahulolevalt, kuna nad on väljas selles vanusest, kus kõik asjad valimatult laiali loobitakse… Ja koduloomad? Mitte meile, aitäh 😀 Mitte nii kaua, kuni keegi teine nende eest täie vastutuse enda peale võtab. Kui meie elamises veel mõni karvik ka oleks, siis ma küll kaotaks ilmselt mõistuse. Väikeseid lapsi ja loomi jaksab ühel ajal pidada vaid korra suhtes väga ükskõikne inimene või siis vastupidiselt – üks VÄGA usin koristaja. Ma pole kumbagi. Ma olen laisk, kellele meeldib kord 🙂

Ise ka ei usu…

Kas teate, kuidas ma olen AASTAID plaaninud seda ülemist teemade riba oma blogile, mis nüüd lõpuks olemas on? Täna õhtul lihtsalt istusin maha ja tegin ära 🙂 Mitte et need jaotused nüüd 100% loogilised oleks, eriti just isiklik/minevik/muu all… Aga enam-vähem! Ja kõik on olemas! Ja isegi jutukese enda kohta kirjutasin! Ja vahetasin esilehe pildi ära! Ma olen enda üle nii uhke 😀

Avastasin seadeid näppides, et ka minu lehel on võimalik valida responsive kujundus ehk teoreetiliselt peaks leht sel puhul oma laiust vastavalt erinevatele ekraanidele automaatselt ise kohandama. Selle peale kurtsid Nokia omanikud, et enam ei kannata blogi üldse telefonist lugeda. Muutsin siis tagasi vanamoodi. Sest tegelikult ei ole ju üldse keeruline veidi sisse-välja scrollida, et kogu tekst ekraanile mahuks. Või on mõnel telefonist lugejal midagi kurta?

Kuidas lehe üldise laadimisega lood on? Kas ma peaksin jätma ühele lehele veel vähem postitusi, et laeks kiiremini? Praegu on 10, aga ma võin panna sinna ükskõik mis arvu… Näiteks viis postitust korraga. Ega muud polegi midagi, kui et järjest lugedes tuleb siis tihemini lehe “keeramiseks” klikkida. Kui palju neid järjest lugejaid aga ikka on?

Ühesõnaga kui te leiate, et midagi võiks olla teisiti, siis andke teada 🙂

Ahhaa, üks jama on ka – otsingu kast mingil põhjusel ei tööta. Varem töötas probleemideta, aga millalgi viimaste nädalate jooksul avastasin, et enam ei toimi. Väga nõme! Googeldasin muidugi ka ja mingeid lihtsaid lahendusi ei leidnud – kõik paistsid eeldavat koodi näppimist, aga sellega on mul veidi kehvasti. Eks pean miski hetk ikkagi vaikselt katsetama, sest otsing on vaja jälle tööle saada – ja mida kiiremini, seda parem. Kui kellelgi on sel teemal mingeid kasulikke teadmisi, antagu lahkesti teada.

Ja saingi valmis!

Neli päeva, peaaegu viissada privaatset postitust… Just tegin viimase avalikuks.

Küll on hea, et blogiga tegelemise vaim tuli peale just puhkuse ajal. Küll on hea, et Abikaasa nädalavahetuseks maale läks ja lapsed viimasest kahest päevast suurema osa mänguväljakul veetnud on, nii et ma olen saanud süümepiinadeta arvutis istuda 😀

Peaksin nüüd sama soojaga kõik nood järge ootavad fotod ka ära sorteerima ja üles panema. Ja blogikujunduse korda näppima. Ja enda kohta mingisuguse jutukese kirjutama. Aga kahtlustan, et seda kõike ma ainsa alles jäänud puhkusenädalaga ei jõua.

Vahet pole, suur töö on ikkagi tehtud. Ma olen jube rahul. Peaaegu 11 aastat blogimist – 3878 postitust ja 10 877 kommentaari – on nüüd kõik jälle nähtaval. Kolisin Bloggerist oma serverisse kevadel 2012 – seega kõigest kolm aastat läkski 😀

Näppisin üks õhtu blogi kujunduses igasugu seadeid, aga ei jõudnud rahuldavate tulemusteni. Selleks on vaja tuju ja aega ja kannatlikkust. Kategooriad peaks ka korra üle vaatama, sealt saan mõned vist ära kustutada. Mm, kui tore on vahelduseks blogiga tegeleda. Puhkus ruulib.

Vanu aegu meenutades

Sain eile hommikul Liivi blogi lugedes innustust avalikustada viimast otsa vanu blogipostitusi, mis juba aastaid üle vaatamist ootavad. Neid oli ligi 500 ja kahe päevaga olen pea pool neist üle lugenud ning avalikuks teinud.

Praeguseks on alles täpselt 300 privaatset postitust – ajaliselt veebruari algus 2007 ja varasemad. Neist esimesed 50 on muidugi üsna igavad, sealt edasi hakkasin kirjutama selles stiilis, mis mind omal ajal blogijate seas tuntuks tegi. Otseselt kuulsaks pole ma ennast selles ringkonnas kunagi pidanud, aga toona oli blogimaailm tõesti pigem väike ja mingite parameetrite järgi mind siis ilmselt teati.

Loodan, et mul jagub nüüd seda indu viimasest koera sabast ka üle saada, et kogu minevik oleks jälle avalik. Ega ei tea, kes nii vanu asju peaks üldse lugema viitsida, aga vähemalt on see võimalus siis olemas. Mulle meeldib olla elav näide sellest, kuidas üks inimene kümne aastaga muutunud on – kuidas üks üsna rahulik ja ontlik rohelise mõtteviisiga pereema võib olla parajalt vabameelse ja metsiku minevikuga 🙂

Tõeliselt nostalgiline on seda eluperioodi meenutada. Muuhulgas olen terve õhtu kuulanud tolle aja lemmikmuusikat – Ultramelanhooli ja muud. Mõnus!

Scroll to Top