Author name: Tikker

Arenguvestlused

Käisime täna lasteaias arenguvestlustel.

Plika on üsnagi musterlaps. Kõik tegevused, mida peab oskama, on käpas. Väikestega (liitrühm, sel sügisel tuli ports kolmeseid) saavat ülihästi läbi, need hoidvat talle kogu aeg külje alla. Mängudes olevat Plika pigem vaatleja – ei ole nii, et läheb võtab ise lauamängu ja kutsub teised mängima… Pigem vaatab kõrvalt, kuidas teised mängivad ja kipub näiteks vastuseid ette ütlema. No ta on olnud algusest peale pigem omaette toimetaja, lasteaias vähemalt. Kodus nad mängivad Poisiga küll nii, et vähe pole, igasugu rollimänge ja kogu perega lauamänge ja… Õpetajad arvasid, et ehk sellepärast Plika võtabki lasteaias nii rahulikult, et kodus on kogu aeg hull möll 😀 Üldiselt aga – oskused pigem üle keskmise ja ühtki arvestatavat probleemi ei olnud.

Poiss seevastu – numbreid ega tähti eriti ei tunne, ehkki juba võiks. No ei ole mina kunagi viitsinud õpetada – Plikal oli huvi ja õppis ise, vajadusel küsis meilt, Poiss pole huvi tundnud ja mina pole sundinud ka. Ei tea, kas peaks õpetama? No mina ikkagi arvan, et kui tal huvi tekib, saab ise selgeks. Kui ta tuleks ise küsima, siis ma ju aitaks ja räägiks hea meelega, aga kuni ta ei küsi… Oma nime ta VIST oskab kirjutada ja numbreid loendab vähemalt kümneni. Lihtsalt ta ei tunne neid ära 🙂 Muidugi kui järgmisel kevadel arenguvestlusel sama juttu räägitakse, siis on piinlik vist 😛

Siis on Poisiga juba pikemat aega see mure, et ta varastab. No ühesõnaga – ta on veel nii väike, et mu psühholoogist ema kinnitusel ta ei saa veel korralikult aru varastamise kontseptsioonist ja ei tee seda nö meelega. Lihtsalt näeb midagi, tahab, võtab. Ainult et me ei jõua tal kogu aeg taskuid kontrollida ja nii külast kui lasteaiast on sel kombel asju koju rännanud. Õudselt tüütu ja piinlik. Kui me Poisiga räägime, siis ta saab aru küll, et tegi valesti ja annab asja tagasi. Samas tal läheb selleks aega ja kui näiteks on kiire ja “varastatud” asi tal käest ära võtta, siis tuleb tohutu draama. Aega on talle vaja, aega… Seni üritame lihtsalt kontrollida ja rääkida ja loodame, et kasvab välja.

Ja viimaseks küsiti meilt, mis kommipoliitika meil kodus on. Kehitasime õlgu ja ütlesime, et poliitika puudub. Ise ei osta, kui tuuakse või pakutakse, söövad kõik. Poiss olevat tohutu maiustuste sõltlane, nuhib lasteaias kõik välja. No näiteks õpetaja abi toast käib nii läbi, et keegi ei märkagi ja hiljem teab täpselt, kui seal kuskil laua peal midagi magusat on. Ükskord salaja sõi ka. Õpetajad arvasid, et äkki ta saab liiga vähe magusat. Jutuks tuli see, et osad lapsed üldse ei huvitu kommidest ja äkki see tuleb näiteks sellest, et kommikauss on kogu aeg kodus laua peal. No mina ei tea, minu meelest see sõltub iseloomust. MINUL võiks olla kogu aeg kommikauss laua peal, ma sööks sealt pikkamisi, kui isu on. Abikaasa aga sööb, kuni kauss on tühi, mis siis, et hiljem süda paha ja lapsed tunduvad pigem temasse olevat. Ei usu ma eales, et kui ma kogu aeg komme laual hoiaks, siis neid enam ei tahetaks. Väikesed suhkrusõltlased on nad mõlemad.

Ega meil ei kästud nüüd komme koju osta ega midagi, lihtsalt mõtteaineks. Ei ole ju nii, et lapsed meil magusat üldse ei saa – külalised (eriti vanaemad) toovad ikka täitsa tihti ja külas käiakse ka, vahel on meil pigem tunne, et saavad niigi liiga palju. Kodus söövad rohkelt puuvilja ja mett (näiteks külmutatud jõhvikatega või pudru peale vms). Kusjuures Plika on täpselt sama suur magusasõltlane kui Poiss, ainult et neil on väga erinevad iseloomud, Plika ei julgeks elu sees käia niiviisi komme välja nuhkimas, samas kui Poisi puhul see mind isegi ei üllata. Aga piinlik on ikka…

No ma ei kavatse igal juhul sellepärast komme koju ostma hakata. Rosinaid võin osta 🙂

Aga muidu on Poiss tubli ja seltskondlik ja vahel küll mossitab, aga see läheb kiirelt üle ja temaga saavat mõistlikku juttu rääkida. Nii et selles mõttes on kõik korras.

Aga jah, tõstatatud probleemid on ikkagi veidi piinlikud. Mis seal ikka. Eks aeg annab arutust. Katsub siis Poisile rohkelt rosinaid sisse sööta ja järgmiseks kevadeks mõned tähed ja numbrid selgeks õpetada 😀

Plika kunst

Plika joonistas väga huvitava pildi. Kuna ma ei märganud seda kohe üles pildistada, leidsin selle täna juba mitmes tükis ja pidin kokku kleepima, et oma foto kätte saaks. Üks tükk oligi juba kadunud, õnneks on joonistus ise terviklik.

2015-03-31 18.51.27

Mitte kunagi varem pole ma oma lastelt ühtki sellist joonistust näinud 🙂 Plika seletas, et tal on tuleküüned. No ja sellised paharetinäod… Ma ei tea, ma kahtlustan et mõjutused on “Imelistest spioonidest” või “Kollipüüdjate klubist”, mida nad on külas olles telekast näinud ja nüüd vahel kodus ka nõuavad.

No ja siis ma muidugi ükskord imestasin, kust tuli Plikale pähe kirjutada külmkapi peale magnettähtedest selline sõna nagu “võbelus” – kuni ma sain teada, et see on ühe multifilmiponi nimi 😀

Ei ole vahet, kas on telekas kodus või ei ole…

Peaks äkki kirjutama või?

Ei ole seda blogimise soont, no ei ole kohe üldse.

Jäin eelmise nädala neljapäeval puruhaigeks, nii lendas nädal tagasi korstnasse ka sünnipäev. Esmaspäeval üritasin tööle minna, aga tulin sealt põhimõtteliselt tagurpidi koju tagasi, kirjutasin ülemusele ja ütlesin, et võtan nädala puhkust. Mul oli vaja reede öösel Tallinnas inventuuri teha ja tahtsin enne terveks saada, ilma puhkuseta poleks see õnnestunud. Haiguslehte ei viitsinud võtta, sest oleks rahaliselt rohkem kaotanud ja nagunii oli mul eelmisest aastast nädal puhkust üle.

Kusjuures ega ma üksi haige polnud, Abikaasa vindus samamoodi. Eelmise nädala lõpus jätsime isegi lapsed koju, sel nädalal käisid ikka kenasti aias… Abikaasa oli aga ka veel sellestki nädalast pool kodus.

Nüüdseks olen lõpuks ometi täitsa terve ja tundub, et Abikaasa ka. Ok, köhin, aga see ka paraneb ja ei häiri üldist elu. Täna oli üle pika aja kuiv ilm ja saime lõpuks ometi ära tehtud puud, mis eelmise nädala keskel toodi. Abikaasa kusjuures haigust trotsides tegi pooled neist nädal tagasi ära, aga mina lihtsalt enne ei jõudnud, mu ema käis hoopis oma mehega abiks. Täna sain lõpuks ise ka käed külge panna, pool päeva rassisime õues, lapsed mängisid kõik see aeg ka aias.

Haiguse ajal kusjuures hullult poputati meid. Vahetustega käidi meie eest poes ja tehti süüa 🙂 Õige mitu suppi jõudis meieni ja muud head kraami ka. Need on need puhud, kus perekonna olemasolu eest eriti tänulik olla.

Täna õhtul tegi Abikaasa kikerhernekotlette. Pakk kikerherneid seisis mitu kuud kapis, otsustasime lõpuks ette võtta. Leotatud kikerherned saumikseriga peeneks, riivitud kartul juurde, sibulat ja küüslauku ka… Ja natuke jahu… Vist kõik. Osad panime ahju, osad praadisime pannil. Päris mõnusad said.

Minul tekkis üle pika aja isu küpsetada. Vaatasin küll igasugu retsepte, aga ükski ei erutanud. Mõtlesin, et suva, viskan mingid asjad kokku ja vaatan, mis saab 😀 Võid oli 50g, selle sulatasin ära. Siis panin natuke suhkrut, ühe muna (rohkem polnud), veidi õli, vanilli, hapukoort (tänase kuupäevaga kinnine pakk oli külmikus, see inspireeriski küpsetama), kaarobipulbrit, hirsijahu, riisijahu… Ühesõnaga kõike, mida kapis leidus 😀 Mõtlesin, kas peaks küpsetuspulbrit ka panema, aga proovisin ilma ja jäid mõnusad, sellised väikesed küpsised. Teisele plaaditäiele panin rosinad ka sekka, sai veel mõnusam. Kaarobipulber on tõesti üsna geniaalne kakao asendaja, kuna on juba ise magusapoolne ja suhkrut seega nii palju vaja pole. Ja hirsijahu saab edukalt küpsetistesse “ära peita”. No mul lihtsalt on igasugu kummalised söögiasjad kodus pidevalt, professionaalne kretinism 🙂

Ja ongi märtsikuu praktiliselt läbi. Aeg lendab.

Ootamatu leid

Kuulsin üle mitme aasta hiire krabistamist. Tundus tulevalt kapi tagant, nihutasin elutoas ühe sektsiooni osa seinast eemale. Hiir ise vist oli ikka seina sees… Küll aga leidsin üles pusletüki, mis läks kaotsi enne Norrasse kolimist 🙂 Laste Eesti kaardiga pusle, mille puuduv tükk mulle aastaid pinnuks silmas on olnud.

Vaat siis.

Puhas rõõm

Tänane õhtu oli erakordselt mõnus. Jõudsime koju alles peale kuut, aga saime järgmised kaks tundi mõnusasti perekondlikult asjatada. Abikaasa kokkas, mina aitasin, pesin pesu ja sättisin kodu, sõime kõik koos õhtust, uued ilusad küünlad põlesid ja muidugi MAASIKATEGA KLAASID!

2015-03-12 21.35.44

Umbehääd klaasid on, mahukad ka – 400ml. Kann ei ole küll kõige praktilisem – juba tühjalt on raske ja üsna suur ka teine, nii et kui vett täis panna, tõstan juba kahe käega ja kallan ettevaatlikult. Aga ILUS on, nii et annan kõik vead andeks.

Täna õhtul oli “heureka” moment – avastasin, et meie lapsed armastavad spinatit. Rohelistest lehtedest kokku keeratud salatit nad reeglina ei söö, ega rukola ei peagi igaühele maitsema… Aga spinatilehed eraldi – anna ainult ette, mõlemad vitsutavad rõõmuga. Kas mitte just spinat pole see, mida USA filmides kogu aeg laste toidu sisse peidetakse, et nad jumala eest sööks, aga mida nad kunagi ei taha?

Poiss on alati olnud toiduga üsna leplik. Plika puhul vahel aga tundub, et ta muud ei teegi, kui pirtsutab toiduga ning lemmiktoidud on tal kõik täiesti masendavad – SAI! MAKARONID! Esimest meil kodus pea kunagi pole, pastat teeme küll. Aga olgem ausad, mullegi maitsevad sai ja makaronid. Muidugi vaid siis, kui tegu on kvaliteetsete toodetega, saial on maitsev kate ja pasta hästi valmistatud 🙂

Vahel tundub, et Plikale ei kõlba pooled puuviljad… Aga hetkel ei suutnud välja mõelda ühtki asja, mida ta EI sööks, peale valmis banaanide – tooremad sobivad küll. Maasika-banaani smuutit miskipärast ei taha, kui see aga pulgajäätiseks külmutada, siis sööb rõõmuga. Ok, apelsini ei taha, kui see on liiga tugeva nahaga, arusaadav. Greipi ei soovi kumbki, aga see ka arusaadav. Samas õunad, pirnid, kiivid, melon, arbuus, igasugu marjad – kandke ainult ette.

Paljusid aedvilju söövad tegelikult ka ladnalt – vähemalt siis, kui need on kuumutamata. Kurk, tomat, porgand, kapsas, lillkapsas, brokoli… Ei saaks öelda, et meie peres söödava värske kraami valik väike oleks. Kui aga köögiviljatoitudest rääkida – olen alati isegi hädas olnud, sest keedetult/aurutatult/ahjus tehtult aedviljad mulle pigem ei maitse. Eelistan kah värsket. No ei saa miskit parata, mulle on see toortoitlus südamelähedane. Samas ma muidugi soojast toidust loobuda ei suuda, nii et söön rõõmsalt edasi pastat, nuudleid, riisi, kartuleid ja liha… Lohutan ennast sellega, et vähemalt on värsket kraami kõrval piisavalt.

Hehe, aga paprikat ei armasta meie perest keegi. Küpsetatud toidu sees see kaotab õnneks oma vänge maitse, nii et väikeste tükkidena pastas vms on see minu jaoks täiesti ok. Salatis kannatan ka välja, kui väga palju pole, aga võimalusel nokin siiski välja – Abikaasa sööb ära, temal nii suurt vastumeelsust pole, samas vaimustust ka mitte 🙂 Lapsed nokivad igalt poolt välja. Ühesõnaga kodus ei ole meil paprikat kunagi.

Kui ma lõin kokku eelmisel aastal toidule kulutatud summa, näitas see, et 28% meie eelarvest kulus puuviljadele. Siis taipasin lisada väljas söömised ja selgus, et hoopis sellele kulus aasta lõikes kõige suurem summa – täpsemalt 24%, puuviljadele jäi 21%. Sealt edasi tulid 11% lihatooted, 10% piimatooted, 9% aedviljad ja rohelised lehed, 5% maiustused ja snäkid, 3% pasta… Ja nii edasi. See oli siis hinnapõhine statistika.

Kui ma tegin sellesama statistika toidu KAALU põhjal, siis 55% meie söögist moodustasid puuviljad. Muidugi jah, kõik need ära visatud koored ja südamed moodustasid sellest arvestatava osa… Aga siiski! 943 kg puuvilju 😀 Edasi tulid 14% piimatooted, 10% aedviljad, 6% lihatooted, 3% kuivained ja krõbuskid (viimane siis konkreetselt vaid laste kamapallid autoreisidel, müslit vms kraami me ei söö), 2% muna, 2% leib-sai, 2% maiustused ja snäkid, edasi kõik juba 1% ja vähem.

Kaalupõhine statistika pole muidugi selles suhtes päris täpne, et väljas söömisi pole üldse arvestatud (nende puhul ma ju kaalu kirja panna ei saa), külas on ka alati igasugu asju söödud… Aga iga ampsukest kaaluda ja toitumispäevikut pidada ei viitsiks ma eales, mind huvitab ikka puhtalt eelarveline pool 😀 Väljas söömiste, maiustuste ja lihatoodete puhul innustab juba ainuüksi hinna ja kaalu suhe nende osakaalu vähendama.

Kui nüüd mõelda, et alles juulis jätsime me maha piima joomise ja hakkasime sööma suuremal hulgal puuvilju, siis on päris põnev oodata, millise statistika ma järgmise aasta alguses teha saan.

Puuviljasõltlased, seda me oleme. Ja nüüd veel spinat kah. Ma ütleks, et seis on päris hea ja ei ole kohe üldse probleemi, et meile kõigile maitsevad endiselt ka sai, kook, pasta ja liha. Küsimus on üldises osakaalus 🙂

Scroll to Top