Author name: Tikker

Trenn, Ilusad Asjad ja kassid

Tänane hammock läks juba tiba paremini. No vahepeal oli küll pisut idioodi tunne, aga seekord mitte heidutaval, vaid pigem lõbustaval moel. Mingid asjad tulid juba natukene välja ja 4,5 aastat kiigujoogat mingi baasi siiski vist andis. Treener oli ka teine – seesama, kes meile suvel postitantsu eratrenni tegi. Äkki sellepärast oli turvalisem tunne? 😀 Tund aega sai intensiivset trenni tehtud, võttis täitsa võhmale. Ja täitsa tore oli. Et ma nüüd juba ootan järgmist hammocki trenni teatud rõõmsa huviga. Järgmist postitantsu trenni ootan veel pigem kahtleva huviga ja pisut hirmunult 😀 Aga ma käin ja annan oma parima ja eks ole siis näha 😀 Ma tegelikult arvan, et postitantsu puhul oleks efektiivsem kaks korda nädalas trennis käia, et valuga harjuda ja mingeid võtteid omandada, aga… 3x Vertical Fitnessis ja 2x jõusaalis lisaks? Ma ausalt ei tea, kas see on mõistlik, sest õhtune niisama molutamise puhkamise aeg on minu jaoks ääretult oluline ja vajalik, seda jääks siis veel vähemaks. No vaatab, kui esimene kuu läbi – kui otsustan jätkata, äkki ostan siis prooviks 70€ piiramatu kasutusega kuukaardi (praegu on 60€ 8x kuus).

Trenni ajaks ma küll kella käima ei pannud, aga tekkis huvi, palju sellise rassimise peale aktiivsusminuteid tuli. Läksin üle pika aja Garmini äppi infot sünkima ja… Mitte midagi ei tulnud. No ja siis selguski, et kell, mis pealtnäha kenasti töötas ja kõike salvestas, pole tegelikult 8. jaanuarist saadik mitte midagi trackinud. See juhtus korra varem ka, siis oli lühem periood ja sai kuidagi lihtsamini korda. Seekord googeldasin, proovisin erinevaid asju, aitas kella restart. Aga kümne päeva data on ikkagi puudu. Ja teiste kogemusi lugedes tundus, et kui juba kaks korda üsna lühikese aja jooksul seda juhtunud on, siis võibki jääda sama asi korduma.

Minu esimene nutikell olin Garmin Vivosport, mille aku suht kiirelt pekki läks (aasta hiljem pidas kaks päeva) – saatsin garantiisse, samal ajal läks müüja pankrotti, sinna see jäigi. Kaaslane oli endale just uue kella ostnud, sain tema vana endale kasutada, sellest ajast saadik on mul olnud Garmin Forerunner 35. Kaaslase antud kell andis saba kevadise Türgi puhkuse ajal basseinis. Leidsin FB-st uue täpselt samasuguse 30€ eest – muidu igati eeskujulik, aku peab üle nädala jne, aga see data värk on küll väga pekkis. Ma ei viitsi iga päev kontrollimas käia, kas kell ikka salvestab infot – seega tundub, et oleks mõistlikum välja vahetada.

Tegelikult ma nillisin juba mitu kuud tagasi uut kella. Otsisin midagi võimalikult naiselikku ja neutraalset – mõtlesin, et tahaks päris seieritega. Sõbrannadel on Garmin Vivomove, nad rahul, mõtlesin, et äkki peaks sama ostma. Kuna välimus on oluline 😀 siis valisin välja Trend Cream Gold – pole liiga kuldne ja igati tagasihoidlik ning neutraalne.

Aga noh, vaba kolme sotti polnud mul siis ega pole ka nüüd 😀 Nii et ma ei tea. FB marketplace‘ist Garmin Vivomove’i ikka leiab, mitte küll Trendi… Ehk peaks kasutatult ostma mingi enam-vähem välimusega… Samas ma ei tea, kas see on üldse parim valik. Ideaalis tahaks, et aku peaks rohkem kui viis päeva ja päris GPSi. Vivomove kasutab telefoni GPSi – nii et kui ma tahan jooksmas käia ja seda trackida, siis ma peaks telefoni kaasa võtma, kell ilma telefonita pole suuteline seda tegema. Aga ma siiani käisin jooksmas ilma telefonita. Muidugi ma pole viimased aastad eriti üldse jooksnud, aga ikkagi tahaks jälle hakata käima, kui ilmad vähe paremad…

Argh. Valikud 😀

Mul on viimased aasta aega olnud akuutne probleem sellega, et tänu euriborile ja inflatsioonile ei ole võimalust lubada endale piisavalt Ilusaid Asju. Väikeseid saab endiselt, seegi hea, aga iga vähegi suurem väljaminek lihtsalt… On ära jäänud, sest nii palju eluliselt olulisi asju on vaja enne ära klaarida.

Ühesõnaga näide nr 1 Ilusatest Asjadest oli see kell.

Näide nr 2: sügisel leidsin ma endale ideaalse parka. Jama on selles, et aasta varem ma just ostsin endale talveparka. Läksin Huppa Viviani proovima, aga selle lõige oli liiga lai ja ostsin lõpuks hoopis Didrikson Erika 2. Lihtsalt külmast oli kopp ees (varasemad talved kandsin Humanast 20€ eest saadud suusajopet, aga selle sai Plika endale), võtsin parima variandi, mis seal poes tol hetkel saada oli. Didrikson istus Huppast paremini. Punane on üks mu lemmikvärve, aga olen alati eelistanud mitte päris erksat, vaid tibake tumedamat, sügavamat tooni. See Didrikson on kena, aga mitte päris minu punane. Värvitoonist olulisem on muidugi tõdemus, et 180g ei ole just nii soe, kui ma oleks lootnud – see on minusuguse külmavarese jaoks pigem kevad-sügis parka.

No ja sel sügisel jäi mulle silma Huppa Vienna uus sinakasroheline pisut kirju toon, mis on lihtsalt IMELINE. See on täpselt minu värv. Kombo minu värvidest.

Ma käisin sealsamas Maxima majas Tamec Trade’i poes Viennat proovimas, lõige oli Vivianist parem, M suurus oli ok, aga seda värvi neil polnud. Müüja jagas kogemust, et ehkki numbrite järgi peaks 180g Didrikson ja 200g Huppa olema üsna sarnased, siis päriselt on 200g Huppa tunduvalt soojem. Ehk siis ma põhimõtteliselt õigustasin enda jaoks teise parka ostu ära – punane kevad-sügis perioodiks, sinakasroheline talveks. Lihtsalt see vaba raha probleem, eks, ei olnud 169€ kuskilt võtta – no säästukontolt oleks saanud, aga see niigi kõhnaks kulunud ja SEALT võtmist endale õigustada ei suutnud, sest üks parka ju siiski on juba olemas (kui poleks olnud, siis oleks võtnud) 😛 Seega ma lükkasin ostu edasi – nüüd on muidugi veel soodsam, nii et äkki isegi teeks südame kõvaks ja ostaks, aga minu suurust enam pole. No äkki sügisel? Ehk see toon, mis alles tuli, ei olnud ühe hooaja teema?

Näide nr 3 Ilusatest Asjadest on Playboda keerlev pusle panemise alus.

Ma olen tükk aega nillinud igasuguseid erinevaid puslelaudu ja aluseid, pole perfektset leidnud, praegu on kaks korktahvlit, ajavad asja ära – aga need pole just ülearu vastupidavad – eriti, kui kodus on kolm viis kassi. Jälgin FB-s üht rahvusvahelist puslefännide gruppi ja seal keegi mainis, et tema otsis samuti tükk aega Seda Õiget ja nüüd leidis. Samalaadsed puidust olevat tunduvalt raskemad. Plastik on väga vastupidav. Valge toon on pusle panemise taustaks väga hea. Sahtlid on, kuhu saab tükke panna (mul on kandikud ka sorteerimiseks, aga neid jääb väheks, kui tahan tükke panna nii, et kõik näha oleks, mitte poleks hunnikus). Kate on, mille saab peale panna, et kasside eest kaitsta. Ja pöörlev alus on, nii et lihtne on puslet keerata. Tundub üsna idekas variant mulle ka. Nii et nüüd ON VAJA. Aga koos postikuluga USA Amazonist maksab sama palju kui parka 😀 No tegelikult on ilmselt mingit vahendusfirmat kasutades võimalik saada soodsamalt kui 100$ saatekuluga, mida Amazon ise pakub (absurdne, laua enda hind on 70$).

Ühesõnaga jah. Palun mulle vaba raha, et osta Ilusaid Asju 😀 Parka, nutikell ja puslealus – ei ole ju NII palju tahetud? 😀

Ja siis tahaks veel natuke remonti teha ja lastega Londonisse minna, mis muidugi tunduvad Ilusatest Asjadest olulisemad. Sügav ohe.

Peaks vist jälle lotopileteid ostma hakkama 😀

Aga mis muud, kui tuletan endale meelde – tegelikult see püsib kenasti meeles – olen ausalt üliväga tänulik, et mul on imeline kodu, imeline pere, imelised VIIS kassi, hea tervis ja hea töökoht. Kõige vajaliku jaoks raha endiselt jagub, natukene säästa ikkagi saan, säästukonto päris tühi veel pole. Sest ma olen elanud pikalt tunduvalt kitsamates oludes – külmas renoveerimist ootavas elamises, mille renoveerimiseni kunagi ei jõudnudki, kus raha oligi kogu aeg kuu lõpuks täiesti otsas, ilma igasuguste säästudeta – kus tuligi ka toidu pealt kokku hoida ja hambaarstil käik võis lüüa eelarvesse ebameeldivalt suure augu. Ma muidugi jälgin praegu ka toidu hindu ja otsin soodsamat, sest noh, LOOGIKA, aga vähemalt pole toidupoes olnud enam aastaid seda tunnet, et ei saaks endale midagi lubada – kui ikka tahan, siis ostan. Mul mõistlikud soovid ka muidugi ja 50% pakkumistega saab igasugu head kraami, mis muidu kallis oleks 😀 No ja ok, väljas söömas käia ning woltida-boltida tahaks rohkem, aga see on liiga hea kokku hoidmise koht, seega ma ülearu ei põe, et seda tihti ei tee. Hambaarstil saan käia ilma säästukonto kallale minemata. Koolid-trennid-laenud-maksud on kõik makstud. Väikeseid Ilusaid Asju ikka saab. Elu on hea. Olen selle üle väga tänulik.

Aga sellegipoolest lubage mul õhata pisut rohkema vaba raha ja Ilusate Asjade järele. Peab manifesteerima, äkki siis tuleb 😀

Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.

Talvine

Tänahommikune -20 kraadi tuli mõningase üllatusena – ilmateade päris nii palju ei lubanud. Jaanuari esimese nädala lõpus me auto näiteks käima ei läinudki, mis siis, et aku oli uus ja täis laaditud… Pidime ootama, kuni ilm vähe soojemaks läks. Nii et oli põnevusmoment – kas saame auto käima või peab bussiga tööle minema. Laadisin igaks juhuks bussikaardile raha ja vaatasin välja, millal buss tuleb 😀 Aga Kaaslane jõudis enne minekut pool tunnikest akut laadida (ta saab juhtmega vedada kapoti alla) ja läks käima küll. Rõõm! Ei pidanudki bussiga sõitma! 😀

No ja tööl oli täna kuidagi nii mõnus… Lihtsalt nautisin ja olin tänulik. Töötava auto ja sooja kontori eest.

Koolis oli lastevanemate õhtu. Sel aastal on uutmoodi setup, kus kõigepealt on loeng ja siis edasi klassides kõigil korraga. Vanemate õhtud on kahel eraldi päeval – algklassidele ja põhikoolile. Mis omakorda tähendab, et ma peaks pärast loengut olema kahes klassis korraga. Eelmine kord läks Eksabikaasa Poisi klassi ja mina Plika omasse, seekord siis vastupidi.

Loeng oli teismeliste toetamisest. Ma teile midagi põrutavat välja tuua ei oska – ikka seesama vana teada-tuntud fakt, et teismelise aju alles areneb, ta ei suudagi nii adekvaatselt käituda, kui täiskasvanud… Vanemad mingist vanusest alates ongi nõmedad – kusjuures sellega on mul täiega vedanud, mind siiani pole veel nõmedaks tituleeritud, saame lastega hästi läbi. Tuleb katsuda mõista, mitte hukka mõista 🙂 Ja uni on hirmus oluline – sellega on meil ka õnneks üsna hästi. Poiss on terve elu olnud varajane linnuke, mistõttu õhtul ka kustub varakult. Plika on küll vaheaegadel täielik ööloom, kes võib hommikuni üleval olla ning kell neli pärastlõunal ärgata, aga ta teab väga hästi, et koolipäevadel on vähese unega kehv ja trennid väsitavad kenasti, seega läheb ka enne koolipäevi täitsa ok ajal magama… Ja telefonid on neil öösel lennurežiimi peal.

Koolis on alati nii tore. Olen alati nii tänulik ja tunnen, et mina ja lapsed oleme nii hoitud. Näen, kuidas kõik õpetajad tõesti üritavad lapsi mõista ja neile toeks olla – ja neil on alati midagi head öelda. Kui on probleem, siis otsitakse koos lahendusi. Imeline, ma ütlen. Olen väga õnnelik, et mu lapsed saavad käia sellises koolis.

Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.

Üritan ikka vahel viie kassi pilte saada… Sellist veel pole, kus kõik kaamerasse vaatavad, aga slowly getting there – on juba selline, kus kõik pingsalt Kaaslast jälgivad 😀

Trennimuljed

Nagu eelmises trennipostituses lubasin, siis ostsin 8x kuukaardi ära ja läksin täna jälle rõõmsalt kohale. Seekord enam koridoris ei ekselnud, win.

Aga trenn ise, jah… No ütleme nii: jumal tänatud, et mul on esimene nö eduelamus eratrenni näol olemas, sest täna ma tundsin ennast ikka enamik ajast nagu täielik idioot 😀 Mitte millestki aru ei saanud ja suht mitte midagi välja ei tulnud 😀 Suvel oli lihtne – olimegi ainult meie õekesega, juhendati ainult meid ja meie tempos. Siin nüüd lööb välja see minu… Ebakindlus? Mul on nimelt eelarvamus, et ma olen igasuguste sportlike asjade õppimisel keskmisest aeglasem ja kobam. Kui midagi ette näidatakse, siis ma ei haara seda lennult, vaid vajan aeglast ette näitamist ja otsest juhendamist – rohkem kui korra 😀 Trennis on küll ainult kuus posti kolmes reas, aga selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli vaba ainult kõige tagumine – ja saalis oli hämar. Nii et ma väga hästi ei näinud ja enamik ajast absoluutselt aru ei saanud, kumb jalg või käsi nüüd kuhu käib. No ma ütlen, ma olen sellistes asjades keskmisest kobam, mis teha 😀

Aga noh, mis seal ikka… Katsun järgmisel nädalal varem jõuda ja ettepoole koha saada. Ehk siis läheb vähe libedamalt, kui näen paremini, olen treeneril silma all ja saan lihtsamini asju üle küsida. Ega ma seal muusika taustal tagareast eriti midagi ei küsinud. Katsusin kuidagi hakkama saada. Mitte eriti edukalt.

Igatahes jah. Kui mul seda suvist kogemust ei oleks, siis võib-olla oleks pärast tänast trenni juba alla andnud. Kuna ma aga tean, et see võib olla väga fun, siis käin edasi ja katsun millestki aru saama hakata 😀 Kuu ajaga ehk MINGI areng toimub – sest kui ma pärast nelja nädalat ikka sama juhmi näoga vahin ja ennast täieliku idioodina tunnen, siis ma ei ole kindel, kas jätkan.

Võib-olla ma olen muidugi enda suhtes ülearu kriitiline ja võib-olla tunnevad kõik ennast esimestes trennides sama juhmilt ja saamatult… Poole aasta pärast pidi juba välja tulema, rääkisid nad… Kui selle pool aastat vastu ka peaks… 😀

Aga lõpetuseks muidugi kassipildid!

Krt, ma ei saa aru… WordPress on mingil arusaamatul põhjusel iga postituse lõppu read more lingi pannud. Seda saab postitusse ka ise lisada ja ma kasutan seda alati, kui on liiga palju fotosid, et esilehe laadimine liiga pikaks ei läheks – aga tänases postituses polnud vaja ja sattusin täiesti segadusse, kui seda postituse lõpus nägin. Allapoole kerides tuvastasin, et eelmistel postitustel, kus ma seda päriselt kasutasin, on link topelt – enne laikimise südant ja pärast seda. Kiire googeldamine targemaks ei teinud. Teile siis selline juhend, et read more lingil tasub klikkida vaid siis, kui see on postituse lõpus kaks korda – ja sel juhul esimesel. Kui on ainult üks link peale südant, siis sealt ei saa midagi, tuleb täpselt sama postitus eraldi aknas lahti, Ma ausalt ei jaksa sellega praegu rohkem tegeleda 🙂

Muidugi võib nüüd juhtuda nii, et see värk läheb mingi hetk jälle korda ja siis te jätate ühe lingiga klikkimata, sest arvate, et seal pole midagi. Äkki ma peaks üldse kõigile postitusele selle peale panema? Siis ei ole võimalust enam RSS lugejas ka tervet postitust lugeda, vaid peab blogisse klikkima. Minu arust on see tüütu. Samas oleks ju jama, kui teil sajad kassipildid sellepärast nägemata jääks, et te ei tea, millal lingist neid juurde tuleb ja millal mitte 😀

Ühesõnaga jätke meelde – read more lingil tuleb klikkida siis, kui see on ENNE SÜDANT 😀

Kassiparadiis

Ma ei saa üle ega ümber sellest, et mul on viimaks tunne: meil on täiuslik arv kasse. Põhimõtteliselt võiks neid muidugi olla VEEL ROHKEM, aga ei ole enam absoluutselt seda tunnet, et “kasse ju on, aga mitte piisavalt”, sest kõik kolm on parasjagu ülakorrusel. Nüüd on all alati ohtralt kasse. Diivanil on alati piisavalt kasse. See ongi paradiis, ma ütlen teile 😀

Praegu näiteks on mul silma all neli kassi – ainult Paksu on kuskil üleval, nagu tavaliselt… 😛

 

Tahaks muudkui uuendada

Neli aastat tagasi oli see ülisuur kergendus, et saime kolida põhimõtteliselt täismöbleeritud elamisse. Ebaõnnestunud renoveerimine oli ikka väga ära kurnanud ja lihtsalt poleks jaksanud sisustamisega tegeleda. Eks me oleme nende aastate jooksul ju üht-teist ikka endale mugavamaks ja kohasemaks sättinud ning vajalikke mööblitükke ostnud ja müünud, aga viimasel ajal on kõik olnud täpselt nii, nagu on.

Kuna see pole meie forever home, siis väga suuri summasid siia matta pole mõttekas – vannitoas ja köögis täisremonti teha ei kavatse. Aga pisut uuendada oleks küll vaja mõlemat.

Köögi uuenduskuur on mahukam ettevõtmine, mille loodetavasti suvepuhkuse ajal ellu viime, neist plaanidest ma räägin mõni teine kord pikemalt. Vannituba on aga rohkemgi pinnuks silmas kui köök, seal olen küll tahtnud ammu uuendused ära teha.

Vahetult peale sisse kolimist olin oma vannitoast vaimustuses. Aeg on näidanud, et need plaadid ja vuugid nii hooldusvabad siiski polnud, lihtsalt valgus oli kehv 😛

Meie vannitoa välimus on kergelt retro, aga need plaadid mind oluliselt ei häiri. Kui saaks nullist kujundada, valiks hoopis mikrotsemendi (sest nagu te teate, ma vihkan vuugivahesid kirglikult :D), aga need praegused on välimuselt ok, ei riiva silma, ei ole õnneks mu arust kohutavalt inetud. Järgmised 5-6 aastat võib nendega elada küll. WC poti vahetasime hiljuti välja, sest eelmine vist… Midagi läks seal katki. Ja meil oli nagunii pott olemas, mis me eelmise maja vannitoa jaoks ostsime. Sinna ostetud mööbli müüsin lõpuks FB marketplace‘is maha, sest tundus, et praegusesse vannituppa see ei sobi.

Meie vannitoa põhiline häda on selles, et seal pole mitte ühtegi kinnist kappi, vaid ainult lahtised riiulid. Mina olen aga seda tüüpi, kelle jaoks on liigselt asju silma all väsitav ja nö segadus, ehkki need võivad olla nii hästi ära sätitud ja organiseeritud kui võimalik. Selleks, et minul oleks tunne, et kodu on korras, peaks kõik asjad olema organiseeritult silma alt ära pandud – oma kindlale kohale kappides ja sahtlites.

Nii et ma olen küll õppinud olude sunnil vannitoa lahtiseid riiuleid ja kõiki seal peal olevaid asju ignoreerima (oma kodus harjud ikka igasuguse jamaga ära), aga neutraalse pilguga vaadates saan vaid tõdeda, et… Jube kirju ja väsitav, tahaks kappi peitu panna 😀

Igatahes… Miks ma üldse hakkasin seda postitust kirjutama… Esiteks reeded kodukontoris, mida ma hakkasin eelmise aasta lõpupoole juurutama, on väga head – tööpäeva ajal vahepeal kodus ringi uitades tekivad… Ideed 😀 Ma ei tea, miks see on teistmoodi nädalavahetustest, kus ma nagunii kodus ringi uitan – prokrastineerimise vajadus? 😀 Aga need koduga seotud ideed tulevad just reedeti 😀

Teiseks käisin eile Maximas, kus on kõik tööstuskaubad kuni homseni -40%. Kuna nad seal suuremat sorti ümberkorraldusi teevad, siis ma muidugi ei leia enam ühtki asja üles ja pidingi suht pimesi ringi uitama.

(Lugesin täna Pärnu Postimehe artiklist, et Maxima poodidel on käsil uuenduskuur ja kõik peaks valmis saama aastaks 2026, Pärnu omas on pool tööst tehtud praeguseks, siin muidugi saab kiiremini valmis – ja eesmärgiks on, et kõik Eesti Maximad oleks ühesuguse ülesehitusega. Enne teadsin kõige asukohta ikka suht hästi – see pole kunagi olnud meie põhipood, aga on mingid asjad, mida meile meeldib sealt osta, nii et umbes korra nädalas või pisut harvemini ikka käime. Nii et ehkki mind ajab hetkel närvi, et ma midagi üles ei leia, siis noh, eks õpin uuesti… Hiljem peaks teistes Maximates ka lihtne olema 😀 Aga Kaubamajaka Rimis, mis oli 2014-2018 keskuses töötatud aja jooksul mu nö kodupood, tehti suuremaid ümberkorraldusi alles pärast seda, kui ma olin töökohta vahetanud – nüüd käin seal nii harva, ehk korra paari kuu jooksul, et siiani otsin mingeid asju taga :D)

Igatahes. Peale prügikottide 😀 ma ainult ühe tööstuskauba ostsingi – võinoh, täpsemini siis kaks. Kaks rohelist karpi, mis on omakorda neljaks jaotatud. Ma jumaldan sellist tumedat mere…? mürk…? rohelist – kuna ma oleks ju siin hiljuti peaaegu lahku läinud ja korteri ostnud, siis seal oli mu plaan just heledad seinad (pigem sooja alatooniga, st kreemikad, mitte hallikad) ja värvi andma läbivalt just seesama roheline. Aga noh… Selleni asi õnneks ei läinud. Kaalusin siin koduski rohkema rohelise integreerimist – et vahetaks punase diivani rohelise vastu välja – aga ma pole kindel, kui hästi see siia sobiks, kogu muu tumepruuni mööbliga vist äkki liiga tume. Pluss ma peaks siis kõik muud punased detailid allkorrusel ka välja vahetama roheliste vastu. Pluss meil on siin all ju sisekujunduses palju punast tellist, nii et… Las see punane diivan siis olla. Tegelikult ma tahaks seda millegi mugavama ja tumedama punase vastu välja vahetada, aga… See on jälle omaette teema. Elutoa mööbel tegelikult ka… Vajaks värskendust…

IGATAHES 😀 Rohelised karbid. Vannitoa riiulitel oli seni kaks korvi, kus sees asju hoidsin – kumbki mulle eriti ei meeldi, sest üks on viltuste seintega, mahutab vähe, kõik asjad kukuvad pikali… Teine… Sinna oli lihtsalt kõik kokku kuhjatud, alati pidi kaevama ja otsima. Need lihtsalt olid seal, sest need olid varasemast olemas (Kaaslane oli kunagi kuskilt ostnud, sest… Ma ei tea isegi miks. Praeguseks ta on aru saanud, et kõik sisekujunduslikud ostud peavad enne minu approve‘i saama :D). Ja nende kahe korvi vahepeal olid niisama kõik need asjad, mis korvidesse ei mahtunud 😀 Ja alumisel riiulil nagunii. Seega ma ostsin need rohelised karbid, kuna vannituba on meil ainus ruum elamises, kuhu see roheline täpselt sobib – lootuses, et ma saan seal riiulil vähe parema süsteemi luua. Ja läks õnneks, sain ka. Silmale vaadates on vahe tegelikult üsna väike, aga visuaalile lisaks on sama oluline fakt, et asjad on nüüd paremini ära paigutatud ja seega paremini leitavad. Oleks väga tahtnud ühte kõrgemat ilma sisemiste jagajateta samas stiilis korvi veel, kuhu suuremad asjad ära mahutada, aga no ei müüdud 🙂 Seega jäi vanadest korvidest asjalikum ka endiselt kasutusse. Vähemalt mahtusid asjad sisse ära.

Siin pildil on vanad korvid:

Siin uued rohelised:

Selline oli alguses segadus:

Ja siin ümber organiseeritud asjad:

Väike võit, peab väikeste asjade üle rõõmustama (ja mitte vaatama riiul allapoole, mis on alati olnud veel koledam :D). Mis ei muuda fakti, et ma tahan sinna vannitoa ukse taha selle lahtise riiuli asemele KINNIST KAPPI. Millega kahjuks pole nii lihtne, et mine ja osta, sest all on veetorud ja filtrid ja… Noh, niimoodi:

Ehk siis… Variant A on lasta kapp ehitada, variant B on osta seinale kinnitatav kapp, mille saab panna maast ca 60cm kõrgusele. Need filtrid ja torud ja veemõõtja on nii koledad, et ma suurima heameelega paneks need peitu, samas peab neile siiski jääma ligipääs, kui miskit pekki läheb ja torumees parandama/vahetama peab. Kas aga on olemas piisavalt mahukat kappi, mida seinale kinnitada? Nii kõrged on enamasti ju ikka põrandale toetuvad… See praegune riiul on igal juhul kipakas, kole ja roostetab. Kui selle asemel oleks kapp, kus oleks normaalsete vahedega riiulid, mahuks niiiii palju asju rohkem sisse… Kõik WC paberi ja kassiliiva varud… Lisaks rätikutele ja hügieenitarvetele.

Muidugi lugesin nüüd läbi ülal lingitud postituse, mis ma kirjutasin vahetult pärast sisse kolimist ja sealt selgus, et üles WC ehitamise puhul tuleks mingid lisatorud veel… Seda WC-d nimelt tahaks endiselt… Siis ei julge ju mingit kappi ehitada ja WC ehitamiseks praegu küll finantsi pole… Krt noh! 😀

Aga oota, see pole veel kõik! Las ma räägin, mis mulle meie vannitoa juures veel närvidele käib 😀

Peegel on nurga all, mis tähendab, et mina sealt oma nägu ei näe – kui ma just mõnd pudelit sinna taha ei pane, et peegli nurka muuta, mida ma pea kunagi teha ei viitsi. Kõik potsikud-totsikud on nähtaval. Ja need ei ole tavaliselt isegi mitte kenas sirges reas, sest mu ülejäänud perekonnal on sellest sügavalt suva – kasutavad ja panevad tagasi sinna, kuhu juhtub. Olen pikalt soovinud peegli ja riiuli vahetada võimalikult minimalistliku peegelkapi vastu – ainult üks uks, täispeegel, sees riiulid, kuhu kõik praegu näha olev nodi peitu panna. Ainus, mis võib välja jääda, on seebialus, selle kinnitaks ikkagi seinale, et oleks mugav kraanikaussi puhastada. Praegusel seebialusel oli keraamiline aukudega osa plastiku peal, aga selle tegi üks Plika sõbranna öösel vannitoas käies kogemata katki, nii et selle peab ka välja vahetama. Ma olen siiski tükiseebi usku, nii et võiks olla midagi nunnut, mida seinale kinnitada saab.

Minimalistlikke peegelkappe iseenesest ju täitsa leiab, alla 100€ isegi saaks kätte… Aga ideaalis ma tahaks, et sellel oleks mingi taoline LED taustavalgustus. Mitte nii, et valgusti on üleval eraldi või on ülemine osa laiem, et sinna sisse pirn mahutada… Aga just selline hästi tagasihoidlik riba… Ja sellist ma pole leidnud. Ma muidugi pole eriti otsinud ka 😀 Vaatasin eile ringi e-poodides, ei hakanud silma.

Kui selle kapi leian, siis see on vähemalt üsna lihtne vahetus, millega me omade jõududega hakkama saame. See tähendab, ma eeldan, et Kaaslane saab 😀

Dušinurgas on praegu selline riiul, kaetud sama jubeda ja värvilt sobimatu sinise kattega kui uksetagune riiulgi. Ma ei saa neid siniseid katteid ära võtta, sest mõlemad riiulid on megalt roostetanud 😀 Ilmselt oleks muidugi võimalus leida mingi sobivamat värvi kenama välimusega kate selle sinise jubeduse asemele… Miks ma pole seda teinud – sest ega ma roostetavaid asju ei kannata ja kogu aeg on olnud plaanis need mõlemad välja vahetada. Ometi oleme juba neli aastat siin selle sinise jubedusega elanud, ilmselgelt oleks siiski võinud vahetada… Kui te teaks, mitu korda ma olen selle riiuli tagust seina mõõtnud ja käinud ehituspoodides vannitoariiuleid vaatamas selle mõttega, mida annaks sinna asemele paigutada, nii et näeks norm välja ja vastaks meie vajadustele… No ikka õige mitu. Olen paar enam-vähem varianti leidnud ja need üles pildistanud… Ja siis kogu teema unustanud 😀 Dušinurka kahjuks kinnist kappi pesuvahendite jaoks panna ei saa, praegu on seal neid minu maitse jaoks liiga palju ja liiga kirjud, aga noh, peab üle elama… Saaks selle riiuligi vahetatud 😀

Järgmine teema – rätikud. Kunagi ostsin Jyskist ilusat värvi rätikuid suuremas koguses – eesmärk oli, et igal pereliikmel oleks oma värv. Plika lillad rätikud ei ole sellest sarjast ja need on ainsana ok, aga minu, Kaaslase ja Poisi omad on kõik ühesugused – see pael rätiku ääres tõmbab kuivatis kokku. Argh! Tohutult häirib. Olen selliste asjade koha pealt liialt nõudlik, sinna pole mitte midagi parata. Olen küll üritanud rätikuid venitada, aga see on tüütu ja ajab närvi ja täiesti korda ei tee (küll aga on ühel rätikul suurest venitamisest õmbluse juures imepisike auk). Nii et need tuleb ka välja vahetada. Ainult et mulle enda ja Kaaslase rätiku värvid väga meeldivad ja tahaks täpselt samasuguseid, pole silma hakanud. Kõik värvid, mida müüakse, on kas liiga heledad või liiga kärtsud – mulle meeldivad just sellised sügavamad tumedamad toonid, aga kindlasti ei taha halli ega pruuni. See sügavroosa ja mu lemmikroheline on idekad. Poisi hallikassinine on ok, selle värvi asemel võiks olla ka midagi muud sobivat… Ega’s muud, kui pean rohkem ringi vaatama. Kui te neid värve näha tahate, siis ülalpool piltidel on näha rätikukuhjad – parempoolse kuhja neli kõige ülemist 😀

No ja ma võiks veel jätkata, et kraanikauss mulle ka väga ei meeldi, aga ma pole kindel, kas ma vaevun seda välja vahetama, see pole nii häiriv… Rohkem häirib mind segisti, mis on kogu aeg veepritsmeid täis ja ma mõtlen, kas on võimalik, et mõni teise disainiga ei läheks nii kiirelt nii koledaks… Aga selle segistiga on ühendatud ka dušiotsik, mida kasutan kassi kasti puhastamiseks, nii et nö tavalist segistit sinna nagunii panna ei saaks ja kogu see välja vahetamine tundub nii keeruline, et lihtsam on vist tihemini olemasolevat segistit puhastada 😀

Praegu on mul osa vannitoakraami tagumise esiku kappides, sest noh, mujale lihtsalt ei mahu. No seal on igasugu muud kraami ka. Kõike, mis mujale ei mahu. Kuna need kapid asuvad logistiliselt hea koha peal, siis on üsna loogiline sinna kõike paigutada 😀

Siin kapis on ülemisel riiulil vahetust ootavad pusled ning ära andmist ootavad asjad (aeg-ajalt saadan neid teisele ringile). Järgmisel riiulil igasugu puhastusvahendid – pesugeeli, WC geeli, nõudepesumasina tablettide jms varudest kuni sooda-äädika, plekieemaldi ja erinevate lappideni. Kolmandal riiulil on maitseainete varud, kartulid, tühjad karbid ja purgid ning salati pesemise… seadeldis 😀 mida me kasutame harva ja pigem marjade jaoks, aga vahel läheb tarvis. Neljandal riiulil lillepotid, triikraud, mõned väiksemad aiatööriistad, ühekordsed nõud, jäätisevormid (mida kasutame vaid suvel), piparkoogivormid (mida kasutame vaid jõulude ajal), paar kandikut ja suurt vormi, mida kasutan võileivatordi tegemiseks. Praegu ka Kaaslase mineraalvesi, mille ta on sinna minu teadmata sokutanud – mulle selline asi üldse ei meeldi, mu arust võiks varusid ostes arvestada kappide mahutavusega, tal on köögis terve kapp erinevaid jooke täis ja kui sinna ei mahtunud, siis minu tagasihoidliku arvamuse koha pealt on üleliia, aga ma ei taha plokist mineraalveest peretüli käima tõmmata, nii et las jääda 😛 Alumisel riiulil on kassiliiva ja majapidamispaberi varud, kassi kandekott, ära viskamist ootavad riided (kui koti kokku saan, viin H&Mi kasti).

Siin kapis on ülemisel riiulil matkavarustus (mitte et me tihti matkaks) – magamiskotid, telk, matkatool, täispuhutavad madratsid. Alumisel riiulil minu hooajavälised jalatsid (Kaaslase omad on jalatsikapis, mis on trepi juures). Keskmises osas on hooajavälised joped-jakid, nendes rippuvates riiulites on rohelises karbis minu läätsevarud, vanemad rätikud ja lapid mustemate tööde tegemiseks, kingaviks ja hooldusspreid, tolmuimeja otsikud… Põhjas kotid, mida igapäevasel ei kasuta, Kaaslase jõusaali kott, rannakott, mis on kasutuses vaid suvel…

Sellised segasumma kapid ühesõnaga. Visuaalselt kuigi kaunid välja ei näe, aga ma kordan endale pidevalt – it’s good enough. Ma olen ju see perfektsionist, kes tahab, et kõik süsteemid oleks ideaalsed ja ilusad. Piisab aga täiesti sellest, et kapiuksed käivad kinni, midagi silma all pole – ja ehkki visuaal uste taga ei pruugi olla kõige ilusam, on igal asjal oma kindel koht. Ehkki Norwexi kummist hari, mida ma tahtsin eile õhtul Nelele ja Ritsikule näidata, oli oma kohalt jalutama läinud ja ma siiani ei tea, mis värk sellega on… Pole jõudnud otsida ka 😀

Tõsi on muidugi see, et kuna need kapid on liiga täis, kipuvad need aja jooksul paratamatult sassi minema. Praegu on üsna ok, sest ma ju novembris viimati tegin kõik põhjalikult korda. Samuti on mul nüüd plaanis riiulitega kappi üks lisariiul tellida, et riiulivahed jääks väiksemad ja saaks kapi mahtu optimaalsemalt ära kasutada. Riiuli mõõdud on mul juba kuu-paar tagasi kirja pandud ja see lipik sahtlis ootel… Õeke ju tellis endale just ka niiviisi riiuleid lisaks, ta tegi eeltöö ära, võtan samast kohast, olla suht ok hind olnud… Ainult see reaalne tellimise osa veel tegemata 😀

Hirmus pikk loba sai, ma ei tea, kas kellelgi peale minu sellest ka mingit kasu oli, aga noh… Sain ehk oma peas asjad natuke selgemaks. Ja ehk selle postituse kirjutamine motiveerib mind nüüd ka päriselt kiiremini tegutsema. Mingid väiksemad asjad võiks ju ära teha, isegi kui kapiehituse finantsi praegu pole.

Scroll to Top