Author name: Tikker

Mõtteid joomisest ja söömisest

/ toitumine / 10 Comments

Mina olen harjunud jooma toidu kõrvale. Ma kohe ei oska muudmoodi. Tegelikult ühel puhul ma ei tunne söömise ajal joomise vajadust – siis, kui toidu kõrval on piisav kogus toorsalatit. Selle söömine kaotab janu. Aga kõigil muudel puhkudel on kogu aeg tunne, et pidevalt on vaja juua.

Hommikul kohv ja võileivad. Ikka nii, et amps võileiba ja siis lonks kohvi. Paljud joovad kohvi niisama, naudivad seda… Mulle ei meeldi niisama, mulle meeldib just toidu kõrvale.

Muul ajal piim, ükskõik mille kõrvale. Nagu ülal mainitud, kui tegu pole just rohke toorsalatiga, siis tahan KÕIGEGA piima. Ka supi kõrvale. Rääkimata šokolaadist või näiteks piparkookidest. Täiesti tavaline, et õhtuse filmivaatamise kõrvale kulub meil Abikaasaga märkamatult magusa söömise kõrvale terve liiter piima.

Piima ma niisama üldse ei joo, see ei maitse mulle üksinda, just toidu peale rüübates.

Mahl mulle maitseb, aga seda joon pigem vahel niisama.

Tee mulle ei maitse, lihtsalt ei maitse. Minu “tee” on sidruniviil, mesi ja kuum vesi – seda ma jumaldan. Kahjuks küll on 40 kraadi minu jaoks teele liiga külm vesi, nii et mee raviomadused minu tees hävivad… Aga no vähemalt pole kahjulik, eks. Teed ma joon peamiselt külmal ajal. See on jook, mida ma joon hea meelega ka niisama.

Vett joon ma ainult soojal ajal. Siis seda ikka kulub. Kuna toidu kõrvale eelistan piima ja jahedal ajal otsest janu ei tunne, siis ei tulegi vee joomine kunagi meelde.

Piima puhul räägivad paljud, et see on üldse pigem kahjulik. No sellega olen ma küll nõus, et poe väherasvasest pastöriseeritud ja homogeniseeritud lurrist midagi kasulikku ei saa. Pärnus ma ei näinud põhjust piima joomist piirata, sest see ei paistnud mul mingeid vaevusi tekitavat ja tegu oli ometi maheda töötlemata piimaga, mis kindlasti kasulik. Valisin uskumiseks pigem selle teooria, et erinevad rahvastikugrupid on geograafilise paiknemise põhjal erineva toidutaluvusega – st näiteks meie seedimisele sobib piim, Aasia elanikele mitte. Ehkki ma täitsa ka usun seda, et haiguse ajal tuleks piima mitte tarbida, sest see tekitab lima, milles pisikutel mõnus paljuneda… Nohuga ei tohiks üldse piima juua, räägivad nad. MINA pole küll suutnud sellest kunagi kinni pidada.

Aga siin Norras on piim ropult kallis, liiter pea €2. Ostame pealegi 1% lurri, sest see on ainus, mida müüakse suuremates pakendites, lihtsalt ei jõua neid liitriseid pakke koju tassida. Nii et… Mõtlen, kas peaks üritama oma joomisharjumusi drastiliselt muuta. Miks maksta hingehinda kasutu, ehk isegi pigem kahjuliku lurri eest?

Lugesin kunagi raamatut “Vesi, mille järele su keha hüüab” – siin on kokkuvõte. Pmst öeldakse seal, et kõik tervisemured tulenevad sellest, et kehas pole piisavalt vett, et iga inimene peaks jooma päevas just PUHAST VETT, mitte mingeid muid jooke, 30 g iga kilo kohta, st mina oma ca 65 kg kaaluga peaks siis jooma iga päev kaks liitrit (noh, sportlased ja raske füüsilise töö tegijad jne jne muidugi veel rohkem kui see norm). Väideti vist umbes seda, et kui tekib juba reaalne janu tunne, siis on keha nii rämedas vedelikupuuduses, mida ei tohiks üldse tekkidagi. See raamat tundus igati loogiline ja usutav, kõik nagunii räägivad vee joomise kasulikkusest, nii ma siis mõnda aega jõingi vett… Aga siis kuidagi ununes. Abikaasa on alati minust parem veejooja olnud, aga talgi läheb meelest ära.

Täna uurisin netist söömise ajal joomise kahjulikkuse kohta. Sedagi olen varem kuulnud ja mulle ausalt öeldes tundub, et asjal on tõepõhi all. Lugesin näiteks siit. Minu meelest on igati loogiline seletus, miks idas räägitakse, et vee joomine söömise ajal on kahjulik, aga läänes, et kasulik. Toidud, mis me sööme, on ju tõesti erinevad. Ja meie omad on pigem need mitte tervisele kasulikud 😉

Sellest, kuidas kohv vitamiinid kehast välja viib ja üleüldse igasugu mürke sisaldab, olen ka küllalt lugenud. No ja kui joomine söömise ajal nagunii kasulik pole ja niisama mulle kohvi juua ei meeldi… 😀

Mõtlesin, et mis oleks, kui katsuks kohvi ja piima maha jätta. Äkki katsetakski seda teooriat, mida mõlemal mu lingitud lehel sarnaselt soovitatakse – pool tundi enne iga söögikorda juua üks-kaks klaasi vett ja 2-2,5 tundi pärast sööki kah. Siis ei peaks teoreetiliselt söömise ajal janu tekkima ja toit saab korralikult ära seedida, ilma et seal vahel loksuv vedelik seda häiriks.

Teed ja mahla võib siis muul ajal niisama juua, ilma toiduta. Ja muud üldse mitte midagi. Väike alkohol ka ehk vahel, aga see on juba omaette teema.

Muidugi on veel sada teooriat selle kohta, kui tihti peaks sööma või mida ei tohi koos süüa. Hambaarstid ütlevad, et söögikordadel peavad olema pikemad vahed, siis jõuab hammaste loomulik kaitsekiht taastuda. Et magusa söömisest kahjulikum on pidev näksimine – kui sööd, söö kõik järjest. Samas lugesin kuskilt ka seda, et magustoitu ei tohiks üldse vahetult pärast soolast toitu süüa, sest need on erinevad toidugrupid ja jällegi, kui nad on kõik koos maos läbisegi, takistab see kogu kraami korralikku seedimist. Et magusat peaks sööma mingi tund või kaks pärast soolast. See on kõik väga mälu järgi ja mingit linki otsida ei oska, võimalik, et pole päris täpselt meeles ka.

Siis veel muidugi teada-tuntud tõsiasi, et kartuleid ja liha ei tohiks koos süüa, sest siis on raske seedida. No meie küll vahel sööme, eestlaste harjumus 😛 Tean, et liha kõrvale on hea süüa juurikaid või värsket salatit, aga näiteks ei teagi, kas liha koos riisiga on seedimisele okei… Või liha pastaga, st nisuga…

Miks ma selle kõige peale üldse mõtlen – sest Abikaasa on pidevalt väsinud ja ma kahtlustan, et asi pole ainult öötöös, vaid ka kehvas toitumises. Mindki tabab igal külmal perioodil mingi hetk jõuetus, raudselt ka vitamiinipuudus. Sööme liiga vähe juurikaid ja liiga palju nisutooteid, see on kindel. Suhkur on kodus küll pruun, aga meie nõrkus on šokolaad, mida ostame tavalist, seega sealt tuleb valge suhkur, samuti joob Abikaasa igal ööl mingit Statoili kohvi-kakaojooki, kus jällegi valge suhkur. No ja vahel ostame ikka ka mõne saiakese jne. Nii see valge suhkur ikka koguneb meie organismi siit ja sealt.

Tahaks lihtsalt, et oleks rohkem energiat ja kergem olla. Nii ma siis otsin viise, kuidas seda saavutada. Need nii sisse juurdunud toitumisharjumused on ilmselt paljuski tervisele mitte eriti head… Aga kohutavalt raske on mingeid põhjalikumaid muutusi sisse viia, harjumuse jõud on ikka ääretult suur.

Erinevaid toitumise teooriaid on meeletult palju, nõuanded on seinast seina, tihti üksteisele vastukäivad. Tean, et tuleks kasutada oma talupojamõistust, aga sellistel hetkedel, kui olen kõik teooriad läbi lugenud, olen nii segaduses, et see lakkab lõpuks töötamast 🙂 See vee joomisega seotu tundub siiski usutav, ehkki saab olema üpris keeruline just pool tundi enne sööki juua, ma ju ei planeeri oma söömisi nii täpselt ette. Ja kui veel otsustaks järgida seda, et soolasele ja magusale peaks pikem vahe jääma ja siis veel meeles pidama, et kaks tundi pärast sööki ka vett juua… Ja kui tahaks millalgi veel teed ja mahla juua, siis peaks silmas pidama, et see toimuks siis, kui kaks tundi pärast sööki vesi on juba joodud (sest muidu takistaks ju seedimist) ja enne seda, kui uuesti enne järgmist söögikorda vett jooma hakkan… Kui ma nüüd liiga segaseks ei läinud oma mõtetega 😀 On vist arusaadav, miks ma ei ole siiani ühtki teooriat järgima hakanud 😀 Nüüd kõik muidugi ütlevad, et ära mõtle üle, kui vaevusi pole, söö kõik mõõdukalt ja naudi elu.

Aga energiat on ju siiski vähevõitu ja see on vaevus. Nii et midagi tuleks muuta. Muidugi võiks lihtsalt üritada nisu osakaalu vähendada ja juurikate osakaalu suurendada ja lihtsalt suvalistel aegadel vett kaanida, et päeva kogus täis saaks, aga… No mis teha, see söömise ajal mitte joomise kasulikkus tundub siiski usutav. Ja mingite toidugruppide koos söömise kahjulikkus samuti. Nii et kui ma juba seda toitumisharjumuste muutmist ette võtan, siis tahaks ikka kangesti selle asja keerulisemaks ajada 😀

Plika jutustab

/ plika, raamatud, rõõm / 7 Comments

Plikal ei ole nõus minu juuresolekul ise “raamatuid lugema”, st raamatu sisu ümber jutustama, sest reaalselt lugeda ta ju ei oska. Ütleb, et teeb seda ainult siis, kui mina ei kuula. Ma siis alati kinnitan, et mina teen ju arvutis hoopis omi asju, ei mina kuula midagi.

Praegu ta just luges Poisile raamatuid ette – kõigepealt oma lemmiklugu raamatust “Las laps loeb”, mille pealkiri on “Lõbus hommik”, autoriks Kivirähk. Jutt on sellest, kuidas lasteaialaps ärkab hommikul uniselt äratuskella peale ja läheb vannituppa pesema, seal on aga vannis rohelise mantliga isa, kes mängib krokodilli ja ehmatab teda. Siis läheb tüdruk ise ka pidžaamaga vanni isa juurde, et koos ema ehmatada. Ja tõsiselt, Plika oskab kogu seda juttu ise peast rääkida 😀 Nii lahe on kuulata.

Kusjuures teine tema lemmiklugu sealtsamast raamatust, mida ta vahel spetsiaalselt nõuab, on “Kirju koer”, kah Kivirähk. See on jutt koerast, kelle karvad sügisel värvi muutma hakkavad ja seejärel välja langevad ning kevadel rohelisena tagasi kasvavad, saba otsa tuleb aga pung. Koeraga käiakse murelikult loomaarsti juures uurimas, kas kõik on korras ja arst imestab, miks ei peaks, endal langevad tal ka kuivetunud kollased kõrvad küljest ära ja kevadel kasvavavad suured rohelised asemele 😀

Kratt kusjuures soovitas mulle ka Kivirähu raamatut, mis pidavat väga mõnus olema – “Kaka ja kevad”. Kui Plika täitsa iseseisvalt need kaks juttu ühelt autorilt oma lemmikuteks valis, siis ma mõtlen, et võiks ju tõepoolest veel Kivirähku koju osta. Ma ei teagi, kas tal on veel mingeid lastejutte…

(mis pagana teema mul nende lasteraamatutega nüüd järsku on, ah)

Aga algse teema ehk Plika jutustamise juurde tagasi pöördudes, siis järgmiseks “luges ette” Poisi valitud raamatut “Kui ma suureks saan, hakkan…”. No tõsiselt, ma pidin vägisi naeru tagasi hoidma. Ta küll jätab jutustades mõned laused vahele, aga üldiselt on sisu siiski üllatavalt täpselt meeles ja väga ilmekas hääletoon käib asja juurde. Kui saaks, teeks videot, aga minu kuuldes ei olda ju üldse nõus jutustamagi 🙂

Lootusetu raamatusõltlane

/ raamatud / 2 Comments

Epu lasteraamatute teema ei taha kuidagi lõppeda – loen praegu Alice’i blogi, algusest peale. No mul on see igiammu plaanis olnud, aga õiget tuju on selleks vaja. Nüüd sattusin hiljuti Londoni/UK eestlaste blogide lainele ja kui üks läbi, võtsin kohe järgmise ette.

No igatahes, lugesin postitust, kus Alice küsis nõu kaheaastastele sobivate raamatute kohta, muuhulgas soovitati “Marta varbaid”. Ja veidi hiljem Alice kirjutas, et tema lapsele see kohutavalt meeldis.

Mis te arvate, kas ma tahan seda ka või mis? 😀 Nüüd ilmus hiljuti ju veel “Anna hambad”, seega tahan juba kahte raamatut (nojaa, ja siis veel seene-raamatut kah nagunii). Ma olen lihtsalt nii kuradi lootusetu raamatusõltlane, et endal hakkab ka hirmus. Kui endale raamatuid osta ei raatsi, siis LASTELE ju ikka 😛

Kui ma oleks naatukene varem lugenud seda kõike, siis ma oleks ehk pärast eilse arvustuse kirjutamist kaalunud nende raamatute ostmist (Petrone Printi e-poes on praegu kõik -20%), et saaks need ühte pakki minu valitud blogikampaania raamatuga “Muinasjutud armastusest”, mis vist juba ema poole teel on (palusin võimalikult kähku saata, et ema saaks selle oma jõulupakiga siia edasi saata) – no et oleks saanud postikulu pealt ka veel väheke kokku hoida ja nii. Kuskilt (kas Epu blogist või Petrone Printi blogist või nende FB-st) mõni aeg tagasi veel lugesin, et miski hetk sai Epu pühendusega raamatuid, see oleks eriti uhke olnud, eks.

Aga nojah 🙂 Olgem ausad, mul nagunii pole praegu tegelikult ÜLDSE raha, nii et raamatud pole kindlasti prioriteet number üks, olgu siis lastele või mitte. Ma nüüd katsun oma kannatamatust maha suruda ja oodata, kuni rahaline seis on parem ja küllap neid soodustusi tuleb ka jälle ja… Üleüldse, ma saatsin ju enamiku laste raamatutest siia, nii et ei saaks öelda, et mul just lugemisvarast puudust on.

Sellegipoolest tahaks nii hirmsasti. Kannatlikkus pole mul kunagi eriline voorus olnud. Nii tore oleks lastele miskit uut lugeda. Aga ma ju saan ka nagunii – muinaslugusid armastusest. Mulle see Petrone Printi blogikampaania ikka väga meeldib 😛 Nii et loen muinasjutte, kasvatan kannatlikkust ja olen tänulik selle eest, et raamatud ühel või teisel viisil ikka minuni jõuavad. Kunagi.

Peaks üldse lasteraamatutest veel mõne postituse kirjutama, meil on neid lemmikuid ju teisigi. Mõni päev ehk võtan ette.

(Eh, kirjutasin selle postituse alguses ilma piltideta, aga tundus nii igav ja tühi… Pidin ikka värvilisemaks tegema :D)

Üks suurepärane pesupäev

/ plika, rõõm, seltsielu / 15 Comments

Meil pole ikka veel pesumasinat ja raha selle ostmiseks ka mitte 😛 Tasuta neid väga tihti ära ei anta ja siiani pole kordagi õnnestunud esimesena jaole saada. Niisiis käimegi umbes kord nädalas Külli pool “pesumajas”.

Eelmisel nädalavahetusel tundus, et pesukorv pole veel pooltäiski, on veel aega küll. Nüüd hiljuti Abikaasa avastas, et tal saavad kõik puhtad sokid ja t-särgid kohe otsa, nii et ei andnud seda käiku enam kuskile lükata.

Kuna sain eile öösel magama veel hiljem kui tavaliselt (ma ei lähe kunagi enne, kui Abikaasa tööle saadan, seega umbes kahe paiku või hiljemgi), siis oli hommikul tõusta hirmus raske. Aga polnud parata, Abikaasa tuli koju ja peksis meid maast üles 😀 Isegi süüa ei lastud, võtsime suure paki piima Külli poole kaasa – lootuses, et ehk saab seal putru. Mina torkasin uitmõtte ajel kotti ka lumehelveste tegemise vahendid – mõtlesin, et äkki õpetan Küllile ka, kui vaba hetk tekib.

Ja oh, kui võrratult mõnus külaskäik see oli! Kolm masinatäit kiirpesu programmiga ehk üle kolme tunni ootamist. Mehed vahtisid toas telekat – Külli tõi viimati Eestist satipanni, nii et neil on nüüd Eesti kanalid. Meie Külliga jutustasime ja toimetasime köögis. Lapsed mängisid koos ja käisid aeg-ajalt meid tüütamas 😀

Külli peres on kõik suured hommikupudru sööjad, nii et neil on kõikvõimalikku pudrumaterjali (meil on ainult kohaliku poe ainsad neljaviljahelbed :D). Ta tegi meile mannaputru 😀 Ma tean küll, et täiesti tühi toit ja nii, mul endal mannat kunagi kodus polegi, aga see on mu lemmikpuder, väiksena ma sõin seda igal hommikul (ema sõnul ma lihtsalt keeldusin kõigest muust). Lapsed sõid ka hea meelega. Vahel ju võib. Ja kuna mul tuli hirmus mannavahu isu, pani Külli mulle paki mannat veel kaasagi.

Tegimegi lumehelbeid, kolmes erinevas suuruses, nii mõnus nokitsemine oli. Kuna neil oli seal suur vaagnatäis erinevaid pähkleid, avastasime Abikaasaga, kui väga meile maitsevad kreeka pähklid ja mina tõdesin, et on ikka suur vahe, kas osta sarapuupähklit puhastatuna või koores – viimased olid värskelt avades palju pehmemad ja mõnusamad (lisaks olid need, mis me viimati ise Eestis otsime, kuidagi mõrkjad – ma ei tea, kas sel võiks ka koore eemaldamisega mingi seos olla?). Nüüd on plaanis endale ka pähklivarud (ja tangid!) soetada. Lõpetuseks maiustasime veel kakao ja Eesti küpsistega. Kõige selle taustaks katkematu jutustamine – no nii mõnus on Külliga rääkida. Ma olen seda varemgi maininud, et me oleme lastekasvatuslikult ja üleüldises plaanis paljuski ühel nõul. Meil on ühes vanuses ja vanusevahega lapsed, nii et kõik sellega kaasnevad rõõmud ja mured on vastastikku tuttavad ning on hea kogemusi vahetada.

Täna tuli välja, et meil on veel üks ühine probleem – leidsin lõpuks ometi ühe tuttava, kelle minu Plika vanuses laps veel öisest mähkmest vaba pole. Mul kõigil tuttavatel tundub olevat umbes nii, et kaheselt jäävad ööd ka mähkmevabaks – paar ööd ehk juhtub õnnetus, aga siis käivad juba ise potil. Meie oleme pikalt harjutanud ja tulemusteta – kui just ise öösel potile panemas ei käi, siis lapsed ka ei ärka. Käisime nüüd Plikaga enne Norrasse kolimist isegi lastearsti juures, Külli oli ka spetsialistiga konsulteerinud. Ja kui meie mõlema perearstid on pigem üsna tugevalt sellise suhtumisega, et lapsi tuleb ikka varakult potitada ja kahene peaks ikka juba kogu aeg ilma olema, siis lastearst ütles mulle, et mõned lapsed ongi sellised ja kuni viieaastaseni pole üldse mingit mõtet muretseda ning Küllile oli täpselt sama öeldud. Et mõned lapsed lihtsalt ongi sügavama unega.

Me kumbki ei suuda eriti kinni pidada sellest reeglist, et õhtul peale kuut tuleb väga vähe/üldse mitte juua – no kuidas sa keelad joomist, mingit ekstra kaanimist pole nagunii kunagi. Ja ei jõua lõputult seda voodipesu pesta. Nii et – olgu siis mähe. Päeval seda kasutama ei pea, see on kõige olulisem (paneme küll Plikale voodipesu säästmise mõttes alati igaks juhuks lõunauneks ka, aga üle 90% kordadest jääb see kuivaks). Ehk saavad need ööd ka mingi hetk korda. Ei jõua mina tõesti käia igal öösel potitamas – ehkki mu oma emagi arvab, et ma peaks seda tegema.

Eks vaatame aasta pärast uuesti 😛

Lihtsalt tore oli leida oma tutvusringkonnast inimene, kes teab täpselt, millest ma räägin.

Arutasime Külliga, et peaks katsuma tihemini kokku saada, näiteks kord nädalas koos kokata vms. Kahju, et me praegu teineteisest nii kaugel elame (22 km, autoga pea pool tundi, tihti on ühe ringtee tõttu ummik ka). Nad küll tahaks tööle (ja seega ühtlasi meile) lähemale kolida, aga kortereid on nii raske saada… Ma ei suuda siiamaani ära imestada, et meile selline suur õnn üldse sülle kukkus – ma muudkui loen teiste vanu ja värskeid kogemusi, kui võimatu on Bergenis ja Oslos norm hinnaga elamist leida, kuidas alati on tahtjaid meeletult. Meil tõesti vedas räigelt.

Ja ilma lasteta tahaks poodidesse minna, see on meie mõlema ühine soov (minul takistab seda vaid hirm üksi autoga kuskile minna, aga Külli on õnneks juba kogenud juht) 😀 Praegu on meil mõlemal perel näpud täiesti põhjas, aga kui järgmine kord pesu pestes ehk veidi parem seis on, siis vast jätamegi lapsed meeste hooleks ja käime korra seal nende lähedal asuvas suures kasutatud kraami poes. Ja ühte suurde kasutatud riiete poodi tahaks minna, mida Külli kiidab, mina pole veel jõudnud (Fretex). Ja ehk on pärast jõule võimalik ka natuke allahindlusi väisata… Naiste unistused 😛

Igatahes on ütlemata mõnus, et just Külli oma perega siin Norras on. Hea on, kui sõbrad on lähedal!

Teistmoodi detsember

/ jõulud, rõõm / 2 Comments

Mulle meeldivad jõulud, aga seda õiget jõulutunnet pole juba kümme aastat olnud. Mulle meeldivad jõulukaunistused, kuusk, piparkoogid ja muu taoline kraam, aga millegipärast on kõik viimased aastad (nii kaua, kui ma mäletan) olnud alati nii kiire, et tahaks küll sättida ja teha, aga lihtsalt ei viitsi/ei jõua.

Seekord on kuidagi teistmoodi. Seda õiget jõulutunnet küll (veel) pole, aga mul on tunne, et võib äkki isegi tulla. Elame-näeme.

Lumi sadas täpselt 1. detsembril maha, see aitab kindlasti natuke kaasa. Mul on juba mitu päeva hirmus tahtmine muudkui elamist jõululikumaks sättida. Kuulan jõululaule, meisterdan lumehelbeid ja käin Abikaasale nagu uni peale, et tahan kuuske. Just nüüd ja praegu, mitte 20+ detsember nagu tavaliselt. Kui juba raha kulutada, siis tahaks seda ilu ikka kauem nautida!

Ma väga loodan, et ehk saame ka varsti kuuse – mis tähendab ühtlasi ka kuusejala, elektriküünalde ja vähemalt ühe komplekti jõulumunade ostmist. Värvilised tuled PEAVAD olema ja ehkki ehteid võime siin lastega ise ka nokitseda, pole jõulupuu minu meelest see õige, kui puuduvad traditsioonilised munad. Muidugi igatsen kõige rohkem oma Pärnusse jäänud klaasehteid, aga eks lastele mõeldes olegi vast plastmassist ehted etemad. Neid on õnneks päris ilusaid, olen natuke ringi vaadanud. Muidugi Abikaasa peab nüüd jälle autot remontima, nii et raha läheb kõik sinna… Aga vaatame, vaatame… Põhiline palk tulebki Abikaasal ilmselt alles 20+ detsember, aga ehk tilgub veel midagi lisaotsa eest vms… Lootus on. Ma ei jõua ära oodata seda kuuske!

Tahaks ise jõulukaarte nikerdada ja neid inimestele saata, näpud kohe sügelevad. Seda peakski kiiresti tegema, sest välismaale läheb post ju kauem ja tõesti tahaks, et need enne jõule kohale jõuaks. Kuna teise riiki kirja saatmine on kallis lõbu, pean paberkaartide saajate nimekirja kõvasti kokku tõmbama – eks ülejäänutele saab miskise personaalsema e-posti teel edastatava variandi tekitatud. Raha kokkuhoiu mõttes peaks ilmselt kõigiga nii tegema, aga ma lihtsalt jumaldan PÄRIS kaarte.

Ei jõua ära oodata palgapäeva, et saaks lastele Ikea köögi ära osta. Sellega seoses mõtlen pingsalt, kuidas ma saaksin ise mängutoite teha. Virge tegi oma plikadele savist ja värvis keraamiliste värvidega (siin pildil on näha – nii ägedad), aga see tundub minu jaoks liigne mökerdamine, ma pole nii loov tüüp. Aga kuna köök ja nõud lähevad nagunii üsna kirvelt kalliks, siis toidu peale ei saa enam kulutada. Hea küll, üks asi on absoluutne must be – tort, mis on tükkidena ja saab krõpsudega kokku panna, küünlad peavad ka kindlasti peal olema. Ikeas on selline, aga tahaks midagi ägedamat – sellist näiteks, aga see on nii kuradi kallis ja ma pole süvenenud, kas kuskil poes ka müüakse või peaks netist tellima. Ma ei tea siinseid mänguasjapoode rohkem kui Toys R Us ja nende köögikraami all miski vaimustust ei tekitanud… No igatahes, peale tordi tahaks ülejäänud toiduasjad ikkagi kuidagi ise nikerdada.

Naljakas, ma pole elu seeski tahtnud lastele midagi kinkida, see on päriselt esimene kord. No esiteks see köök on nii äge ja teiseks – tavaliselt on nad nii jõulude kui sünnipäevade ajal nagunii teistelt nii palju kinke saanud, et meie omad lisaks poleks midagi muutnud. Seekord aga on minu emalt jõulupakk tulemas ja see ilmselt ongi kõik. Nii et see köök läheb igati asja ette 😛

Aga juureldes selle üle, miks mul on äkki juba detsembri algusest saati nii palju tuju ja tahtmist jõulunänniga tegeleda, siis vastus on vist selles, et aega on rohkem 🙂 Olen küll viimased neli aastat lastega kodune olnud, seega aega oleks nagu alati olnud… Aga kui järele mõtlema hakata, siis jah, on olnud erinevaid “raskendavaid” asjaolusid.

2008. detsembris oli Plika kõigest ühekuune ja kogu titemajandus minu jaoks nii uus, et võttis kogu tähelepanu endale. Raha oli ka vähe, nii olime jõulude ajal hoopis Pärnus, Tartu kodus polnud vist kuuskegi, ainult elektriküünlad akende küljes.

2009. detsembris elasime Londonis ja läksime jõuludeks Rootsi, seega ei tundnud mingit vajadust kodu jõuludeks kuidagi ehtida.

2010. detsembris oli Poiss neljakuune, olime kuu aega tagasi kolinud oma uude koju, kus elamine oli täiesti kottide otsas ja Abikaasa tegi tööl rämedaid ületunde, nii et õhkkond oli pingeline ja jõule eriti nautida ei jõudnud – no vähemalt kuusk meil kodus oli, jõulutuled akende küljes kindlasti ka.

Eelmise aasta detsembris oli Poiss küll juba asjalikum ja kodu ka võimaluste kohaselt sisse sätitud, aga harjutasime Plikat lasteaeda, mis võttis väga palju energiat ära ja Abikaasal oli jällegi tööl pingeline aeg, nii et teda polnud tihti ka õhtuti.

Ühesõnaga kolmel aastal oli kiire aeg, kuna kodus oli mõni titt ja/või Abikaasal palju tööd ning üks aasta, kus oli üks normaalses vanuses laps ja Abikaasal normaalne jõulupuhkusega töö, olime lihtsalt kodust ära 🙂 Piparkookide küpsetamiseks polnud ühelgi aastal õiget tuju ja jaksu, ehkki seda ilmselt läbi häda ikka tegime.

Aga nüüd oleme kõik koos. Võõrsil, omaette. Külli pere on ka siin, see on tore. Raha ega võimalust koju lendamiseks pole ja olgem ausad – Abikaasal on seda kahte vaba ööd puhkuseks hädasti vaja. Aega on mul siin palju, lapsed on suured ja asjalikud ning eks päris oluline ole seegi, et Abikaasa töötab öösiti ja on päeval kodus. Ta küll magab päeval natuke ja läheb õhtul vara voodisse, aga võrreldes eelmise kahe aasta detsembriga on see minu ja laste jaoks täielik idüll. Ning kodu on meil siin korralik, selles suhtes pole ka mingeid pingeid.

Nii et jah… Imeline. Imeline võimalus nautida jõuluaega. Rahulikult, oma pere keskel. Kahju, et ei ole võimalust näha vanemaid ja õdesid oma peredega (Abikaasa vanem õde sünnitas just tütre!!!), kohutavalt kahju, et ei saa minna Marise 30. juubelile, aga vähemalt oleme siin ja koos ning meil on võimalus neid jõule perekondlikult nautida. Nojah, Abikaasale on see öötöö muidugi paratamatult üsna raske, aga siiski on see ääretult mõnus, et ta saab meiega nii palju aega koos veeta.

Sel aastal küpsetame me piparkooke mõnuga, ma olen selles kindel. Lapsed löövad ka suure rõõmuga kaasa. Saan nautida kaartide ja lumehelveste meisterdamist, saame millalgi lastega koos kuuske ehtida… Ooh. Ma ei jõua ära oodata.

Scroll to Top