Author name: Tikker

Kooliaega meenutades

Uudiseid lugedes sattusin nupukesele koolivormi kasvavast populaarsusest Lätis. Minule koolivormi mõte väga meeldib, hakkas huvitama, kas minu koolis pole sellele mõeldud (siiani on ainult mütsid), see on ju ka põhimõtteliselt erakool. Väike googeldamine andis kiire vastuse, et on mõeldud küll, aga kõik õpilased ei saaks endale seda majanduslikult lubada – jube kahju! Igatahes jõudsin ma selle googeldamisega ka puhtjuhuslikult ühe õpilase aastatööni Sütevaka fenomenist. Nii ma siis lugesin ja nostalgitsesin.

Mainiti, et väga paljud tulid Sütevakasse perekonna mõjutusel/soovitusel. Mindki suunas viienda klassi katsetele tol ajal seal töötanud ema. No ja nüüd pole enam küsimustki – minu lapsed PEAVAD minema Sütevakasse. See on üks suur-suur Pärnusse kolimise pluss. Teine pluss on muidugi järgmisest sügisest alustavad algklassid, kuhu võetavat küll vaid 16 õpilast, aga eeldan, et kui mina Sütevakasse sisse sain, siis küllap saavad minu geenidega lapsed kah 🙂

Aga muidu ma lihtsalt tuletasin meelde, kui tore oli. Viimase peal klassijuhataja, normaalsel ajal algavad tunnid, lärmaka koolikella puudumine, koduklass (st õpetajad tulid meie juurde, mitte vastupidi, no mõned tunnid olid muidugi mujal – keeletundides olid ju rühmad, muusika oli oma klassis jne), puudumisõigus gümnaasiumiosas (hindamatu!), aktused Brackmanni pargis, õpetajate bändi esinemised, rongkäigud, iganädalased kogunemised, igahommikune tervitus koolidirektori või mõne muu õpetaja poolt, keegi seisis alati enne tundide algust esimesel korrusel trepi juures…

Minu jaoks oli täiesti loomulik õhkkond selline, kus tundides on vaikne, tõesti õpitakse. Et õpetajad on sõbralikud ja nendega läbisaamine hea (mis siis, et igaühel ikka omad veidrused, mis mõne puhul ka veidi närvidele käisid). Ma ei kujuta teistsugust kooli ettegi, aga tean, et enamik koole selliseid pole.

Õppida tuli muidugi palju, aga seegi tundus mulle vist üsna loomulik (või ma äkki kurtsin ka, et koormus on liialt suur ja olen selle lihtsalt unustanud?). Kahetsusväärselt palju asju sai minu puhul ära vastatud küll puhta tuupimise, mitte lahti mõtestamise teel, see aga pole küll Sütevaka viga, pigem minu enda. Ma ei oska siiani õppida, ma väga loodan ja teen kõik endast tuleneva sellest, et minu lapsed oskaksid.

Sööklas söömas käima hakkasin miskipärast alles keskkoolis, enne seda sai viis aastat saiakeste peal elatud – igitobe, mõtlen ma praegu, soojad toidud olid ikka palju paremad, keska ajal ma ka sain juba sellest aru. Nüüd on sööklaga täielik ikaldus, euronõuded ja värgid, söök tuuakse väljast, pidavat väga kehv olema – see on nõme küll. Aga no alati on ju lootust, et miskil hetkel hakatakse jälle koha peal süüa tegema.

Koolilaager mulle küll suuremat ei meeldinud, mulle ei meeldinud sporti teha ja ikka tahtis keegi sundida mind seal rahvaste palli mängima (õahh, jubedus, ma vihkan seda siiani). Ainult köieveost olin nõus rõõmsalt osa võtma – hea süütu asi, midagi kollektiivset sai tehtud, linnuke kirjas. Kui ähvardavast rahvaste pallist ja muu taolisest tulenevad pinged kõrvale jätta, oli koolilaagris väga lahe, nalja sai palju.

Kehalise tunnid mulle ka ei meeldinud – ma pole selle vastu, et sporti peab tegema ja nüüd on kesklinnas ju ka ühine spordihoone, ei pea enam kuskil karup*rses käima, mis kehalise tundidele minu jaoks vaid ebameeldivust lisas… Küll aga ajavad siiani vihaseks need lollakad normid – ma ei ole üldse väga halvas vormis ja võisin pingutada, ninast veri väljas, ikka viite ei saanud. Igasuguse isu ajas ära! Ja palli ei suuda ma ilmselt siiani isegi 20 meetrit täis visata. Kui kehalise tunnid oleks kuidagi teistmoodi üles ehitatud, nii et saaks sporti teha lihtsalt lõbust, mitte hinde peale, siis naudiks paljud seda tunduvalt rohkem, arvan ma. Aga siis jälle ei viitsi inimesed pingutada, kui norme pole, tõi välja mu kehalise õpetaja, kellega hiljuti sel teemal arutasime.

Igal juhul on Sütevaka ikka veel MINU kool. Ma loen FB-st ja meediast huviga nende tegemiste kohta, kogun nende kohta käivaid ajaleheartikleid, vaatan nostalgiaga vanu videosid ja huviga uusi, ei jääks mitte mingi hinna eest eemale vilistlaste kokkutulekutest ja ei suuda ära oodata seda 1. septembrit, kus ma Plika uhkusega OMA kooli tarkust taga nõudma võin saata.

Kodutunne

Erikuradigeniaalselt suurepärane saade.

Kui telekat ei ole ja netist uudiseid valikuliselt loed, ega siis eriti ei teagi, mida näidatakse. Enamasti ei jää ka millestki ilma 🙂 Kodutunne on aga küll midagi sellist, mis on tõeliselt vaatamist väärt. Kui me kuu tagasi elutoa põranda värvimise ajal mõned päevad ema juures olime, siis vist nägime telekast reklaami ja tuli jutuks, vaatasime tolsamal õhtul kõige esimese osa netist ära ja olimegi lummatud. Noil õhtuil, kui vaadata jõudsime (remondi kõrvalt olime sageli liiga väsinud), läks ikka paar-kolm-neli osa järjest, eile õhtul vaatasime viimased.

Mulle enamasti ei meeldi Eesti realityd. Olen harjunud neid nägema UK ja USA kontekstis, kus inimesed on (üllatus-üllatus) tunduvalt emotsionaalsemad. Eesti omad tunduvad nende kõrval nii puised, haledad ja piinlikud. No ma tuletan meelde näiteks seda kunagist saadet (nime ei mäleta), kus inimestele ilukirurgilisi oppe tehti, USA versioon meeldis mulle väga. Eesti oma muidugi vaatasin, sest uudishimu oli suur, aga kogu see ülesehitus pani pool aega piinlikkusest väänlema. Stiilipäevikud, paari osa olen netist vaadanud – samamoodi võta üks ja viska teist. Ja nii edasi.

Aga Kodutunde puhul see kodukootus mind ei häirinud. Jah, ka seal olid inimesed kohmakad ja kohati üsna kinnised, aga nad siiski rääkisid oma suurtest tähtsatest elumuredest, nad olid, noh… EESTLASED. See oli minu jaoks tohutu positiivse emotsiooni saade, lisaks pani iga osa pikalt elu üle järele mõtlema ja tuletas meelde seda, et kõik inimesed ei ela nii hästi, nagu meie – et minu igapäevased mured on paljude teistega võrreldes sageli tühised.

Minu meelest olid kõik need pered, keda saatesse valitud, seda suurt kingitust kuhjaga väärt. Ma ei ole ise ühtki netikommentaari lugenud, ma sihilikult ei teinud seda – tean ju, mis sapi pritsimine kommentaariumis toimub, ma oskaks oma loovusestki iga loo puhul kirjutada kümme halvustavat kommentaari, mis kindlalt kellegi teise sulest ka ilmuvad, need on väga etteaimatavad.

Jah, kahtlemata oli seal erinevaid olukordi. Oli peresid, kelle puhul keegi ei kahelnud, et nad olid seda väärt – need pered, kus mees oli õnnetult surma saanud või ema haigusesse surnud. Jah, oli ka peresid, kus ema kasvatas üksi lapsi, sest laste isa oli alkohoolik või vangis. Oli vanemaid, kes olid tohutult kehvad majandajad, oli inimesi, kes paistsid väga kummalised, ullikesed, apaatsed… Oli üks pere, kes seda abi tegelikult nagu nii tohutult poleks vajanudki.

Aga ikkagi ei saa ma aru, kust võtavad teised võhivõõrad inimesed õiguse arvustada neid elusid? Just nii julmalt, anonüümselt, lahmides. Või veel hullem, otse perele kirju saates. Ma olen kindel, et saate tiim valis need pered hoolega. Minu meelest oli väga hea, et näidati reaalset Eesti seisu – millised inimesed meie maal elavad.

Kas see, kui vanemad on nii lihtsad inimesed, et ei oska majandada, kas see tähendab automaatselt, et nende kaheksa last on viletsuses elamise ära teeninud? LAPSED POLE JU MILLESKI SÜÜDI! Jah, hea kerge on oma mugavast tugitoolist targutada, et mis nad siis tegid nii palju lapsi, igaüks peab ikka ise hakkama saama. See on äärmiselt raske ja ebaõiglane olukord, ega minagi ei tea, kuidas seda lahendada. Aga fakt on see, et paljud inimese paraku ongi sellised… Naiivsed ja lihtsad. Tulnud ise sarnastest oludest, ei oskagi midagi rohkemat tahta, käivad oma vanemate jälgedes. Teevad palju lapsi, sest pere peab ikka suur olema, samas majanduslikku kirjaoskust pole neile kodust kaasa antud, ehk on nad nii lihtsameelsed, et polegi võimelised seda majandamist ära õppima. Igati ebaõiglane ja ma ütleks ka esimese hooga, et kui ise nii palju lapsi tegite, siis vaadake, kuidas hakkama saate… Ja nii tulevadki uued sellised pered, mille vanemateks on needsamad lapsed, kes pole teistsugust elu näinud, ei teagi, et saab paremini, et saab teisiti. Nõiaring.

Kõigil lastel ei ole võrdseid võimalusi. Mina, kes ma olen elanud Londonis ja näinud sealseid sotsiaalsüsteeme… Lugenuna eile Minu Amsterdami (väga mõnus raamat!), kus kirjeldati muuhulgas näiteks vaeste ja väidetavalt tööjõuetute (vms, midagi sellist) jõulupidu annetatud kingitustega, kus kõik vanemad olid täies elujõus ja nii mõnigi laps jonnis sellepärast, et tahtis autot, mitte Lego… Olen küll kõige naha ja karvadega selle poolt, et see saade käis õigete perede juures, et tänu neile hakkasid kõigis neis peredes juhtuma positiivsed muutused, et nüüd on vähekegi suurem lootus, et nood lapsed näevad paremat elu, kui nad oleks seda muidu näinud… Ja et nad olid selle kõik kuhjaga ära teeninud.

Kindlasti iriseti ka näiteks selle üle, miks siis oli vaja olla aastaid koos mehega, kes jõi või lõpetas vangis. No kuulge, rõõmustage parem selle üle, et te ise pole pidanud midagi sellist läbi elama ja et need inimesed võtsid lõpuks jõu kokku, jätsid selle destruktiivse suhte selja taha ja alustasid oma elu uuesti. See on ju hea! Nad on nüüd sellest õudusest vabad! Nad saavad oma elu normaalselt edasi elada! Ja tänu saatele leidis nii mõnigi raske olukord lahenduse.

Oli mitu pereema, kes jätsid väga kummalise mulje. Ma isegi arutasin emaga ühe üle. Milleni ei jõudnud ma ise, milleni ei jõudnud ilmselt paljud inimesed, aga millele juhtis tähelepanu mu psühholoogist ema – selle naise mees oli ammu aega tagasi hukkunud, aga tal polnud võimalust leinata. Ta oli aastaid tagasi oma leina sisse nii kinni jäänud, et see oli tema elu selliseks muutnud. Apaatseks. Tohutult masendav olukord. Ja tollest eelviimasest saatest igatahes tundus, et Kodutunde saade muutis tema elu natuke rõõmsamaks.

Üks teine pereema, kes oli samamoodi üsna kummaline, ei rääkinud oma laste isadele laste olemasolustki. Jah, teda kritiseerida oleks esmapilgul nii lihtne, aga selle kõige taga on ju jällegi sügavad psühholoogilised probleemid, mis said alguse raskest lapsepõlvest. Tal polnud võimalik saada abi, sellepärast on asjad nüüd nii nagu on. Ja jällegi, minu meelest oli ta seal lõpusaates juba tiba paremas seisus. Nad kõik olid! Ja pole ka ime. Sest nende kõigiga juhtus üks suur ja ilus asi.

Hukka mõista on kergem. Üritada aru saada ja põhjuseid näha on tunduvalt raskem. Minu jaoks oli see tohutult huvitav ja mõtlemapanev, tuletas meelde, mis kõik elus juhtuda võib, pani veidi paremini mõistma ühiskonna valupunkte, millega mul seni kokkupuude praktiliselt puudus.

Tavaliselt ma vihastan, kui saate ette, taha ja vahele meeletus koguses reklaami näidatakse, seekord mitte. Ja milline tohutu positiivne reklaam kõigile neile, kes seal kaasa aitasid, materjale andsid, tööd tegid… Geniaalne saade, ma ütlen. Palju peresid said oma elamise paremaks. Palju firmasid sai tohutult positiivset reklaami ja ma usun, sellises projektis osalemine, tähtaja peale nii kiirelt nii suure asja tegemine, see oli kindlasti väga põnev kogemus. Ma usun, et nende firmade jaoks ei olnud oma mööbli või tööjõu annetamine mingi probleem ja see, mis nad läbi taolise reklaami tagasi said, on annetatut kuhjaga väärt. Pered olid rõõmsad, firmad olid rõõmsad, vaatajad olid rõõmsad.

Välja arvatud muidugi need, kes anonüümselt lahmimas käisid ja iga teise puhul leidsid, et nemad seda küll väärt polnud. Aga selliste kommentaaride kirjutajad on ilmselgelt ise õnnetud inimesed… Ja õnnetud on nad ehk sellepärast, et on samasuguste olude ohvrid. Ma ei õigusta neid, ma lihtsalt üritan aru saada.

Elu on paljude jaoks keeruline ja ebaõiglane. See saade tõi paljude inimeste jaoks palju rõõmu. Pani paljusid inimesi aru saama, et tegelikult on nende elu ikka päris hea. Juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Tuletas meelde, et vahel juhtub suuri õnnetusi, millele ei oska ette mõelda, “sest minuga seda ju nagunii ei juhtu”, aga mille tagajärjed on karmid mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka materiaalselt. Ja selle viimase vältimiseks oleks piisanud kindlustusest, mille maksmine pole ausõna sugugi üle jõu käiv.

Headus sünnitab headust – mina usun seda väga. Ja ma loodan, et tuleb veel palju hooaegu. Nii kaua, kuni polegi enam ühtegi kodu kuhu minna, sest kõik eestlased on õnnelikud. Hea küll, te ju saate aru, et ma pole nii naiivne, eks. Sellegipoolest – saagu Kodutunnet veel palju!

Isamaaline

Mina olen Eesti üle väga uhke. Muidugi on palju asju, mida saaks paremini teha, aga on ka tohutult neid asju, mis on hästi. Me oleme edukaim endine Nõukogude Liidu maa, kuidas saaks mitte uhke olla!

Käisime hommikul Abikaasa vanaemal külas. Üritades päevale kohast riietust kokku panna, tuli tõdeda, et kõige suuremat probleemi valmistas sinine osa. Musta ja valget ikka leidub, aga seda õiget sinist polnud küll kellegi riietuskapis. Eks ma siis kombineerisin vastavalt võimalusele.

CIMG4984

Kolm aastat mälestusi

Aasta tagasi viisin oma tuksis kõvaketta asjatundja juurde. Vahepeal oli nii palju muid asju, et see ununes täiesti, aprilli algul sai veel räägitud ja oli lootust, et saab andmed kätte. Siis ununes kogu värk jälle ära ja nüüd, pärast hullumeelset remonti hinge tõmmates, tuli jälle meelde asja uurida. Tuli välja, et aprillis mulle saadetud kiri koos illustreeriva fotoga ei olnud mingil kummalsel põhjusel minuni jõudnud…

HDD_DSC00040

Keset pealmist plaati on üks paari cm pikkune vagu ja keskel on kena saturni rõngas.

See tähendab seda, et mul ei õnnestu olemasolevate vahenditega sellelt kettalt tänase seisuga andmeid kätte saada.

Ettepanek selline, et ketas alles hoida. Selliseid tööd teeb ära IBAS Norras, kuid nende hinnad on teisest klassist.

Ma olen selle teate peale üllatavalt rahulik. Eks oli aasta aega selle mõttega leppimiseks… Ehkki ma muidugi lootsin, et saan asja ikka korda.

Ju siis pidi nii minema 🙂

Ahastamise asemel olen otsatult tänulik selle üle, et alates Londonisse kolimisest nii põhjalikult bloginud olen ja kõik paremad pildid siia üles riputanud. Paberile printimiseks on nende kvaliteet küll liialt kehv, aga vähemalt on olemas, saab ekraanilt vaadata. Kogu Londoni-aeg, esimesed kolm aastat koos Abikaasaga, Plika esimene eluaasta… Kui poleks blogi, poleks mul praegu midagi. Enne Londonit tehtud pildid on õnneks kõik albumis ja alates 2010 aastast on kõik failid jälle arvutis olemas. 2007 aprill kuni 2009 detsember jääb auk.

Ja kui Bingo jackpoti võidan, siis saadan ketta Norrasse 😛 Sealne hinnaklass arvati olevat €2000-4000. Hõkk.

Suts ökojuttu ka vahelduseks

Esiteks oli Bioneeris täna üks tore aus artikkel riidemähkmete kasutamisest. Mina küll kasutan peamiselt tavalisi volditavaid mähkmeid pealispükstega ja kuhjan neid “kuivalt” kaanega ämbrisse, mille sisu ca kolme päeva tagant koos teiste asjadega ära pesen… Otsa saanud sapiseebi asemele võtsin ka hiljuti siin elanud memmekese varudest veneaegse pesuseebi, mis tundub isegi paremini toimivat. Aga üldiselt oli mõnusalt kirjutatud, kõigist plussidest ja miinustest, ma olen täitsa nõus.

Teiseks natuke reklaami – Eestis toodetakse nüüd ka keskkonnasõbralikke puhastusvahendeid, Minerata on sarja nimeks. Ma ise pole küll veel proovinud, aga kui miski otsa saab, siis on kindlasti kavas – nõudepesuvahendit kiidab näiteks Pärnu ökopoe müüja väga ja üldpuhastusvahend on mu meelest ka kõige mugavam spreipudelis, no juhuks, kui ei viitsi ise äädikast-soodast kokku segada (ma pole siiani viitsinud). Kui neil nüüd pesupesemisvahendid ka tuleks, oleks kohe superluks. Võiks olla pesugeel ja pihustatav plekieemaldi (ilusad unistused, eks).

Ma ei tea, kas ma olen liialt laisk või mis, aga suuremaid määrdunud pindu, mis niisama masinas puhtaks ei lähe ja vajavad seega eelnevat töötlemist, on mu meelest jube tüütu väikese seebiga hõõruda – no näiteks määrdunud köögirätikuid ning plekke, mis on kaltsuvaibal või voodilinal, on tuhat korda mõnusam ja kiirem spreiga pritsida. Viimati õekesel Rootsis külas käies varusin neli suurt pudelit, millest kaks ja pool veel alles on – täitsa saab nii ka, aga nati tobe on ju kogu aeg Rootsist vedada. Oleks abiks, kui mõnda taolist kasvõi Eestisse sissegi toodaks… Aga kõige etem oleks muidugi, kui Eestis toodetaks 🙂

Scroll to Top