Kooliaega meenutades

Uudiseid lugedes sattusin nupukesele koolivormi kasvavast populaarsusest Lätis. Minule koolivormi mõte väga meeldib, hakkas huvitama, kas minu koolis pole sellele mõeldud (siiani on ainult mütsid), see on ju ka põhimõtteliselt erakool. Väike googeldamine andis kiire vastuse, et on mõeldud küll, aga kõik õpilased ei saaks endale seda majanduslikult lubada – jube kahju! Igatahes jõudsin ma selle googeldamisega ka puhtjuhuslikult ühe õpilase aastatööni Sütevaka fenomenist. Nii ma siis lugesin ja nostalgitsesin.

Mainiti, et väga paljud tulid Sütevakasse perekonna mõjutusel/soovitusel. Mindki suunas viienda klassi katsetele tol ajal seal töötanud ema. No ja nüüd pole enam küsimustki – minu lapsed PEAVAD minema Sütevakasse. See on üks suur-suur Pärnusse kolimise pluss. Teine pluss on muidugi järgmisest sügisest alustavad algklassid, kuhu võetavat küll vaid 16 õpilast, aga eeldan, et kui mina Sütevakasse sisse sain, siis küllap saavad minu geenidega lapsed kah 🙂

Aga muidu ma lihtsalt tuletasin meelde, kui tore oli. Viimase peal klassijuhataja, normaalsel ajal algavad tunnid, lärmaka koolikella puudumine, koduklass (st õpetajad tulid meie juurde, mitte vastupidi, no mõned tunnid olid muidugi mujal – keeletundides olid ju rühmad, muusika oli oma klassis jne), puudumisõigus gümnaasiumiosas (hindamatu!), aktused Brackmanni pargis, õpetajate bändi esinemised, rongkäigud, iganädalased kogunemised, igahommikune tervitus koolidirektori või mõne muu õpetaja poolt, keegi seisis alati enne tundide algust esimesel korrusel trepi juures…

Minu jaoks oli täiesti loomulik õhkkond selline, kus tundides on vaikne, tõesti õpitakse. Et õpetajad on sõbralikud ja nendega läbisaamine hea (mis siis, et igaühel ikka omad veidrused, mis mõne puhul ka veidi närvidele käisid). Ma ei kujuta teistsugust kooli ettegi, aga tean, et enamik koole selliseid pole.

Õppida tuli muidugi palju, aga seegi tundus mulle vist üsna loomulik (või ma äkki kurtsin ka, et koormus on liialt suur ja olen selle lihtsalt unustanud?). Kahetsusväärselt palju asju sai minu puhul ära vastatud küll puhta tuupimise, mitte lahti mõtestamise teel, see aga pole küll Sütevaka viga, pigem minu enda. Ma ei oska siiani õppida, ma väga loodan ja teen kõik endast tuleneva sellest, et minu lapsed oskaksid.

Sööklas söömas käima hakkasin miskipärast alles keskkoolis, enne seda sai viis aastat saiakeste peal elatud – igitobe, mõtlen ma praegu, soojad toidud olid ikka palju paremad, keska ajal ma ka sain juba sellest aru. Nüüd on sööklaga täielik ikaldus, euronõuded ja värgid, söök tuuakse väljast, pidavat väga kehv olema – see on nõme küll. Aga no alati on ju lootust, et miskil hetkel hakatakse jälle koha peal süüa tegema.

Koolilaager mulle küll suuremat ei meeldinud, mulle ei meeldinud sporti teha ja ikka tahtis keegi sundida mind seal rahvaste palli mängima (õahh, jubedus, ma vihkan seda siiani). Ainult köieveost olin nõus rõõmsalt osa võtma – hea süütu asi, midagi kollektiivset sai tehtud, linnuke kirjas. Kui ähvardavast rahvaste pallist ja muu taolisest tulenevad pinged kõrvale jätta, oli koolilaagris väga lahe, nalja sai palju.

Kehalise tunnid mulle ka ei meeldinud – ma pole selle vastu, et sporti peab tegema ja nüüd on kesklinnas ju ka ühine spordihoone, ei pea enam kuskil karup*rses käima, mis kehalise tundidele minu jaoks vaid ebameeldivust lisas… Küll aga ajavad siiani vihaseks need lollakad normid – ma ei ole üldse väga halvas vormis ja võisin pingutada, ninast veri väljas, ikka viite ei saanud. Igasuguse isu ajas ära! Ja palli ei suuda ma ilmselt siiani isegi 20 meetrit täis visata. Kui kehalise tunnid oleks kuidagi teistmoodi üles ehitatud, nii et saaks sporti teha lihtsalt lõbust, mitte hinde peale, siis naudiks paljud seda tunduvalt rohkem, arvan ma. Aga siis jälle ei viitsi inimesed pingutada, kui norme pole, tõi välja mu kehalise õpetaja, kellega hiljuti sel teemal arutasime.

Igal juhul on Sütevaka ikka veel MINU kool. Ma loen FB-st ja meediast huviga nende tegemiste kohta, kogun nende kohta käivaid ajaleheartikleid, vaatan nostalgiaga vanu videosid ja huviga uusi, ei jääks mitte mingi hinna eest eemale vilistlaste kokkutulekutest ja ei suuda ära oodata seda 1. septembrit, kus ma Plika uhkusega OMA kooli tarkust taga nõudma võin saata.