Author name: Tikker

Appi!

Avastasin just, et Orkut on endale mingid theme‘id tekitanud. Nagu reidis olid need… Krt, ma ei mäletagi, kuidas neid seal nimetati (EDIT: vohh, skinnid). Taustapildid, noh. Saate aru küll.

Ja kõik on muidugi jube koledad. Õnneks on seal ka nupp disable themes. Et kui keegi nõrgamõistuslik endale mingi kribu ka taustaks paneb, ei pea MINA seda vaatama.

Nagu ma juba mõned päevad tagasi tõdesin – pärast pikemat aega netita olekut on blogimises tavaline madalseis – alguses ei saa, pärast enam ei viitsi. Liiga kiire elu ja palju põnevaid tegemisi ei aita üldse kaasa. Küll ma saan üle… Millalgi. Aga praegu on mul juba nii palju kirjutamisvõlgu, et ohkama paneb.

Hiljem 😉

Pidu ja pillerkaar

Šašlõkki ja veini ja õlut sai… Ja grillitud pelmeene ja kartuleid. Ja tore oli. Ja nüüd olen ma nii unine, et ei jõua enam miskit asjalikku kirjutada. Kunagi pikem kroonika. Head ööd!

 

Karussell

Püsiühendus on, indeed. Mida aga pole, on aeg arvutis istumiseks. Olen kaks viimast päeva pärast ärkamist kohe välja läinud (eile kell pool seitse, täna üheteistkümne paiku) ning jõudnud koju alles kesköö ümbruses. Õeke on sõbraga külas, chillime ringi.

Tahaks rääkida Pariisist… Sellest, kuidas Mehe ema ja õde siin käisid… No ja viimastest päevadest ka… Aga mida vähem mul aega kirjutada on, seda vähem ma viitsin seda hiljemgi teha.

Tegelikult oli plaanis Pariisist juba neljapäeval kirjutada, aga ma ei saanud mälukaardilt pilte kätte, sest sinna oli mingil saladuslikul kombel siginenud troojalane ning pärast selle hävitamist AVG poolt ei tahtnud arvuti kaardi pealt sellegipoolest miskit välja lugeda. Täna seevastu oli kõik korras… Võta siis kinni. Aga jah, pole jõudnud pilte vaadatagi, rääkimata sorteerimisest või blogi jaoks välja valimisest. Ja praeguse tempoga ma seda enne järgmise nädala keskpaika ei jõua ka – järgmise nädala esimesed päevad olen tõenäoliselt sisutihedast nädalavahetusest surnud.

Ja seda mõttetut mula kirjutan ma siia praegu ka ainult sellepärast, et ootan, millal Mees vannist välja tuleb, sest mulle ei meeldi üksi magama minna… Aga ma pean silmi juba tikkudega lahti hoidma, nii et ei viitsi vist enam kannatada ja lähen siiski voodisse.

No vähemalt mingigi elumärk, eks. Järgmine nädal hakkan korralikuks.

Kõhust

See pole küll kuigivõrd külje pealt tehtud ja käed varjavad enamiku ära nagunii, aga pilt on lihtsalt tore. Homme teeme parema 😉

PS. Kui kõik läheb lubaduste kohaselt, on meil neljapäevast alates jälle püsiühendus 😀

PPS. Õeke tervitab kõiki ja teatab, et Tikril tõepoolest on püsiühendus!

Kaks naist + Pariis = paratamatu šopping

Huvitav, miks ma üldse arvasin, et ma suudan siit poode kammimata minema pääseda? See mõte oleks olnud reaalne vaid siis, kui Mees minuga kaasas oleks olnud 😉 Ilma shoppamisele allergilise mehe pideva närvilise kohalolekuta EI OLE võimalik Pariisi sattudes poodides mitte käia.

Aga tegelikult oli meil igati produktiivne päev.

Jõudsin kell kuus hommikul Pariisi, Maris korjas mu bussijaamast üles ja viis koju. Ootasime poole kaheksani, et ma lõpuks oma kohvi ja croissanti kätte saaks. Sain ka. Tänavakohvikus. njämm.

Ja siis me jalutasime. Ja tegime pilte.

Pühendusega Kantersile:

Ja sattusime poodidesse. Ja enne, kui arugi saime, olime kahe peale ostnud kolm paari kingi (üks mulle, kaks talle), kaks komplekti pesu (mulle), pidžaama (talle) ja püksid (mulle). Pesu üle rõõmustan ma kohe eriti, sest vanast rinnahoidjast hakkasid rinnad juba vaikselt välja kukkuma, kõik uued istusid seevastu kohe eriti hästi.

Ja ühed mustad põlvpüksid on mul nüüd, mida ikka päris kaua kanda saan, loodetavasti raseduse lõpuni välja.

Ja siis me käisime kinos. Jajah, Sex and the City filmi vaatamas. Ei jõudnudki esimesel päeval, teisel hoopis. Film oli otse loomulikult hea. Ja nii mitmeski mõttes üllatav. Oli asju, mille kohta ma aimasin, et need tulevad… Oli asju, mida oleks võinud aimata, aga ei aimanud. Ja oli ka asju, mida ei osanud kohe üldse aimata. Aga rohkem ei saa rääkida, vaadake ise!

Ja siis me käisime kebabi söömas (pilt on nende kohvik-urka seinast):

Ja veel poodides. Ja istusime lõpuks tänavakohvikus veiniklaasi taga.

Ja koduteel haarasime kaasa kohalikku hiinakat, mis oli väga hea – Londonis on hiinakad sageli s*tad paraku, ma olin meeldivalt üllatunud.

Koju jõudsime alles peale üheksat – üle 13 tunni aktsioonis. Mainiks ära veel selle, et umbes poole kaheteistkümnest saati kablutasin ringi oma uute kingadega (vanad võtsid õlakotis tunduvalt vähem ruumi) ning need ei hakanud isegi hõõruma! Ja me ei sõitnud kordagi ühistranspordiga, ainult jalutasime.

Aga nüüdseks olen, olgem ausad, suhteliselt surnud ka. Eelmine öö bussis oli ikka veidi nigel. Niisiis lähen nüüd auga välja teenitud puhkusele. Head ööd!

PS. Ma hakkan paksuks minema. Maasikas kasvab jõudsalt.

Scroll to Top