elufilosoofia

Oh neid tujusid

Suur osa ajast olen ma Ă”nneks lootusetu optimist – kĂ”igest ja kĂ”igist parima uskumine on mulle loomuomane, nii elada on minu meelest kerge ja hea.

Aga keegi pole ju alati rÔÔmus… Meeleolu ikka kĂ”igub, sada asja mĂ”jutavad.

Seda ma ei usu, et kĂ”ik tunded tuleb alla suruda ja korrata, et lĂ€heb ĂŒle. No kui on vaja ikka vĂ€lja elada, siis on. Vahel on vaja nutta, vahel karjuda, vahel lihtsalt kellelegi vinguda ja kurta. Saab tossu vĂ€lja lasta, jagatud mure on pool muret ja nii edasi.

Samas olen ma leidnud, et sellistel madalperioodidel on kĂ”ige kasulikum lihtsalt… OLLA. Katsuda olla vĂ”imalikult neutraalne ja oodata, kuni ĂŒle lĂ€heb 😀 Sundida ei saa, aga noh, ĂŒkskord ju ikka lĂ€heb.

Mul on siin mĂ”nda aega selline madalperiood olnud. Meil on suured muutused soolas, kĂ”ik on hĂ€sti lahtine, sestap pole tahtnud veel midagi blogisse kirjutada ja enne kuu lĂ”ppu te sel teemal siit ilmselt ka lugeda ei saa – selleks ajaks peaksid asjad selguma 🙂 Aga jah, praegu on lood keerulised ja kuidas kĂ”ik laheneb, seda tĂ€pselt ei tea. Aga mina olen tegutseja ja tahaks ju kohe kĂ”ike paremaks teha. Kui ei oska, siis on halb.

Nende inimeste elu, kes pole optimistid, on vist ikka pĂ€ris kurb. Kui minul pole hea tuju, siis kĂ”ik info, mis minuni jĂ”uab, tundub ka negatiivse varjundiga. Teate, kĂ”ike saab ju mitmeti tĂ”lgendada – nii positiivselt kui negatiivselt. Uudiseid ĂŒkskĂ”ik millest, teiste jutte, no kĂ”ike. Selle madalperioodi ajal tundub kĂ”ik nii lootusetu, kĂ”ige endaga seonduva suhtes on totaalne ebakindlus. Need inimesed, kes kogu aeg nii tunnevad – oh Ă”udu, kui masendav vĂ”ib nende elu olla.

Ma ise lihtsalt tuletan endale noil puhkudel meelde, et see lĂ€heb ĂŒle ja siis on kĂ”ik jĂ€lle hĂ€sti, kĂ”ik on jĂ€lle vĂ€rviline, enesekindlus tuleb tagasi. Ma tean, et alati tuleb. See mĂ”te ei tee sel hetkel tuju ĂŒldse paremaks, aga aitab mul oodata. Nii ma siis katsun lihtsalt mĂ”tteid mujale juhtida, kuniks kĂ”ik on jĂ€lle hea. Vegeteerin, kui vaja, söön jama, kui ei viitsi midagi asjalikku teha, lasen lastel tavalisest rohkem multikaid vaadata, et nad oleks rahul, ilma, et peaks nendega kogu aeg tegelema – sellised asjad on vahel kĂ”ik vajalikud, sest kui ma veel nende pĂ€rast ka stressama hakkaksin, siis lĂ€heks hulluks. ÜhesĂ”naga katsun perega suhtlemisel rahulikuks jÀÀda, see on ainus, millele tĂ€helepanu pööran. KĂ”ik muu, mida annab mitte teha vĂ”i edasi lĂŒkata, saab ka lĂŒkatud.

No ja praegu mingil pĂ”hjusel tuligi hea tuju tagasi. Ei tea, miks, ĂŒsna lambist. Aga hĂŒplesin mööda tuba ringi ja naersin. Ma pole juba ammu nii rÔÔmus olnud… Kohe hea oli olla.

Ega muidugi ei tea, kas see tuju jÀÀb pidama, aga no loomupĂ€rane optimist ma ju ikkagi olen 🙂 Ja kĂ”ik asjad ju alati lahenevad.

Ei pea olema hambad ristis iga hinna eest positiivne, ei pea kĂ”iki oma negatiivseid tundeid maha suruma, aga ma usun, et kĂ”igile inimestele tuleks suuresti kasuks, kui nad ikkagi KATSUKSID teadlikult mĂ”elda pigem positiivselt, tĂ”lgendada asju pigem positiivselt. Mida suurem on harjumus klaasi pooltĂ€is nĂ€ha, seda suurem on ka rÔÔm elust 🙂 Madalseise on alati, siis on oluline mitte masendusest mingit jama kokku keerata, vaid lihtsalt vaikselt vĂ”tta ja oodata, kuni ĂŒle lĂ€heb 🙂

Kas mu jutt nĂŒĂŒd ĂŒldse MINGITKI loogikat omas teie jaoks?

Igatahes, kui hea tuju jÀÀb pĂŒsima, on lootust, et ka blogi kirjutamine jĂ€lle tihedamaks muutub. Sest pahas tujus ma lihtsalt ei oska enam kirjutada.

Isamaaline

Mulle vĂ€ga meeldis presidendi kĂ”ne 🙂 Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kĂ”ik sĂ”ltub omaenese suhtumisest ja ettevĂ”tlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmĂ€rkide poole pĂŒĂŒelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kĂ”igega hakkama. Tean, et kĂ”igil pole vĂ”rdseid vĂ”imalusi – mĂ”nede inimese elu on lĂ€inud nii, et nad ĂŒritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi Ă”ieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et ĂŒritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kĂ”rval, kes aitaksid vajadusel raskusest vĂ€lja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tĂ”uke, et oleks jĂ€lle jĂ”udu eluga edasi minna, pĂŒĂŒelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti jĂ€rele kĂŒll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjÀÀri, lĂ€ksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid ĂŒle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjÀÀr, olen lastega kodus, jala pÀÀseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see tĂ€iesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks Ă”ppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mĂ”tet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise vĂ”iks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem lĂ€heb selle kĂ”igega aega.

No ja muidugi see, et tĂ€nu autojamadele on meil nii suured vĂ”lad kaelas, et nende klattimine vĂ”tab ĂŒlejÀÀnud aasta ja siis, eeldusel, et meil Ă”nnestub normaalsem auto leida, on lootust sÀÀstma hakata.

Aga kui te kĂŒsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mĂ”elda, mida ma hetkel kĂ”ige rohkem saavutada tahan ning vĂ€lja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju sÀÀsta, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see sÀÀstmise vĂ”imalus lĂ€hiaastate jooksul kordi vĂ€iksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on vĂ”imalik vĂ”i ei 🙂 Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmĂ€rgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord 🙂

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sĂ”prade lĂ€hedal, maha jĂ€tta… Ma arvan, et see oli igati Ă”igustatud. Paari aasta pĂ€rast oleme tagasi ja ĂŒlejÀÀnud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kĂ”ige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mĂ”tet, kust ometi sÀÀsta remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu vĂ€ikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi pÔhjus. Kui palju me sÀÀsta suudame, eks nÀis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mÔne ukse tööalasel rindel? Ainult elu nÀitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult tĂ€iesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti vĂ”imalikult palju lastega olla ja neid Ă”igesti kasvatada. See kĂ”ik on minu jaoks vĂ€ga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku vĂ”tta, mugavusstoonist vĂ€lja astuda ja norra keele maailma sukelduda 🙂

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rÔÔmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kĂ”ige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

KĂ”ik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, vĂ€ikestest asjadest. Palju vĂ€ikeseid asju teevadki kokku ĂŒhe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kÔiki neid vÔimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu vĂ€rskelt kĂŒpsetatud leiba ja kuulan seda:

Eneseotsingud ja avastused

Kurtsin just eelmises postituses laiskust ning sellest tulenevalt ka siinset vaikust. Oh, kuidas selle peale hakkasid mĂ”tted jooksma! Terve Ă”htupooliku tĂ€hendasin paberile ĂŒles mĂ€rksĂ”nu, et mĂ”ttes mĂ”lkuvast teemast midagi kaotsi ei lĂ€heks ega ununeks.

PĂ€evade kaupa arvuti taga istumine on tegelikult halb ja kogu aeg seda teha oleks kohe vĂ€ga paha. Aga praegu ma juba tegelikult tunnen, kuidas see on mulle vĂ€ga kasulik olnud. Internet on ju pungil tĂ€is huvitavat ja kasulikku infot. Ja ĂŒldiselt mul pole kombeks arvutis mĂ”ttetult aega raisata – ikka ja ainult huvitavad ja vajalikud asjad. Pallide mĂ€ngimine ja filmide-seriaalide vaatamine jÀÀb meelelahutusliku poole peale. Eks tegelikult ka sĂ”pradega suhtlemine ja blogide lugemine. Aga see kĂ”ik pakub nii suurt rahuldust! Lisaks saan alati lugeda ĂŒkskĂ”ik mis teema kohta, mis parasjagu huvi pakub. Uudiseid loen ka viimasel ajal tihti, kĂŒll vĂ€ga valikuliselt, aga iga pĂ€ev 😉 Tunnen, kuidas maailm mind aina rohkem huvitab, tahan oma maailmapilti avardada.

Ja vahel komistan midagi muud otsides selliste asjade otsa, mis mind vaimustavad. Eile (vĂ”i oli see juba ĂŒleeile?) leidsin nĂ€iteks Merit Raju blogi. No ausĂ”na, ma isegi ei mĂ€leta, kustkaudu. Juba ununenud 🙂 Aga sain blogi lĂ€bi lugemisega just ĂŒhele poole ja oi, kuidas see mind inspireeris.

Merit Raju jĂ”udis minuni esimest korda tĂ€nu Herzile umbes aasta tagasi, mil ta vaimustus Meriti raamatust “Out of office ehk aasta ilma kontsakingadeta”. Herz muideks on nĂŒĂŒdseks oma kontoritöölt lahkunud ja rĂ€ndab Austraalias ringi, nii et raamat mĂ”jus hĂ€sti 🙂 No igatahes, ma siis pidin ka kohe selle raamatu laenutama, lugesin lĂ€bi ja tĂ€itsa meeldis. Samas tol hetkel see nii sĂŒgavaid hingekeeli ei puudutanud, unustasin kiirelt enamiku Ă€ra ka.

Teist korda jĂ”udis Meriti nimi minuni ĂŒsna ootamatuid teid pidi. Üks virtuaaltuttav, keda sain omal ajal tundma lĂ€bi ĂŒhe perefoorumi teema, kus augustilaste emad koos jutustamas kĂ€isid, reklaamis FB-s raamatut, mille kaasautor ta koos Merit Rajuga oli ning kus olid lisaks teise samast foorumiteemast pĂ€rit tuttava tehtud fotod. No ĂŒhesĂ”naga kolm tuttavat nime ja selline ootamatu asi nagu raamat. Seda raamatut ma poes lehitsesin ja tundus huvitav, aga seni pole lugenud. NĂŒĂŒd panin ennast raamatukogus ootejĂ€rjekorda, Meriti teistele raamatutele ka. Tahaks minna ja osta, aga raha pole ĂŒldse, olgu Ă”nnistet raamatukogud!

See foorum, kus ma nĂŒĂŒdseks enam ammu ei jutusta, seal oli meid algselt 60 ringis, aga miskil hetkel irdusime vĂ€iksema grupiga, sest meie mahemeelsus, mis algselt arutelu rikastas, muutus enamusele mingist hetkest vastumeelseks… Aga vĂ€iksema osaga suhtleme virtuaalselt edasi ja tolle raamatu autorid olid oma elu ja olemusega kaks minu vaat et suurimat eeskuju sealt foorumiperest… Meritist ei teadnud ma aga midagi rohkemat kui vaid seda ĂŒhte raamatut, mida lugenud olin.

Ja nĂŒĂŒd siis lugesin lĂ€bi Meriti blogi ja olen temast tĂ€pselt sama palju vaimustunud. JĂ€lle on juures ĂŒks eeskuju. Eeskujund on nii head, nii inspireerivad!

Aga kĂ”ige olulisem, mis ma Meriti blogist sain… Peale julguse ja Ă€ratundmise, kui hea on usaldada oma intuitsiooni, elada oma elu nii, nagu ISE Ă”igemaks pead, pĂŒĂŒelda tĂ€pselt selle poole, mida kĂ”ige rohkem teha tahad ja mitte leppida vĂ€hemaga…

Ma olen teatavasti ÀÀrmiselt kannatamatu ja emotsionaalne inimene. See pole mind kunagi suuremat hĂ€irinud, sest tĂ€iskasvanud inimestega suheldes on kĂ”ik mĂ”istlikud ja noh, kui vahel emotsioonid ĂŒle pea keevad, annab neid hiljem kenasti pĂ”hjedada ja asjad Ă€ra seletada. Aga nĂŒĂŒd olen ma ema ja kannatamatus ei ole enam midagi sellist, mille puhul saan kĂ€ega visata ja öelda: “Ah, ma olengi selline, peate leppima.” Ma ju tean, et vĂ€ikesed lapsed kĂ€ituvadki tihti irratsionaalselt, et nad ei saagi osata kĂ”ike, et nad on kĂ”igest vĂ€ikesed lapsed, kes mĂ”tlevad hoopis teistmoodi, alles Ă”pivad kĂ”ike, unustavad kĂ”ik kiirelt… Aga sellest teadmisest pole mitte mingisugust kasu, kui ma olen parasjagu veidi kehvemas tujus ja nad teevad mingi lolluse. Kui kohe-kohe kahene Poiss absoluutselt iga asja peale, mis talle ei meeldi vĂ”i mida ta ei saa, VÄGA kĂ”va kisa tĂ”stab (ja seda juhtub pidevalt) vĂ”i jĂ€lle kuskil midagi rĂ”vedalt Ă€ra plĂ€kerdab. Kui kolmepoolene Plika mingite absurdiasjade pĂ€rast jonnima kukub… Kui nad toiduga mĂ€ngivad… Ma TEAN, et nad on kĂ”igest lapsed ja minu, aruka tĂ€iskasvanu, kohus on jÀÀda rahulikuks, vĂ€ljendada oma tundeid konkreetselt ja mĂ”istlikult… Ma tean muidugi ka seda, et ma olen kĂ”igest inimene ja me kĂ”ik mĂ”nikord plahvatame, aga mina plahvatan liiga tihti ja lapsed kannatavad selle all. No eks Abikaasa eemalolekul on ka oma osa – saame kĂŒll hĂ€sti hakkama, aga emotsionaalselt on ikkagi raske ja tunded keevad kĂ”igil tihti ĂŒle…

ÜhesĂ”naga – ma olen ammu aru saanud, et kui varem vĂ”isin oma kannatamatu iseloomuga elada, siis nĂŒĂŒd ei ole see enam variant, kui ma ei taha just oma laste ĂŒlejÀÀnud elu emotsionaalselt tĂ€iesti tuksi keerata. Okei, ma arvan, et ma tegelikult liialdan, sest ega ma nĂŒĂŒd enamasti NII palju ka ei plahvata, aga siiski, ma tahan Ă”ppida oma tundeid valitsema ja muutuda tasakaalukamaks. Ja uskuge mind, see pole ĂŒldse kerge. Ma olen kakssada viiskĂŒmmend korda endale lubanud, et MA EI LÄHE ENAM NÄRVI, selleks et kolme minuti pĂ€rast jĂ€lle minna 🙂 Ma olen endale teadvustanud, et ma suudan rahulik olla siis, kui olen ise heas tujus, mille omakorda tagab see, et ma olen puhanud, söönud, soojas… Aga sellest pole kasu, sest alati ma ikkagi seda kĂ”ike pole 🙂

Mul on oma kosmeetik, kelle juures ma olen kĂ€inud alates 2003. aasta algusest iga nelja nĂ€dala tagant, no vĂ€lja arvatud muidugi vĂ€lismaal elatud aeg. Tal on hĂ€sti lahe iseloom, mis mulle hĂ€sti sobib, jutustame alati maast ja ilmast. Viimasel ajal on teda hakanud huvitama transpersonaalne psĂŒhholoogia, ta ise praegu Ă”pib ka midagi selles vallas ja… No Ă”udselt huvitav on temaga rÀÀkida, me areneme ĂŒhes suunas. Mina rohkem mĂ”tte tasandil veel, tema juba praktiseerib. No mina tegin hiljuti lĂ€bi holistilise neliku, mis oli nii jabur, et see on omaette pikem jutt… Et ma ĂŒritan ka vaikselt ikka ennast muuta… Aga no sellest ĂŒhest nelikust kĂŒll ei piisanud, et mu kannatamatust minema pĂŒhkida, no see polegi nii kerge töö, ma pean enda kallal ikka rohkem vaeva nĂ€gema.

Ah, no igatahes, mu kosmeetik soovitas mulle meditatsiooni 🙂 Mis on mulle alati tundunud millegi ÀÀrmiselt Ă€rritavana, no ei oska mina ĂŒhes kohas istuda ja pead mĂ”tetest tĂŒhjaks teha… Vaat, sellepĂ€rast tulebki tööd teha endaga. Ma pole kĂŒll reaalselt jĂ”udnud midagi proovida, ta soovitas mu alustuseks vaikselt maha istuda ja kĂŒĂŒnlaleeki passida. No ma ĂŒkspĂ€ev katsetan.

Aga jĂ”udes nĂŒĂŒd lĂ”puks selle juurde, mida ma alustasin umbes kĂŒmme lĂ”iku tagasi – mis on kĂ”ige olulisem, mis ma leidsin Meriti blogist – JOOGA!

Ma olen alati pĂ”himĂ”tteliselt teadnud, et jooga on elustiil, mĂ”tteviis. Palju rohkemat, kui spordiklubis kummalistes asendites lihaste venitamine ja meditatsioon ja kes teab mis veel. Aga ma ausĂ”na polnud mitte kunagi pĂ€riselt lugenud ega uurinud, mis vĂ€rk selle joogaga siis tĂ€pselt on. Olin selle lĂŒkanud kĂ”rvale kui endale mittesobiva trenni, sest noh, ma olen ju liiga kannatamatu 😛

Ja suur oli minu hĂ€mmastus, kui ma lugesin Meriti blogist jooga pĂ”himĂ”tetest… Mis kattusid pĂ”himĂ”tteliselt 100% MINU elufilosoofiaga. Sellega, kuidas ma tahaksin elada, sellega, milliseks inimeseks ma tahaksin saada. See ja see postitus nĂ€iteks… No seal on pikalt teksti, aga vĂ€ga lĂŒhidalt ja kokkuvĂ”tvalt paari lĂ”iku tsiteerides:

kindlasti on vÀgavÀga abiks kÔik meditsiinilised masinad ja aparaadid, aga veelgi parem on elu siis, kui Ônnestuks elada viisil, et meditsiiniabi jÀrele vajadust ei tekigi. see tÀhendab, et puhas toit, puhtad mÔtted ja oskus oma emotsioone kanaldada, piisav liikumine ja puhkus ning harmoonilised suhted tagavad tÀiesti terve ja Ônneliku elu.

/—/

lastele ma ĂŒtlen ikka – et asju lihtsamaks teha – jooga on selline elustiil, et sa elad nii, et endal on hea, teistel on hea ja keskkonnal on hea. ja jooga elustiilist kinni pidades  elad vĂ€ga vanaks nii, et sul pole vaja keppi, prille ja sul on kulmukortsu asemel ainult naerukortsud. 

Ah, ma ei leia praegu ĂŒles neid teisi kĂ”ige paremaid kohti… Aga tĂ€pselt seda ma ju tahangi! Tahan elada Ă”nnelikult, toituda puhtalt, mĂ”elda positiivselt, liikuda piisavalt, tahan, et elus oleks tasakaal… Tahan olla terve pensionĂ€r, kes ei pea sööma ĂŒhtki rohtu 🙂

Ma kunagi kirjutasin blogis, et minu elu kĂ”ige suurem eesmĂ€rk on olla Ă”nnelik ja keegi kommenteeris, et see on liiga laialivalguv. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on see absoluutselt kĂ”ige olulisem. Konkreetsemad eesmĂ€rgid tekivad siis, kui suudad enese jaoks selgeks mĂ”elda, MIS just SIND Ă”nnelikuks teeb, et siis selle poole pĂŒĂŒelda. Ja ma vaidlen tuliselt vastu neile, kes ĂŒtlevad, et kogu aeg ei saagi Ă”nnelik olla ja peaksid olema Ă”nnelik, kui ĂŒldse vahel Ă”nnelik oled. TĂ€hendab jah, nii palju on tĂ”si, et kogu aeg ei saa. Aga teadlikult oma mĂ”tteid valides saab ENAMIK ajast olla Ă”nnelik, seda usun ma kĂŒll. Ja just sellepĂ€rast ma pöörangi nii palju tĂ€helepanu igapĂ€evastele pisiasjadele, tunnen neist rÔÔmu. Ma ĂŒritan kĂ”igist ebameeldivatest ja rasketest asjadest ning takistustest mĂ”elda kui elu Ă”ppetundidest – ma kĂŒll vihastan ja pettun korraks, kuid tuletan siis endale meelde, et see on millekski hea, ma leian absoluutselt igast asjast midagi, mida ma saan Ă”ppida, mis mind pikemas perspektiivis arendab ja minust parema inimese teeb. Ja ehkki viha ning pettumuse tundel lĂ€heb aega, et ĂŒle minna, siis need ju alati lĂ€hevad… Ja ma lihtsalt ĂŒritan nende tunnete tundmise ajal neid mitte arutult vĂ€lja pursata ja negatiivseid mĂ”tteid kuhjata, vaid negatiivse poole enda jaoks lĂ€bi mĂ”elda ja sellest midagi head leida.

Ja kuigi juhtub ikka, et ma plahvatan ja tĂŒlitsen ja olen rahulolematu… Siis ma tean, et ma muutun jĂ€rjest paremaks.

IgaĂŒhel on oma elu, igaĂŒhel on erinev elutee. See, mis on Ă”ige minu jaoks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Aga ma tean, et ma pean elama oma elu tĂ€pselt nii, nagu mulle endale kĂ”ige Ă”igem tundub. Ratsionaalsus on hea, aga ma usaldan suuresti intuitsiooni (ning ĂŒritan seda eristada emotsioonist, sest puhtalt emotsioonide pĂ”hjal tehtud otsused ei pruugi need kĂ”ige paremad olla) – sellest kĂ”igest kirjutas Merit ka kuskil jube hĂ€sti, aga ma ei viitsi seda kohta hetkel ĂŒles otsida.

Minu jaoks on oluline olla Ă”nnelik ja kĂ€ituda teistega nii, nagu soovin, et minuga kĂ€itutaks. Olla sÀÀstev ka keskkonna suhtes. Minu pere ja lĂ€hedased on mulle kĂ”ige olulisemad. Mul on isegi hea meel, et ma olen endiselt kutsumuseta – sest terve maailm on minu ees valla. Ma tunnen, kui Ă”ige on otsus minna praegu paariks aastaks vĂ€lismaale ning teha seal kĂ”vasti tööd, et teenida vahendeid ĂŒhe oma kĂ”ige suurema unistuse – mugava kodu heaks.

Ma tean, et unistused ei tĂ€itu ĂŒleöö, et nende nimel peab pingutama ja vaeva nĂ€gema. KĂŒll aga usun ma seda, et oma unistusteni on vĂ”imalik jĂ”uda kiiresti/kiiremini… Kui nendesse ja endasse uskuda 🙂 See, kui keegi arvab, et tema ei suuda vĂ”i et meie ei suuda lĂŒhema ajaga kodu remondiks vajalikku raha koguda, on tema enese isiklik mure. Kuni ta arvab, et tema ei suuda, seni ta nĂ€htavasti ei suudagi. Aga ma tean, et MEIE suudame. Kui me seda soovime, siis suudame. Ei pea ootama kĂŒmme vĂ”i kakskĂŒmmend aastat, saab ka kiiremini.

See, kui mĂ”ni mĂ”tleb, et kui ma praegu, 28-aastasena, karjÀÀri alustamise asemel veel mitmeks aastaks vĂ€lismaale (suure tĂ”enĂ€osusega lihttööd tegema) lĂ€hen, siis hiljem mind keegi enam ei tahagi, on ka tema isiklik mure. Mina tean ja olen kindel, et pole mitte mingit vahet, kas ma alustan SELLE ÕIGE asjaga kolm aastat varem vĂ”i hiljem. JĂ€rgmised aastad on tagala kindlustamise ja eneseotsingute aeg. Kogume raha kĂ”ige olulisema, meie pere baasi, KODU jaoks. Ja ma usun kĂŒll, et ma saan selle ajaga oma mĂ”tted tuleviku suhtes palju selgemaks ning tean, mis suunas tegutsema hakata. TĂ€itsa vĂ”imalik, et hakkan juba sel ajal, kui vĂ€lismaal oleme. Üldine suund on ju tegelikult selge nagunii – te ju teate ja nĂ€ete, kui sĂ€rama paneb mu silmad roheline maailmavaade.

Mis ma tagasi jĂ”udes peale hakkan, eks ole nĂ€ha. Mul on endiselt tĂ€itmata unistus töötada mĂ”nda aega kontoris. No teate kĂŒll, ennast ilusasti riidesse panna, tööle minna ja seal kasulikke asju teha. VĂ”ib-olla leian tagasi tulles mĂ”ne sellise tööpakkumise, mis mulle huvi pakub ja kuhu mind tahetakse. VĂ”ib-olla ei leia, vĂ”ib-olla ei taheta. Aga pikemas perspektiivis, tunnen ma kĂŒll, on meie tööalane tulevik mingi oma (rohelise) asja ajamine. Kas me hakkame sellega tegelema varem vĂ”i hiljem, eks ole nĂ€ha. KĂ”ik teed on valla!

VĂ”iks öelda, et tĂ€nu Meritile said mu eneseotsingud kohe uue hoo sisse ja ma olen eneses kindlam, kui eales varem. Ja jooga kohta kavatsen nĂŒĂŒd pĂ”hjalikumalt uurida, tahan seda vaikselt proovida ja mediteerima Ă”pin ka, maksku mis maksab 🙂 Õpin oma emotsioone vaos hoidma! Mulle meeldib olla emotsionaalne, aga mulle meeldib see ĂŒlevoolav emotsionaalsus ainult positiivses vĂ”tmes. Siis, kui ma tĂ€ie rauaga ennast huvitavaid teemasid uurin ja analĂŒĂŒsin; siis, kui ma millestki vaimustun. Negatiivses vĂ”tmes on ĂŒlevoolav emotsionaalsus aga kurnav ning elu mĂŒrgitav ning just selle poole kavatsen ma kontrolli alla saada. Ma tean, et see saab olema pikemaajalisem protsess, aga ma saan sellega hakkama!

Ma armastan ennast sellisena, nagu ma praegusel hetkel olen, kĂ”igi oma vigadega. Mu mĂ”tted liiguvad Ă”iges suunas ja see on minu jaoks tĂ€iesti piisav. Minu suurim unistus on see, et kunagi elan ma maal pĂ”humajakeses ja olen taimetoitlane ja ei huvitu materiaalsetest asjadest (EDIT: st ebavajalikest materiaalsetest asjadest, mille lĂ”ksu langevad suuremal vĂ”i vĂ€hemal mÀÀral kĂ”ik tarbimisĂŒhiskonna elanikud – paljud asjad on vĂ€ga mugavad ja vajalikud, kommentaaris sellest pikemalt) ja… See on minu jaoks ideaalne elu (no nĂ€e, umbes selline). Aga selleni jĂ”udmiseks lĂ€heb, ma arvan, pikki aastaid. Ja seni ma muudan ennast tasapisi. Naudin oma kohvi ja siidrit ja ĆĄokolaadi ja liha ja vahel rĂ€mpstoitu… See on tĂ€iesti okei, selles pole mitte midagi halba. Aga ma tean, et tasapisi muutub mu elu jĂ€rjest tervislikumaks. Ma ju nĂ€en, kuidas ma viimastel aastatel muutunud olen, ma olen kindel, et see lĂ€heb samas suunas edasi.

Ma olen juba praegu suurepĂ€rane inimene, suurepĂ€rane naine, suurepĂ€rane ema, sĂ”ber ja kodanik… Aga ma töötan iga pĂ€ev selles suunas, et saada veel paremaks.

Oh, ma vaatasin nĂŒĂŒd lĂ”puks neid pabereid, millele ma oma mĂ”tteid ĂŒles tĂ€hendasin ja ĂŒks teema on tĂ€iesti katmata, aga see on liiga pikk, nii et ma lahkangi seda mĂ”ni teine kord. Praeguseks sai juba niigi palju.

Elu on vÔrratu ja absoluutselt kÔik on vÔimalik, kui mÔelda positiivselt, unistada suurelt ning mis kÔige olulisem, endasse jÀÀgitult uskuda.

Uued mÔtted vanal teemal

VÀlismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jÀlle meelel ja keelel.

Inimesed on erinevad, igaĂŒhe arvamused ja soovitused tulenevad lĂ€htuvalt nende endi kogemustest.

No nĂ€iteks igasugune tööalane nĂ”u – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna vĂ€lismaale lihttöö peale lĂ€hed, hakka ennast aga siin ĂŒles töötama, muidu ei jĂ”uagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see ĂŒks kindel unistuste eriala, ĂŒks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tĂ”enĂ€oliselt pĂŒĂŒdlekski kĂ”igest vĂ€est selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.

Perekonnaga lĂ€bisaamine on ka igaĂŒhel erinev. MĂ”nede lĂ€bisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see ĂŒks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kĂ”ige olulisem, seega valikus pere vs töö jÀÀb peale töö. Siinkohal mĂ”tlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lĂ€hisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka pĂ€ris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mĂ”ni aeg eemal elada – see kĂ”ik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.

MĂ”nel jĂ€lle pole oma vanemate ja sugulastega lĂ€bisaamine eriti hea, nendel pole kĂŒsimustki – kolivad juba sellepĂ€rast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate vÀÀrtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavĂ”rgustikku, tahavad ise oma jĂ”ududega hakkama saada.

Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et lĂ€bisaamine perega on suurepĂ€rane, me tunneme, kuidas PĂ€rnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule vĂ€ga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lĂ€hedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal kĂŒll kogemused ĂŒhes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvĂ”imalus vĂ€hemalt hetkel ĂŒsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rÔÔmuga nĂ”us ka muudel erialadel töötama. Minul pole ĂŒldse mingit kutsumust ja kĂ”ik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mĂ”lema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.

Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on PĂ€rnus elamine ja pere lĂ€hedus, alles seejĂ€rel vĂ”imalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida pĂŒsivalt Tallinnasse vĂ”i Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjÀÀri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et PĂ€rnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!

Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mĂ”neks aastaks vĂ€lismaale tööle, sest sellel on kindel vĂ€ljund, vĂ”imalus sÀÀsta ja tĂ€ita seega vĂ€hemalt ĂŒks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pĂŒrgimisele. Hetkel on vĂ€lismaal remondi jaoks sÀÀstmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjÀÀri otsimiseks mĂ”nda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et PĂ€rnus me siis suure tĂ”enĂ€osusega elada ei saagi.

Ma saan nii hĂ€sti aru kĂ”igist kaasamĂ”tlejatest ja nende nĂ”uannetest, aga taustsĂŒsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lĂ€htuvad arvestatavad argumendid.

See oli mu mĂ”tete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ĂŒhendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine vĂ€lismaale. ÜlejÀÀnud mĂ”tted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem jĂ€relkaja vĂ€gagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ĂŒlejÀÀnud ĂŒtlesid muidugi ka sĂ”na sekka).

Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkĂ”ige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rĂ”hutas, kui oluline on, et eestlased jÀÀksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hĂŒvanguks kasutada.

Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis vÔib kÔik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed jÀrjest riigist lahkuvad, et vÀlismaalt inimvÀÀrsemat elu otsida.

MĂ”lemal poolel on mu meelest Ă”igus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepĂ€raselt mĂ”istan, kui mĂ”ttetu on sĂŒĂŒdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samavÀÀrseid vĂ”imalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse vĂ”tta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tĂ”esti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kĂ”igest jĂ”ust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.

Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides vĂ€ga hĂ€sti (ja tema arvamusega haakub hĂ€sti see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi ĂŒksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kĂ”ike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult tĂ€iesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei sĂŒĂŒdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju Ă€ra teha kohalikul tasandil, sest vĂ€iksemates lĂ€hestikku elavates mingil mÀÀral ĂŒhiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid mĂ€rgata ja neile seda abi ka anda, ĂŒldse ĂŒheskoos igasugu asju Ă€ra teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on vĂ€ga oluline roll riigil – riigipead, kes on kĂŒll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kĂ”igi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal vĂ”imalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seelĂ€bi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis vĂ€ga suurt edu oodata.

Aga mis puutub vĂ€ljarĂ€ndesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne kĂŒla, vĂ€hemalt hetkel veel kĂŒll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lÀÀne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus 😀 Mis siis saab, eks ole nĂ€ha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mĂ”ned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jĂ€tkub samas stiilis vĂ”i muutub Ă€kki hoopis palju kohalikumaks – kĂ”ik on vĂ”imalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hĂ€sti-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.

Tagasi vĂ€ljarĂ€nde juurde. Jah, Eestist kolib inimesi Ă€ra, erinevatel pĂ”hjustel. VÔÔrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ĂŒtlevad, et Eesti elu ja poliitika on tĂ€iesti p*rse kukkunud, riik on nĂ”me, kodanikud vastikud ja vĂ€iklased, pole mingit mĂ”tet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma kĂŒll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sĂ”navĂ”tte kĂŒllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivĂ”rd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha vĂ”i armastuse pĂ€rast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on nĂ€iteks Leevi, Mari, MrsB, PĂ”rgukiz. Ja kolmandad on need, kes on lĂ€inud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast tĂ€iendama, Ă”ppima vĂ”i raha sÀÀstma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.

Minu meelest on absoluutselt mĂ”ttetu sĂŒĂŒdistada eestlasi vĂ€lismaale kolimises vĂ”i selles, et Eesti riigil lĂ€heb halvasti. Mis pagana mĂ”tet sel sĂŒĂŒdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt Ă€ra teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku sĂŒĂŒdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke sĂŒĂŒdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.

Pole mÔtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.

Tegelikult vĂ”iksime me olla suisa Ă”nnelikud selle ĂŒle, et nood esimesed kĂ”igega rahulolematud virisejad Eestist lĂ€inud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Pole mĂ”tet ĂŒritada mĂ”ttetute sĂŒĂŒdistustega teises grupis sĂŒĂŒmepiinu tekitada, nemad on erienevatel pĂ”hjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased vĂ€lismaal, sel kombel mĂ”juvad nad ka meie mainele hĂ€sti. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kĂ”rval ka eestlased.

Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tÔenÀoline vÔimalus, et nad tÔesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.

Ideaalide ĂŒle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab sĂŒsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tĂ€htsusega, et sĂŒsteemi juhid ei jÀÀks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kĂ”rvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.

Ma tahaksin vĂ€ga, et meie tilluke Eesti riik sĂ€iliks. Et ĂŒhiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur sĂ€iliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rÔÔmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi pĂ”himĂ”tteliselt nagu turumajanduslik ettevĂ”te. NĂ”udlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt Ă€ra teha, siis riik sĂ€ilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda vĂ”i kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei sĂ€ili. Kui ei sĂ€ili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mĂ”lemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kĂ”ik eestlased paari pĂ”lvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jÀÀb vaid mĂ€lestus.

Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik Ă€ra ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevĂ”tlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool Ă”nnelikud olla suudaksid.

Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.

Elu Ôppetunnid

Lugesin Kohaliku blogist vĂ€idetavalt kellegi 90-aastase nĂ”uandeid eluks, mis mulle vĂ€ga meeldisid. Internetist originaalteksti otsides avastasin muuhulgas, et nood elutĂ”ed kirja pannud inimene oli tegelikult hoopis 45 – ĂŒle maailma internetti ringlema sattudes muudeti ta miskipĂ€rast poole vanemaks ning pandi teksti juurde vanamemme pilt.

Lahe, mis 🙂

No igatahes, minu meelest igati Ôige jutt. Kuna mulle meeldisid need punktid inglise keeles rohkem, siis panengi siia originaali. Kes eestikeelset tÔlget tahab, see vaadaku Kohaliku juurest.

1. Life isn’t fair, but it’s still good.
2. When in doubt, just take the next small step.
3. Life is too short to waste time hating anyone.
4. Don’t take yourself so seriously. No one else does.
5. Pay off your credit cards every month.
6. You don’t have to win every argument. Agree to disagree.
7. Cry with someone. It’s more healing than crying alone.
8. It’s OK to get angry with God. He can take it.
9. Save for retirement starting with your first paycheck.
10. When it comes to chocolate, resistance is futile.
11. Make peace with your past so it won’t screw up the present.
12. It’s OK to let your children see you cry.
13. Don’t compare your life to others’. You have no idea what their journey is all about.
14. If a relationship has to be a secret, you shouldn’t be in it.
15. Everything can change in the blink of an eye. But don’t worry; God never blinks.
16. Life is too short for long pity parties. Get busy living, or get busy dying.
17. You can get through anything if you stay put in today.
18. A writer writes. If you want to be a writer, write.
19. It’s never too late to have a happy childhood. But the second one is up to you and no one else.
20. When it comes to going after what you love in life, don’t take no for an answer.
21. Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.
22. Overprepare, then go with the flow.
23. Be eccentric now. Don’t wait for old age to wear purple.
24. The most important sex organ is the brain.
25. No one is in charge of your happiness except you.
26. Frame every so-called disaster with these words: “In five years, will this matter?”
27. Always choose life.
28. Forgive everyone everything.
29. What other people think of you is none of your business.
30. Time heals almost everything. Give time time.
31. However good or bad a situation is, it will change.
32. Your job won’t take care of you when you are sick. Your friends will. Stay in touch.
33. Believe in miracles.
34. God loves you because of who God is, not because of anything you did or didn’t do.
35. Whatever doesn’t kill you really does make you stronger.
36. Growing old beats the alternative – dying young.
37. Your children get only one childhood. Make it memorable.
38. Read the Psalms. They cover every human emotion.
39. Get outside every day. Miracles are waiting everywhere.
40. If we all threw our problems in a pile and saw everyone else’s, we’d grab ours back.
41. Don’t audit life. Show up and make the most of it now.
42. Get rid of anything that isn’t useful, beautiful or joyful.
43. All that truly matters in the end is that you loved.
44. Envy is a waste of time. You already have all you need.
45. The best is yet to come.
46. No matter how you feel, get up, dress up and show up.
47. Take a deep breath. It calms the mind.
48. If you don’t ask, you don’t get.
49. Yield.
50. Life isn’t tied with a bow, but it’s still a gift.

Scroll to Top