london/UK

Käru ostmine on raketiteadus

Me jõudsime Croydonist koju kell pool kaheksa ja taas kord hirmväsinuna, ostetud ei saanud sellegipoolest peaaegu miskit 🙂 Ok, Mees sai mõned riided, mõned titeriided ostsime ka (peamiselt teiste tellimuse peale), minu ainus saak oli kümme tuubi superliimi ühe naela eest. Irw.

Üritasime käru osta. Vahtisime kahes poes mitu tundi ringi, lõpuks ei ostnud ikka midagi. Lihtsalt ei osanud valida ega teadnud, mida vaatama peaks. Teoorias, tähendab, teadsime küll, aga praktikas ei tundunud sellest kasu olevat.

Iir ja Sten korraldasid väikese grilliõhtu, mille ametlik algus oli kell seitse, nii et meie jõudsime täpselt selleks ajaks, kui valmis liha juba ootas. Lihtsalt hurmav! Kõht oligi hirmus tühi 😛 Kogu see seltskond istub siiani väljas ja tinutab, ainult mina põgenesin õige pea Plikaga tuppa sooja ja arvutisse.

Kui Kessule kurtsin, et käru ostmine on nõme ja lõpuks jääbki nagunii ostmata, siis ta kõigepealt haris mind natuke, siis soovitas taas MacLarenit ja suutis minus lõpuks piisavalt huvi tekitada, et ma hakkasin võrdlustabeleid vaatama ja siis juba googeldama ja foorumeid lugema ja… 😛

Tundub, et praeguseks on otsustatud – ostame MacLareni Techno XT või kui kasutatult õnnestub leida, siis sobib ka XLR (uus on liiga kallis). Algul võrdlesin küll Triumphi ja Quest Sporti ning otsustasin juba viimase kasuks (Triumph oli küll odavam ja meeldis välimuselt rohkem, aga Spordil olid paremad võimalused), aga siis lugesin foorumist, kuidas kõik XT-d kiitsid ning otsustasin pärast pisukest Kessuga konsulteerimist, et hinnavahe tasub end ära küll.

Vohh, ma olen ilgelt uhke enda üle, et ma suutsin nüüd sellise kärujutu ära rääkida, enne tänast oli see minu jaoks täiesti must maa 😛

Kõige rohkem tahaks muidugi kasutatut, et vähema rahaga läbi saada, aga ma ei tea peale Gumtree ühtki head saiti, kust otsida, ja seal küll paar sobivat kuulutust on, aga kardetavasti võivad need juba müüdud olla. Helistame homme ja uurime. No ja kasutatute puhul tuleb veel kontrollida, et ikka kõik korras oleks jne. Keeruline! Tahame homme miskit kindlalt ära osta. Uus XT maksab Mothercare’is £195. Niuks.

Homme läheme Tinderboxi ja kärushoppingule, muid kindlaid plaane veel pole. Homse ja ülehomse sisse peab igal juhul mahtuma hommikusöök Vera Cruzis, külaskäik Mehe töö juurde, siider mustsõstrasiirupiga Reinu pubis, jalutuskäik South Bankil (see võib tegelikult põhimõtteliselt ka pühapäeva peale jääda), chill väikese alkoholiga (näiteks minu Londoni aegse lemmiku Smirnoff Ice’iga) kohalikul Pirogovil London Eye juures, ehk veel mõni piknik kuskil pargis, kokkusaamine Riinaga, kellele ma pole jõudnud veel helistadagi ja ilmselt ka kokkusaamine Ronni-Katrega. Reede õhtupoolikul lähen Andreeaga Tinderboxi kakaod jooma.

Laupäeval läheme Camdenisse, pühapäeval chillime Iirisega (temaga saab vist jälle Tinderboxi mindud ja kindlasti seal üleval asuvasse hiinakasse), pühapäeva õhtul sõidame Murakale külla ja esmaspäeval viib ta meid Crawleysse shoppama 😛

Selle kõige sekka otse loomulikult suuremal hulgal erinevat kauaigatsetud (rämps)toitu, mida Eestist ei saa ning võimalikult palju puuviljaturgude külastamist (hm, täna ununes Croydonis täitsa ära).

Säärased auahned plaanid siis. Eks me näe, kas jõuame kõike!

Ilmateade teeb igal juhul meiega koostööd – hommikul lubas veel pühapäevaks vihma, nüüdseks on see juba esmaspäevale lükkunud. Homme-ülehomme on sunny intervals 19 kraadi, nädalavahetus sunny 22 kraadi. Kui esmaspäevane vihm veel teisipäevale lükkuks, oleks eriti peen – aga no shoppamist vihm vast väga ei sega, 22 kraadi lubatakse ikka, soe vihm on ju mõnus.

Jajaa, ma tean, et kõik võib põhimõtteliselt veel ka halvemuse poole muutuda, aga ma olen ju optimist!

Esimene hommikusöök söödud!

Kuna Plika ei olnud pärast esimest rõõmsat ärkamisjärgset tundi enam üldsegi mitte rõõmus, vaid paistis lõpuks eilset väsimust välja elavat, kussutasime ta magama, palusime Stenil helistada, kui ta jaurama peaks hakkama, ning läksime lähedal asuvasse kohvikusse hommikusöögile. Toit on seal sama hea kui Vera Cruzis, aga kohv ja atmosfäär mitte, tuttavat teenindajat ka pole 🙂 Kuna hetkel oli esimene soov siiski kõht täis saada, lahkusime igati rahulolevatena. See peekon… Need oad… Võrratu!

Nüüd oleme tagasi kodus ja Plika magab endiselt magusasti:

Nüüd võib ülejäänud nädala plaani paika panna ja kui Plika ärkab, siis saame Croydoni poole liikuma hakata.

Nii mõnus oli jälle West Norwoodis jalutada – kahekesi, käsikäes, mööda tuttavaid tänavaid, kus kõik need tuttavad putkad ja poed 🙂

Nostalgia

See aste, mis kööki läheb, on ikka veel jala sees.
Veepumba plärisev hääl vett tõmmates ja duši alla minnes ei üllata.
Värava kriiksumine tuletab meelde kõiki noid päevi, kus mina tunni varem koju jõudnuna Mehe tuleku üle rõõmustasin.
See nädal saab olema mälestuste ja nostalgia nädal.

Üks kurb uudis ka

Kuidagi on minust mööda läinud, et Woolworths läks pankrotti (ja Zavvi ka).

Miks, oh MIKS ma seda ei teadnud? KUST ma nüüd endale 3tk £5 Clarki ja Collinsit ostan??? Oleks ma sellest pankrotist õigel ajal kuulnud, kui nad tühjendusmüüke tegid, ma oleks kellegi ostma saatnud… Ja Zavvist oleks kindlasti odavalt kõiksugu mõnusat DVD-kraami saanud. Sellest viimasest ma ennast niiväga kõigutada ei lase, aga raamatud…

Niuks. Ma olen murtud. Ma kujutasin endale kõik see Eestis oldud aeg elavalt ette, kuidas ma lähen Woolworthi ja ostan kilode kaupa raamatuid. Karjuv ebaõnn!

Mul on kaks mobiili – Eesti SIMiga näitab Eesti, UK SIMiga Londoni aega. Võtsin Eesti telefoni voodi lähedale kellaks ja olin täna hommikul kell kümme tõustes äärmiselt rahulolev – nüüd on puhatud küll. Siis muidugi tuli välja, et kell on alles kaheksa. Oh mind…

Endiselt on vist plaanis Croydon ja shoppamine, õhtul aias väike grill. Mees nõuab muidugi juba inglise hommikusööki, aga mina ei viitsi praegusel hetkel eriti Brixtonisse sõita. Ja mujal EI TOHI seda süüa, ainult meie lemmikkohvikus! No näis 😛

Eduliselt Londonis

Lennujaamas jõudsime ka veel tavapärase laagri püsti panna, Plikale leidsime edeva käru pealekauba. Kahjuks ei tohtinud seda küll kaasa võtta 😛

Kogu reis möödus absoluutselt probleemideta. Õhku tõusmisel sai Plika tissi ja oli rahul. Kõik kolm tundi vahtis ringi, sest nii palju põnevat oli, ei saanud kuidagi magada. Meie taga istus üks paar aastase plikaga, sai nendega juttu räägitud ja lapsed said koos “mängida”.

Meie kõrval istus üks tore vanem inglise härrasmees, kes rääkis, et tema tütar töötab Vanemuises ja nad käisid abikaasaga just Queeni vaatamas.

Maandumisel jäi Plika tissi otsa magama ja ärkas uuesti alles siis, kui passikontrollist läbi olime.

Veebruaris koos lennupiletitega ostetud rongipiletid sain automaadist ilusti kätte – mis siis, et pangakaart, millega need toona ostsin, on praeguseks juba aegunud (see tuli piletite kätte saamiseks automaati toppida).

Sõitsime rongiga Tottenham Hale’i, sealt metrooga Brixtonisse, sealt bussiga West Norwoodi. Ja üheksa viisteist olimegi kohal nagu kõpsti 😉

Metroos oodates tahtis Mees House’iga pilti saada, aga kuna rong juba ette sõitis, ei saanud paremat poosi 😛

Plika esimene metroosõit:

Plika pidas ennast terve pika päeva üllatavalt hästi üleval. Magas vähe ja vahel väsinuna jorises küll, aga mingeid suuremaid nutuhooge polnud. Õhtul lõpuks kohale jõudnud, oleks ta pidanud kõigi eelduste kohaselt üleväsinud ja hüsteerias olema, aga vahtis tükk aega rahulikult ringi, kuni me sõime, ja tissi otsa magama jäämise asemel hakkas lalisema ja naeratama ja oli üldse nii seltskondlik, et… Ju ta tunnetas head õhkkonda, ma ei oska muud arvata. Mees sai ta ikka lõpuks magama 🙂

Mina olen omadega täiesti läbi ja surmväsinud – magasin öösel nelja tunni ringis, sedagi katkendlikult ja halvasti. Ärkasime pool kuus, päeva jooksul sain vaid tukkuda. Terve päeva olin väga heas tujus, aga metroos väsisin järsku jubedasti, kõik viskas kopa ette ja ei jõudnud ära oodata, et koju saaks.

Käisime poest läbi, ostsime kuuepindise piima ja kaheliitrise värskelt pressitud apelsinimahla (oh, kuidas ma olen neist mahladest puudust tundnud, Eestis pole värskete mahlade valikut ju ollagi… No ok, need pole siin VÄRSKELT pressitud, aga on pure, not from concentrate, saate aru, eks). Ja fish & chipsi – seda küll Mehe nõudmisel, tema lemmik junkiputkast, mille kohta mina ette teadsin, et mulle sealt miski ei maitse. Aga küll homme tuleb õnn ka minu õuele 😛

Ja kui me siis lõpuks koju jõudsime… Jaa, ma ütlen teadlikult koju, see on ikka veel kodu. Mul on nii hea meel, et Iir ja Sten siia kolisid, nii et saime siia tagasi tulla. NII HEA tunne on. Kõik on nii ilus… Nii tuttav… Nii oma… Nii mõnus… Isegi see lõhn siin. Ja taldrikud köögis. Ja mööbel. Ja vannituba. Ja aed. Ja…

Ei ole Londonis paremat kohta, kus olla 🙂

Plaane pole jõudnud veel üldse teha, magame välja ja siis mõtleme. Homme läheme kõige tõenäolisemalt Croydonisse shoppama, sest meil mõlemal on riideid vaja. Mina tulin näiteks nädalaks Londonisse kahe paari pükste ja kolme T-särgiga – kohe ei viitsinudki rohkem võtta, sest plaanin ennast ogaraks osta. Ok, mitte ogaraks, aga no et ikka tükk aega mureta oleks, ma ei viitsi Eestis nagunii poodides käia.

Ja ma kavatsen ka ennast igasugusest rohkem või vähem rämpstoidust ogaraks süüa, kõiki neid asju, millest ma olen puudust tundnud… Ja käia kõigis neis kohtades, millest ma olen puudust tundnud… Aga jah, see juba läheb plaanideks, ma olen liiga väsinud, et plaane teha.

Väsinud, aga nii kuradi rahulolev. Me tegime ääretult õige otsuse, et ikka tulime 🙂

*surmväsinult vasakule ära*

Scroll to Top