london/UK

Horsham

Kõigepealt pean ilmselt ära mainima, et ehkki mulle hakkasid lapsed tõesti meeldima, meeldiksid nad mulle veel palju rohkem, kui neile oleks võimalik külge panna summuti või volume nupp. Nad ON armsad, aga see võime mängimise jooksul terve päeva konstantselt karjuda… Okei, mitte just terve päeva järjest, aga siiski tunduvalt rohkem, kui nende häälepaelte jõust võiks eeldada. Pluss veel muidugi need puhud, kus on vaja jonnida või midagi kuskile ära lüüa või emme järele nutta.

Aga ei, tegelikult nad siiski on armsad 🙂 Vinguda ikka võib, aga nad on.

Olles harinud ennast veidike geograafia teemadel ja mõelnud esiti välja täiesti ebakorrektseid kohanimesid, sain teada, et Murakas elab ja mina viibin siis hetkel samuti Ockleys.

Hommikupoole käisime aga lähedalasuvas linnakeses nimega Horsham, millest Murakas ka kunagi kirjutanud on.

Ilm oli ilus, päike paistis, lapsed sõitsid tõukeratastega ja elu oli lill.

Käisime jalutamas mingil… Mitte just matkarajal, aga oli selline… Noh, looduskaunis koht, oja ja puha. Mina lootusetu loodusefännina (pildistan iga kell parema meelega ilusat puud kui ajaloolist hoonet) lihtsalt klõpsisin ja klõpsisin:

Seal oli üks hästi armas kirik ja väike surnuaed seal juures:

Tänav kiriku lähedal:

Siin me oleme juba kesklinnas, kus jalutasime ka päris pikalt – käisime mänguasjapoes ja mujal, rahvast oli palju, väljas olid letid ja üldse oli väga armas olemine:

Muhahaa. No comments:

Veel kesklinna (ma ei tea, kas seda saab just peatänavaks nimetada, aga midagi taoliselt ilmselt küll):

Ja need kolm pilti tegin siis, kui olin kodus tagasi. Muraka maja eest siis. Esimesel on mingi kohalik külahoone või midagi taolist, kus vahel kala müüakse 😀 , nagu Murakas kommenteeris, teisel siis lihtsalt mingi maja ja kolmandal Muraka maja kõrval asuv puu.

Kodus istusin veel tükk aega aias päikese käes ja lugesin Stouti raamatut, mis Maris mulle sünnipäevaks kinkis (juubeliöölane, numbrilt 100 ja selle lõpus on olemas kõigi sarjas seni ilmunud raamatute nimekiri, mis on eriti äge 😛 kas keegi veel ei tea, et ma olen kirgline Stouti ja Gardneri fänn?). Pool sain läbi. No ikka jube mõnus oli päikese käes mõnuleda. Tahaks ka aeda endale.

Ja muide, välismaal ON rohi rohelisem kui Eestis. Vähemalt selles aias küll 😛 Ma pilti ei viitsinud teha.

Praegu on aga lapsed voodis ja meie istume netis ning tarvitame alkohoolseid jooke. Oleks veel pilte panna õhtust, aga praegu ei viitsi, nii et homme siis saate näha, milline on täpselt pulgakomm, mille Iiris mulle ostis ning kuidas Murakas haigusega võitleb.

Hakkasin Ocean’s Elevenit tõmbama, sest Murakas pole seda näinud (kujutate ette?!?), aga tuleb nii aeglaselt, et enne homset pole ka lootust… Pähh.

London, my love

Nii… Nagu lubatud! Lohepikk, piltiderohke ja muud taolist.

Alustama peaks ehk sellest, et kolmapäeva hommikul läks kõik p*rse alates sellest ajast, kui ma oma kottidega uksest välja sain.

Esialgne idee oli minna trolliga kesklinna ja sealt buss nr. 2 peale. Maris pidi kaasa tulema. Poolel teel trollipeatusse, mis pole üldsegi mitte kaugel, on aga paraku taksopeatus. Mul oli oma juberasketest kohvritest kopp ees, nii et võtsin lihtsalt takso. Mis juhtus olema linnatakso. Mis pole üldsegi mitte kõige odavam. Ja ma sõitsin kesklinnast läbi, et Maris EKA ühikast peale võtta. Ja Ülemiste ristis olid ummikud, nagu ikka.

Ehk siis. Selle asemel, et tellida takso ukse ette, kakerdasin ma üle mõistuse raskete kottidega taksopeatusesse, et võtta kallis takso ja maksta kogu selle lõbu eest 180 krooni. Okei siis. Shit happens.

Check in. 4,1 lisakilo. kuri tädi, kes polnud sugugi seda nägu, et pakub välja: võta kilo ära ja ülejäänu suhtes pigistan silma kinni (Murakas sai nii). Nelja kilo välja võtma ma ei viitsinud hakata. Niigi sai nii palju asju välja jäetud, et kurjast kohe. Maksin siis kenasti 500 kr. Maris laenas. Äge.

Käisin Ülemistes viimaseid asju ostmas ja korda ajamas. Tegin passipildid ja unustasin need sinna. Tahtsin raha vahetada, aga neil oli seal ainult 85 naela.

Lennujaamas unustasin enne passikontrolli raha vahetada. Sees oli kurss 27 (Ülemistes ja enne passikontrolli 23, midagi). Ja enamik raha oli mul vahetamata. 7600 krooni sai siis selle kirve kursi järgi vahetatud. Ütleme nii, et ma olin suht… Pissed off. Aga no mis mul üle jäi.

Lend hilines pool tundi. Käsipagasi rohkuse üle keegi õnneks ei virisenud – mul oli isegi kolm kotti. Spordikott, mille vaevu turvaväravatest läbi surusin, läpakas ja veel üks õlakott, sest Muraka kink ei mahtunud mujale.

Stjuuardess soovitas minu ees olevale pikale mehele mingisse konkreetsesse ritta istuda, kus jalgadele rohkem ruumi on. Vudisin tüübile järele, sain ka laia vahesse. Aga asjal oli muidugi konks – need olid need kaks rida, kus olid emergency exitid ehk ma ei tohtinud ühtki kotti alla jätta, kõik pidi üles panema. Kuna istusin akna all, siis ei viitsinud kõrval istuvat paarikest tülitada ja passisin seega kolm tundi tegevuseta. Sellest iseenesest oli savi, sest uni oli enivei, aga KÜLM hakkas! Ja mantel oli ka üleval. Eelmistest lendudest küll külmaprobleemi ei mäleta, ehkki Muraka sõnul olevat see tavaline. Aga noh, järgmiseks korraks jätan meelde.

Stanstedis läks kõik libedalt. Natuke ehmatas algul küll see, et lennukist maha tulles pidi mingi rongi moodi asja peale minema, mis siis passikontrolli ja pagasi juurde viis. Et nagu – lähed kuskile sisse, uksed lähevad kinni ja sind viiakse kuskile. Mis mõttes? Kuhu? Millal ma oma kohvri saan? Hallooo??

Aga noh, seal tuli jutt ka selle kohta, kuhu meid viiakse, et erilist paanikat ei jõudnud tekkida.

Kohvri punane värv tasus ennast ära. Lipiku nime ja aadressiga unustasin külge panna, aga õnneks ei juhtunud miskit. Murakas oli väljas vastas. Kõik oli lill.

Sealt edasi mina eriti enam ei jaganud. Püsisin lihtsalt Murakal sabas. Tema teadis, kuhu minna.

Läksime rongiga, sest see oli kiirem. Kallim kah, aga näed, mulle osteti pilet.

Nüüd tuleb siis pildi koht ka. Need me tegime rongis teel Stanstedi lennujaamast Victoria Stationisse:


Kuna Iirisel oli veel tund aega töö, siis läksime Liverpool Streetile kohvi jooma. Selle koha nime ma küll enam ei mäleta (Murakas arvatavasti teab):


Siin pildi peal on mu uued ägedad saapapaelad, mis Murakas mulle sünnipäevaks kinkis. Eriti küll näha pole, aga no mingit aimu saate (jah, ma tean küll, et saapad on suht s*tased :P).

Ostsime mulle kohaliku SIM-kaardi. Operaatoriks sai Orange, sest mina ei teadnud neist midagi ja see olevat ainus, mis Muraka juures levib ja erilist hinnavahet ei pidavat olema. Number on +447891938902 – salvestage ära, sealt mind edaspidi kätte saab!

Kusjuures miskipärast ei saa ma sellega oma uues moodsas telefonis sõnumeid saata – näitab lihtsalt, et valikud on vaid MMS ja e-mail, aga mitte SMS. Kummaline. Pean minema Orange mehi piinama. Seniks panin SIMi vana Nokia sisse ja selles töötab nagu nalja.

Kui nüüd veel oma numbri ka pähe õppida suudaks… Mitte et nad oleks lasknud millegi hulgast valida või midagi.

Siis saime Iirisega kokku ja sõitsime tema poole. Sain Londoni vahemaadest esimese maigu suhu. Nii tund või veidi alla selle sõitsime. Ja see pidi normaalne olema, hõkk. Igatahes läks Iiris poodi ja saatis meid koju pelmeene praadima. Siin Murakas praeb neid:

Murakas koos minu kingitusega:

Õmblen oma mantlile nööpe ette. Tegelikult tahtsin seda juba Eestis teha, aga ei leidnud niiti ja nõela üles. Siiani ei tea, kus need on. Laenasin siis Iiriselt:

Märkamatult oligi õhtu kätte jõudnud ja me läksime välja jalutama ja sünnipäeva tähistama. Ostsime juustu ja veini ja läksime Thamesi äärde:

Lihtsalt mingi koht, mille juures me seda veini jõime:

Meie jalad (Murakas isegi teab, kuidas mu fotoka taimerit kasutada, ma ise küll ei tea, jumala eest!):

Üks äge Muraka tehtud pilt minust ja Iirisest ja Tower Bridge’ist. Ma panin selle pildi oma läpakale wallpaperiks ka:

Haiglane roheline puu. Iiris ja Murakas tegid puu juures pornot ka (meeldetuletuseks porno vol 1), aga pime oli ja nad ei jäänud näha, nii et ma panin siis pildi ainult puust:

Sama haiglane munakujuline maja. Ägedalt haiglane muidugi:

Silla peal:

Suvaline vaade jõele (ilus oli, noh):

Veel silda (need varjud meenutasid klu klux klani):

Veel ilusat vaadet:

Hmm, kus me küll oleme? Mina ei jaganud midagi. Iiris tol hetkel vist ka väga mitte.

Ja siis me läksime Iirise ja Kay juurde ja magasime kolmekesi ühes voodis ja Kay pagendasime üldse põrandale. Jube ebaviisakas, ma tean. Ja Murakas ei saanud eriti magada, sest ta oli minu ja Iirise vahel ja mina olevat terve öö köhinud, nagu mul oleks jube janu. Ise ei mäleta küll mitte midagi. Magasin akna all ja sealt tuli vahepeal külma, äkki sellepärast? Igatahes olime Iirisega nii kohutavad voodikaaslased, et kui Kay varahommikul tööle läks, kolis Murakas põrandale ümber.

Siis, kui me lõpuks üles ärkasime, tegi Iiris meile hommikusööki. Röstsai ja värk. Äge. Ma ei mäletagi, millal keegi peale ema mulle viimati süüa tegi. Okei, kui järele mõelda, siis Murakas ka tegi täna 😛

Algul mõtlesin, et otsin endale ajutiselt toa, kuniks korteri saame ja pidin ühte õhtul vaatama minema. Aga lõpuks me otsustasime, et nii pole mõtet ja et ma elan ikkagi Iirise ja Kay juures, kuni leiame midagi muud, sest nad tahavad võimalikult kiiresti välja kolida. Siis nad seal otsisid mingeid variante ja me leppisime paar aega kokku.

Lõpuks läksime siis välja ka. Camden Towni hiinakat sööma. See pilt on tehtud kuulsas kahekordses bussis ja Murakas demonstreerib Oysterit, mis on kohalik transpordikaart. Ostad selle ja laed snna peale raha. Oma päevapileti või nädala pileti ja nii edasi. Nii on soodsam, kui siis, kui Oysterit pole ja niisama pileteid ostad.

Camden Town… I just LOVE the place! Seal on nii palju ägedaid kohti ja inimesi ja seal müüakse nii palju ägedaid riideid… Pagan, Palju palju palju raha on hädasti vaja 😀 Ja kähku.

Aga kuna algul olime kõik siganäljased, siis ma ei mallanud pilti teha, nii et kõige ägedamatest asjadest pole praegu fotosid panna.

Sõime kahe naela eest hiinakat, mis oli sitaks hea (see maksab tegelikult 3.50, aga õhtul lastakse hind alla, nii et vedas).

Hiljem Iiris natuke pildistas, nii et paar pilti siis Camdenist siia ikkagi ka. Aga jah, kahju, et ma varem ei teinud. Hästi äge oli tõesti. No küllap läheme jälle ja siis teen:

Ja siin on veel üks bussis tehtud pilt, mis mulle lihtsalt meeldis. Äkki sellepärast, et mu nägu pole näha 😛

Camdenist läksime üht korterit vaatama, mis oli s*taks äge (aga Iiris just helistas Murakale ja ütles, et me ei saa seda, kurat võtaks küll, noh 🙁 ) ja siis me käisime sealt baarist läbi, kus Liina töötab (ja kui hästi läheb, siis saan sinna proovipäevale) ja siis pidime veel teist korterit vaatama minema, aga see oli kaugel ja me olime väsinud ja ei viitsinud.

Ja kõik need kohad, kus me käisime, igasse neist sõitsime ikka pool tundi kuni tund. Ja lõpuks õhtul pidime minema veel Iirise juurest peaaegu tund Victoria Stationisse ja sealt nii 50 minutit rongiga ja lõpuks veel autoga… Ja me olime s*taks väsinud ja väljas oli s*taks külm ja Murakas oli terve päeva nohune ja üldse poolhaige olnud ja…

Tema juurde jõudsime kuskil kesköö paiku.

Sain endale terve külalistetoa, kus oli suur voodi ja ilgelt mõnus soe tekk. Ja ma ärkasin hommikul üles selle peale, et linnud laulsid akna taga. Mõnus.

Nägin hommikul pere ära, siis läksid vanemad minema ja mina olen sellest saadik arvutis istunud. Murakas asjatab siin lastega ja mina istun ja külmetan (sest ma ei viitsi üles minna ja midagi rohkemat selga panna, eksju) ja kirjutan. Täna on sadanud ka terve päeva, et välja eriti ei kipu enivei. Aga ilm muutuvat kiiresti, nii et küllap tuleb see päike ka homme.

Ühesõnaga…

Äge on. Aga väsitav.

Ma loodan, et saan siin ikkagi lõdvaks lasta ennast ja välja puhata natukenegi. Teen oma CV korda ja hakkan tööd otsima kindlasti veel sel nädalal.

Seda ma küll ette ei kujuta, kuidas ma Londonis liiklemisega või kuskile jõudmisega ise hakkama saan. Seni käisin ainult Iirisel ja Murakal sabas ja ehkki ma üritasin üht-teist meelde jätta, siis ega eriti ei jäänud küll. Hirmutav. Te ju teate mu orienteerumisvõimet.

Aga noh… Küll kõik läheb hästi.

Ma vist praeguseks lõpetan, sest tõesti külm on ja väsinud olen ka…

Tahaks korralikult sisse elada. Tahaks tööd ja elukohta ja et ma oskaks ise kuskil käia. Tahaks, et raha ei oleks NII vähe.

Aga noh, küll saab. Kõike alati saab 🙂

Lähen nillin nüüd Murakat, äkki ta annab mulle miskit süüa. Nälg on 😛

Oh jumal

Hommik oli õhtust nii palju targem, et olemine oli hästi vähekene kergem ja ma üritasin püüdlikult mingisugustki head tuju säilitada.

Ma rääkisin eile Murakaga ka veel ööbimisest ja elamisest ja kõigest muust, kus ikka pole veel midagi kindlat… Ja nüüd, kui arvuti lahti tegin, jõudis minuni Iirise kahe tunni tagune jutt, et ma ikkagi ei saa sinna elama, kuhu ajutiselt pidin saama, sest keegi oli millestki valesti aru saanud, seega pole ei mul ega Murakal võimalust kolmapäeval kuskil ööbidagi, ma pean vist jälle hakkama Gumtreest mingit ajutist tuba otsima (ma juba vahepeal tegin seda, aga siis pidi teistmoodi saama) ja üldse ma ei saa enam mitte kui millestki aru.

Einoh, vähemalt laenas ema mulle £350 kanti, et ma saaks (veel) töötuna igasuguse võimaliku elukoha tagatised jms ära maksta, kuuse alla ma ei jää. Ja selle nädala lõpuni pidin nagunii Muraka juures olema, me lihtsalt lootsime esimese õhtu ja öö ikka Londonis olla… No okei, plaane ümber teha saab alati… Jah?

Lihtsalt et kõik asjad muutuvad kiiremini, kui ma ennast ümber pööratagi jõuan ja ma ei saa veel nagunii mitte millestki aru ja see kõik just ei soodusta seda. Et ma ei saa mitte millestki aru. Jah.

Sihuke tunne, et hakka või kohe jooma.

Ainult see püüdlikult hoitud vähene hea tuju lendas aknast välja. Eilne asi tuletab ennast iga hetk vastikult meelde ja nüüd siis veel küsitavused homse suhtes.

Appi.

Hurraa!!!

Iiris peab võib-olla tööl olema, aga Murakas lubas, et ta tuleb mulle lennujaama vastu. Kindlalt.

See on kõige parem asi, mis minuga tänase päeva jooksul üldse juhtunud on.

Näed siis. Läkski tuju paremaks 🙂

Tere, kevad!

Enam-vähem kõik asjad on läbi vaadatud ja enamik Pärnusse minevaid ära pakitud. Kotte on nii palju, et peaks vist Rainerile hoiatuseks pildi saatma. Samas… Ta pidi kahe autoga minema. Loodame parimat.

Kaasa võetavate riiete välja valimine osutus kergemaks, kui arvasin. Kohe päris valutult läks. Ei saanud väga palju vist. Tegelikult ma ei hooma siiani, kui palju asju mul kaasa võtmiseks kokku tuleb, kuidas need ära mahuvad ja kui palju kaaluvad. Aga seda jõuab veel vaadata. Peamine on, et kõik on läbi sorteeritud. Suurim töö on tehtud.

Avastasin, et täna öösel tuleb kevad. Pisut üle tunni veel. Aga sel ajal ma juba magan 🙂

Nüüd tuleks veel… Põrandat pühkida… Vaadata üle asjad, mis laua peale kuhjunud… Vaadata veelkord üle asjad, mis sahtlisse panin… Mõelda välja, mida teha kuivainetega (sest mul on ägedad topsid, mida ma tahan alles hoida, aga jahu ennast… Pole vist mõtet aastaks Pärnu keldrisse viia)

Ja siis… Ja siis… Oi, kindlasti tuleb veel palju asju teha. Aga väga palju sai tehtud ka. Küll saab. Ma olen rahul.

Huvitav, millal ükskord tuleb reisiärevus? Praegu olen küll vana rahu ise. See, mis tulemas, tundub nii loomulik ja õige. Mul on olemas ajutine elukoht, mind ootavad sõbrad, mul on veidi raha ja küllaga pealehakkamist. Pole jõudnud veel CV-sid saata, aga teen seda kindlasti enne Eestist lahkumist. Ma ei muretse. Mul on tunne, et kõik loksub paika. Et kõik läheb hästi.

Täpselt nädala aja pärast on minu viimane öö Eestis. Ma pole isegi kindel, kus ma sel ajal olen…

Olgu. Väsinud. Magama nüüd. Loodetavasti tuleb homme sama produktiivne päev.

Scroll to Top