london/UK

Aga mis siis, kui…

…ma tulen Londonist tagasi ja kõik on ikka samamoodi?

Ma pole kunagi eitanud, et ma mingis mõttes põgenen Eestist. Sest kõigest on kõrini. Sest tööalaselt ei oska endaga midagi peale hakata. Sest eraelu pole rohkem, kui vaid keerulised suhted, millega ma enamik ajast tegeleda ei taha ja mis mind vaid vihastavad.

Ma lähen Londonisse, et kõike unustada. Mineviku põhjal võin öelda, et aeg parandab kõik haavad.

Aga ma hakkasin täna mõtlema, et ma siiski tulen ju tagasi. Aasta või paari pärast. Ma ei tea, kuidas elu kulgeb. Ehk olen aasta Londonis ja otsustan siis Pariisi minna (tahaks küll, väga, Prantsusmaal elamine on üks teine mu pikaajalistest unistustest). Kes teab, ehk lähen mingiks ajaks isegi USAsse.

Aga ükskord tulen ma ju ikkagi tagasi.

Mis siis, kui ma tulen tagasi ja kõik on ikka samamoodi? Et asjad, millega ma ei taha tegeleda, on endiselt alles ja lähevad mulle korda?

Mis siis, kui suhted, millesse ma ennast praegu täieliku pohhuismiga mässin, sest ma TAHAN, mõtlemata sellele, mis on mulle hea või mis mitte, mis on eetiline või mis mitte, sest ma nagunii olen siit kahe nädala pärast läinud, jäävad… Närima… Ja teevad seda ajani, mil ma tagasi tulen?

See oleks küll jama.

Aga mis mõtet selle üle praegu arutada on. Eks aasta-kahe pärast ole näha. Selle aja peale on ilmselt juba sada muud mõtet peas.

Mida lähemale jõuab mu lahkumise päev, seda rohkem süveneb pohhuism kõige suhtes – seda pean küll tunnistama.

Ah, mis ma ikka heietan. Täna on jube raske ja hüplik päev olnud. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Tujud käivad kõrge kaarega üles-alla ja on praeguseks paraku allpool keskmist. Aga noh, ennast tundes… See võib paari tunniga üle minna. Loodame parimat.

Nälg on, aga ma ei viitsinud poodi minna ja ei viitsi ka makarone keeta. Mõtlesin hiinakat kaasa osta, aga nende telefon oli kinni ja ma ei viitsinud uuesti proovida.

Pohhui.

18 päeva…

Tramaivõi. Täna uut postitust kirjutama tulles avastasin Bloggeri esilehelt mingi nupukese selle kohta, et kõik blogi pildid on nüüd koondatud ühte Picasa albumisse (see nupp on seal kindlasti juba nädalaid, aga ma ei loe neid harilikult). Mõtlesin siis uudishimuliku inimesena vaatama minna, kuidas minu album välja näeb. Logisin kenasti sisse, nõustusin kasutajatingimustega ja… Mu blogipiltide albumi kaanepilt oli SEE. Nagu tõsiselt. Tramaivõi. Huvitav, mille järgi Blogger seda valib (hm, faili nime järgi vist, pildi nimi on 1). Noh, mitte et mul miskit selle pildi vastu oleks ja nii, see on tõenäoliselt üks paremaid, mis minust ja A-st üldse olemas, aga no see on nii igivana minevik… 😀

Kahe ja poole nädala pärast lendan Londonisse. See on näruselt lühike aeg. Aga mul pole veel absoluutselt mitte mingit *tunnet* – kardan, et seda ei tulegi. Enne, kui ma olen lennukis. Nii kaua lihtsalt töötan ennast pooleks ja ajan kõiki pisiasju korda ja…

Kõik on veel nii lahtine. Töö- ja elukoha kohta Londonis ei tea – esmaspäevaks peaks selguma, aga seda lubas tüüp kaks korda varemgi… Mis teha. Ootame, vaatame.

Korteri asi, mis pidi ometigi kindel olema, on ka veel mingil määral lahtine, sest Annika võttis nõuks üürilepingu kallal bitchima hakata. Sellest ma saan aru, et ta tahab ennetähtaegse väljakolimise etteteatamisaega kolme kuu pealt ühele muuta ja see on ilmselt täiesti läbirääkimiste küsimus. Aga see, et ta vingub mingite remondi- või ma ei tea mis kulude kallal, mida ta enda arust maksma ei pea, ajab mind ausalt öelda ahastusse. Jah, ma tean, et see on kokkuleppe küsimus, kas üürnik peab selliseid asju maksma või ei. Kaks aastat, kõik aeg enne teda maksime me seda ilma mingi kobinata – kokkulepe oli selline, pealegi on meil põhiüür nagunii soodne. Aga Annikale on omane igast pisiasjast, millele enamik inimesi ei mõtlegi, hiigelsuur probleem tekitada. See on KURNAV. Kui mina oleks omanik, siis ma ütleks sellise jutu peale: “Okei, ma maksan remondikulud ise, aga tõstan siis 500.- üüri.” Üldiselt – eks Annika pea ise neid asju ajama… Aga nii kaua, kuni üürileping pole tema nimele ümber tehtud, ei saa mina rahu! Kõige mustema stsenaariumi kohaselt on alati võimalik, et Annika pole nõus mingeid asju maksma, omanik pole nõus lepingus miskit muutma, Annika kolib lihtsalt minema ja minu nimel on üürileping kolmekuulise etteteatamisega väljakolimisel enne lepingu lõppu.

Ma tean küll, et Annikal on ikkagi elukohta vaja ning et omanik on normaalne ning et ilmselt läheb kõik hästi, aga see on lihtsalt nii kohutavalt nõme, kui sulle öeldakse, et jah, ma tahan siia elama jääda ning siis paar nädalat hiljem, et oi, ma ei tea, see leping on ikka nõme. Grr.

Okei, positiivsust, eks. Nagunii kõik laheneb.

Eilne õhtu kulges ka tavapäraselt. Viimane vestlus MSNis lõppes lubadusega minu poolt, et täna küll mingit pidu ei tule. Niigi olin kella kolmest saadik veini joonud ja suht vintis. Sain Marisega kokku, et ta mu välja valitud kohvri üle vaataks ja heaks kiidaks. See ei võtnud just eriti palju aega. Siis tegi ta ettepaneku Mauruse pubis väikese hõõgveini juua. Päris huvitav koht. Ja õhtu lõpetasin Krissuga levikas. Vähemalt läksin viisakal ajal koju. Nii enne kahte. Ei mingit pidu, hah. Lootusetu.

Muuseas jõudsin teravmeelsele järeldusele, et peaksin harjutama napisõnalisust. Milleks öelda asja kolme sõnaga, kui ühest piisaks? Seda tuleb veel õppida. Ma räägin vahel liiga palju. Võeh.

Mingisugune rahutus on hinges. Tunne, et midagi on kuskil valesti. Aga ma ei suuda defineerida, mis täpselt. Noh, loodame, et läheb lihtsalt üle.

Kevad ja muud loomad

Lugesin just oma igapäevaseid blogisid ja tundub, et kõigepealt oleks kohustuslik ära mainida kevade lõhn, mida ka mina väljas käies nuusutada ja nautida sain. Mõnus oli, tõesti.

Soh, kohustusliku osaga oleme siis nüüd ühel pool.

Käisin hambaarsti juures. Mingi suvaline Pärnu hambapolikliinikus, sest mu oma arsti aeg tuleb kaks kuud ette panna. Muuhulgas sain teada, et mul on hambakivi ja et ma võiks hoolikamalt hambaid pesta ja hambaniiti kasutada. See on nüüd küll kivi mu eelmiste hambaarstide kapsaaeda. Kui sa näed, et võiks, miks kurat sa siis ei ütle, ah? Tramaivõi. Ma olen kiire ja hooletu inimene, see avaldub ilmselgelt igal pool. Kui ma midagi sellepärast valesti teen, siis oleks teretulnud sellele tähelepanu juhtimine… Ma olen veel nii noor, et mul ei tule pähegi mõte, et mul võiks olla hambakivi ja et ma peaks seda eemaldama. Kas mitte poleks hambaarsti töö seda ise välja pakkuda? Ma tõesti ei usu, et eelmise aasta mais seda hambakivi veel polnud…

Igatahes läks kogu lõbu maksma 447 kr, millest 300 kr jaoks esitasin juba haigekassale taotluse ka. Lõbu pole kahjuks veel läbi, sest mul leiti ühtlasi ka üks auk, mis oli nii jama, et hakati närve suretama. Mis tähendab, et järgmisel esmaspäeval pean minema mürki välja võtma (siis juba Tallinnas) ja tõenäoliselt ei piirdu asi ühe külaskäiguga. Nutt ja hala. Käia ma ju võin, aga nad raiped tahavad selle eest raha saada 🙁

Järgmine pläkk: kujutasin endale ette, et Norman Optika (loe: odavaim koht) müüb täpselt samu läätsi mis Eagle Vision (loe: kallim ja vanasti kliendisõbralikum koht). Tulemus: kuna läätse kumerus on veidi teine, ei saa ma ilma eelneva silmakontrolli ja proovimiseta neilt läätsi tellida, kontroll on ostjale tasuta ainult Pärnus, kust ma lahkun juba täna õhtul ning Tallinnas läheb kogu see jama mulle lisa 150 kr maksma. Kurat, ma ütlen. Miks mul varem meelde ei tulnud Normanist küsimas käia, ma oleks vabalt saanud omale tänaseks silmakontrolli aja ju ka kinni panna. Nutt ja hala jälle.

Ühtlasi andsin alla soovile, mis on mul olnud juba pool aastat ning ostsin ära punase kiviga ninarõnga. Nii hästi läheb mul Londoni jaoks kokku hoidmine… Aga rõngas on aus. Mis rõngast me siin üldse räägime, see lihtsalt täpp ju.

Positiivset ka. Kui hästi läheb, siis on mul Londonis töö ja elukoht olemas. Tuttavate tuttavate kaudu käisin täna nö tööintervjuul, tegemist on ühe peatselt avatava vinoteegi tüüpi baariga Londonis Barbicani linnaosas, palk oleks 7 naela tunnis ja elamine seal lähedal tasuta. Ma nüüd enneaegselt ei tahaks hõisata, sest asi pole veel päris 100% kindel, aga noh… Loodame parimat! Paari päeva jooksul peaks selguma.

Ja kui veel kevadest rääkida, siis ühtlasi ärkavad minus jälle väga teravalt teatud… Vajadused (kui hästi järele mõelda, siis võib selles ka midagi/kedagi muud süüdistada). Igatahes mõtted on lennukad ja ma teen kõik, mis võimalik, et vähem mõelda. See aga paraku ei õnnestu. Krt.

(Ma vabandan. Seda viimast lõiku poleks üldse vaja olnud. Aga no ma lihtsalt pidin)

PS. Mis k*pp Daki blogiga on, et leht maas on?

Ostetud!

Nüüd pole enam taganemisteed – ostsin just lennukipileti ära 😀

Kui paar päeva tagasi vaatasin veel, et 28. märtsil maksab pilet €23.99 ning 4. aprillil €42.99, siis täna ostma hakates oli 4. aprilli hind juba €52.99 (neile hindadele läheb nagunii juurde lisatasu €9 inimese kohta). See aga tundus juba kole kallis, eriti arvestades fakti, et 28. märtsi hind oli samaks jäänud. Niisiis pidasin Iirise ja Murakaga veidi nõu ning otsustasin siiski märtsi lõpu kasuks. Kiireks küll läheb, aga saan hakkama. Ühtlasi on 28. märts Muraka sünnipäev ning ta saab kolmapäeva õhtul Londonisse tulla. Äge! 😀 Neljapäeva õhtuks või hiljemalt reede hommikuks peab ta tagasi minema, sest pere läheb kolmeks päevaks reisile ning lapsed jäävad tema hooleks… Võib-olla lähen selleks ajaks talle külla 😛

Pileti ostmisel tekkis otse loomulikult veel üks ettenägematu kulutus – lisateenustasu €7.50 krediitkaardiga maksmise eest. Ühtlasi oli seal kirjas, et Visa Electron kaardiga maksmisel lisatasu pole, see on aga (Hansapanga klienditoe väitel) vaid deebetkaart, millega omakorda pole üldse võimalik lennupiletite eest maksta, sest see on nii ebaturvaline. Ma ei saa aru, miks seda deebetkaardiga maksmise võimalust siis üldse pakutakse, kui seda teha ei saa? Tigetsesin natuke igatahes. Mitte et see summa eriti suur oleks, eks, aga nii põhimõtte pärast.

Kokku läks pilet maksma €23.99 + €9 + €7.50 = €40.49 ehk ümmarguselt 640 krooni. Odav ikkagi.

Mul on nii hea meel, et sellega korda sai. Ei kripelda enam pidevalt mõte, kas pilet ikka homme ka veel nii odav on. Ja sama oluline, nagu alguses mainitud – enam pole tagasiteed.

Kõige suurem probleem on endiselt siia korterisse uute elanike leidmises. Mu esimene variant langes ära, teise tõsiseltvõetavust pean uurima ja selleks on vaja Leppa.

Aga mainin veel kord ära:

Alates aprilli algusest ja vähemalt aasta lõpuni välja pakkuda 2-toaline 46 m² korter Mustamäel Siili peatuses. Väga heas korras, üks tuba läbikäidav; vannitoas dušikabiin, põrandaküte, pesumasin; köögis köögimööbel, külmkapp, gaasipliit (see moodne, kus tule saab nuppu vajutades ja tikke peab ainult praeahju puhul kasutama); magamistoas sisseehitatud riidekapid; elutoas lahtikäiv kušett, mida saab suurepäraselt kasutada kaheinimesevoodina; 5-megane püsiühendus 350.- kuus, üür 3500+maksud, mis on kõige külmemal ajal kokku ca 1500 kr. Sobib ideaalselt paarile, aga sama hästi ka kahele inimesele, kui üks on nõus läbikäidavas toas elama (pole üldse hull, ise elan praegu). Minu poolest võib siia muidugi kolida ka üksi, kolmekesi või kuuekesi 😉

Kui oled huvitatud või tead kedagi, kes võiks olla, anna märku!!!

Positiivsed avastused

Jajah, ma tean, et ma peaksin magama, homme on tööpäev. Aga plaanid ja mõtted hoiavad poole ööni üleval. Tavaline asi minu puhul.

Olen viimased paar tundi oma rahaasju puurinud ning teinud äärmiselt meeldivaid avastusi.

1) Lennupileti saan järgmine nädal vabalt ära osta, enamik tuleb tulumaksust ning puuduolevad paarsada krooni pole jooksva vaba raha hulgast näpistada mingi probleem, jääb veel söögi ja muu jaoks ka

2) Aprilli alguseks on mul läpaka järelmaksust nii palju järele jäänud, et pärast selle ära maksmist peaks mulle viimasest palgast koos puhkuserahadega kätte jääma veel ca 5000 kr (no need on minu enda tagasihoidlikud arvutused, aga üldiselt ütlen minevikukogemuse põhjal, et mul nupp nokib ja selliste asjadega väga ei eksi)

3) Korteri tagatisraha 3000 kr on ka nö sülle kukkunud raha, mis aprilli alguses laekub

Niisiis on mul aprilli alguses ca 8k vaba raha, millest tuleb maksta märtsi kommunaalid, elekter ja internet, osta aastane varu läätsi, poole aasta varu beebipille (pikemaks ajaks ju ei anta retsepti, krt) ning käia viimast korda kosmeetikus (sellega seoses vist ka osta epilaator, sest vaevalt ma Londoni hindade juures endale edaspidi depilatsiooni lubada saan – NIUKS).

Kindlasti tuleb enne Eestist ära minemist külastada ka hambaarsti, aga selle loodan mingi ime läbi märtsi väljaminekute hulka mahutada. Väga palju vast ei tohiks minna, pealegi saan haigekassalt 300.- tagasi, eelmine aasta reageerisid nad suht kiiresti – nii kuu ja kümne päevaga.

Ühtlasi tuleb jätta piisavalt raha aprillis kontolt maha minevate pensioni kolmanda samba, õppelaenu ja telefoniarve jaoks.

Pärast kõike seda peaks mulle enda arvestuste kohaselt jääma veel ca 3500 kr, mis on Londoni mõistes ilmselt olematu summa. Iiris ja Murakas oskavad vist paremini kommenteerida.

Igal juhul – kui väga hästi läheb, siis ma ei peagi kelletki midagi laenama. Eelduseks muidugi see, et Londonis kiiresti tööd leian, aga kavatsen seda teha.

Vot sellised lood siis.

Siinkohal, mu kallid blogi lugejad, võite mulle meenutada igasuguseid asju, mis vajavad korda ajamist, kui pikemaks ajaks välismaale elama minna. Mul küll tuleb pidevalt uusi asju meelde, aga olen täiesti kindel, et MIDAGI olen ikka unustanud. Niisiis, jagage kogemusi. Julgesti!

Scroll to Top