london/UK – Page 4 – Tikri blogi

Royal Mail tegutseb jälle

27/04/2010 / london/UK / Leave a Comment

Iiris ajab siiani taga oma ärakaotatud dokumenti, mille ema talle tähitud kirjaga saatis, trackimise eest ekstra peale maksis ning mis õigel ajal Eestist lahkus. Royal Mail paneb aga näkku ja väidab, et nemad ei tea midagi, pole milleski süüdi ja ei kavatse kuidagi aidata.

Mina tellisin lihavõttenädalavahetusel eBayst üle kümne asja, enamik neist jõudsid ilusti kohale. Küll aga ootasin siiani, kolm nädalat hiljem, kahte kadunud pakki.

Nojaa, positiivset on ka – tuhavangis olnud saadetised on nüüdseks kõik õnnelikult kodus. Eile tuli Abikaasa vanaema sünnipäevakaart, täna minu ema pakk. Naabrite aadressile, sest miskipärast on mu emast mööda läinud teadmine, et meie korterinumbril nüüd A lõpus on – millel pole iseenesest enamasti vahet, kuivõrd me ju elame ühise välisukse taga. Kuna aga naabrite uksekell ei tööta ja neil on silt, mis palub selle asemel koputada, tehtigi seda täna hommikul kell pool üheksa. Kella keegi ei helistanud, me olime küll kodus, aga Abikaasa koputamist ei kuulnud, mina olin sel ajal duši all. Nii leidsin Plikaga õue minnes sorry you were out teate, kuhu oli kritseldatud ainult Abikaasa eesnimi nii segase käekirjaga, et ta jättis tööle minnes teate tähelepanuta, arvates aadressi järgi, et tegemist on naabrite pakiga.

Nojaa, mina lugesin küll kohe nime õigesti välja ja arvasin ka kohe ära, millega tegu. Jalutasime siis Plikaga postkontorisse… Kus mulle pisteti koos ema pakiga pihku ka kaks minu nimele tulnud pakki, mis juba mõnda aega seal olevat. AGA MINGIT KURADI TEADET MULLE JÄETUD EI OLNUD!!!

Igatahes olin ma lihtsalt üliväga õnnelik, et pakid kätte sain, ei hakanud seal bitchima, mis mõtet sel enam olnud oleks. Kusjuures Abikaasa käis nädal tagasi ühe teise paki järel ja küsis, ega minu nimele midagi pole, siis väidetavalt küll polnud.

Kõigele lisaks oli ema paki nurk katki ja see oli ka vastava kirjaga (sorry, damaged etc) kilekotis. Kuna pakis oli aga raamat, kaks Abikaasa lemmikšokolaadi, pakk minu lemmikkomme ja näpunukk Plikale, siis arvan, et kadunud polnud miskit, lihtsalt õnnetus, ikka juhtub.

Nii et kui ema poleks vale aadressi kirjutanud ja meile sorry you were out teadet jäetud, siis kes teab, kaua mu kaks kadunud pakki veel postkontoris oleks oodanud. Iga asi on millekski vajalik 🙂

Kirsiks tordi peal ootas mind koju jõudes ees imepisike mulliümbrik Aasiast – postiljon oli vahepeal käinud ja toonud ära viimase asja, mida eBayst ootasin – uue aku Abikaasa moblale. See sai kusjuures tellitud vähem kui kaks nädalat tagasi, tuhajama tõttu olin valmistunud veel sama pikaks ootamiseks.

Sihukesed seiklused siis tänasel kaunil suvepäeval.

Ja päev on indeed imeilus. Päike särab, lühikeste käistega oli palav, tuju on suurepärane hoolimata sellest, et eile öösel kella kaheni raamatut lugesin – no liiga huvitav oli, et pooleli jätta! Hommikul värskendas dušš ja no sellise ilmaga ei saa kuidagi paha tuju olla 😛 Täna läheme kindlasti pärastlõunal ka välja.

EDIT: Sarnaselt minule leidis ka Iirise kadunud dokumendi seiklus täna ootamatu ja ülijabura lahenduse.

Peaasi, et puuvilja jätkuks!

22/04/2010 / london/UK, puhas toit, rõõm, toitumine / 4 Comments

Üldiselt olen ma seda tüüpi, kellele ei meeldi poest tooreid puuvilju osta – kes see jõuab oodata, millal need ükskord valmis saavad, enamasti sööme ikka enne ära ja siis nad lihtsalt ei maitse pooltki nii hästi. Nii et kui midagi poest toome, siis ikka vaatame, et oleks piisavalt küps ja saaks kohe süüa.

Aga mahekraami ja mugavuse nimel oleme õppinud ka kannatlikud olema. Kui kord juba järjele saada, siis pole asi sugugi nii hull – kogu aeg on on kapist midagi uut peale tulemas.

Eile tuli jälle kastitäis kraami, paigutasin kõik oma kõrgemate süsteemide järgi ära ja tegin paar pilti kah.

Puuviljasüsteem on selline, et laua peal kausis on kõik kraam pestud ja kohe tarbimiseks mõeldud, selle kohal olevas kapis aga valmiv kraam – kuna pesemata viljad säilivad paremini, siis pesengi neid alles enne kaussi tõstmist. Kapis on hetkeseis selline:

Reeglina saab kasti sisu nädala jooksul küpseks, aga viimase kolme nädala pirnid on mingid erilised jõhkardid, kõik on ikka täitsa kõvad ja toored. Sellepärast ongi kapis kolm kausitäit pirne.

Mugulsibula ja küüslaugu varud on ka kõik seal kapis, samuti valmivad tomatid. Õunad on lihtsalt sellepärast, et eelmise kasti õunu on veel kausis ja need tuleks enne ära süüa.

Ja mis puutub valmis kraami, siis:

Nojaa, tänaseks on viinamarjad, greip, kaks kiivit ja pool kurki juba manalateel 😛

Kraanikausi all kapis on kartulid ja porgandid, ülejäänud juurikad on külmkapis. Igasugused marjalised (maasikad-vaarikad jne), redised ja roheline sibul ka, kui neid olema juhtub. Külmkapist pole mõtet pilti panna, jätsime see nädal kasti tellimata, et vanadest varudest lahti saada – praegu on seal ainult kausike rediseid, lillkapsas, karp seeni ja kaks sidrunit.

Aga jah, puuviljad meil ikka 100% mahedad pole – tahame nii palju süüa, et kõike ei raatsi. Viinamarju ja greipe ostame nädalavahetusel suuremates kogustes ja täitsa tavalisi.

Üldiselt on sihuke korraldus igatahes üpris mõnus – alati on piisavalt erinevaid puuvilju vastavalt hetkeisule kodust võtta. Kui kõht põhisöögikordade vahepeal tühjaks läheb, on tervislik vahepala käeulatuses, no ja pärast sööki magustoiduks ka hea.

Igal juhul tarbime nüüd tunduvalt vähem mõttetut ja ebatervislikku kraami – jäätist ja šokolaadi vahel ostame, enamasti on aga ainus magus peale puuviljade iseküpsetatud kook, korra nädalas vast teen. Rämpstoitu ei söö praktiliselt üldse, valmistoite samuti mitte. Võileibu saab ikka söödud, aga ega nendest 100% loobuda ei tahagi. Ja sooja toitu teeme ikka pea iga päev otsast lõpuni ise.

Ja ma olen nii rahul, et sihuke võrdlemisi tervislik eluviis on meile omaseks saanud. Loodan, et suudame eesti oludes samamoodi jätkata!

Plaanid selged

07/04/2010 / eesti, london/UK, rõõm / 3 Comments

Aprill möödub vaikselt.

1-9. mai on Maris külas.
11-17. mai oleme Plikaga Rootsis, vaatame värske ilmakodaniku üle ja kohtume ka vanaemaga.
20-27. mai on Krissu külas.

30. mai varahommikul hakkame tõenäoliselt Eesti poole sõitma. See kuupäev võib veel paari päeva võrra edasi nihkuda, aga oleme praamipiletite hindu vaadanud – suht samad, elamise pakib ühe päevaga kokku küll, mis siin ikka hädavajalikust kauem passida. Kuna 31. mai on esmaspäev ja riigipüha, siis on Abikaasa viimane tööpäev juba 28. mai 🙂

Ühesõnaga jälle Eestisse. Päriseks, kuivõrd me seda enam öelda saame. Ütleme siis nii, et hetkel UK-sse tagasipöördumise plaane pole. Sai pikalt ja tõsiselt kaalutud, aga kuna Abikaasa nii palju palka juurde ei saanud, et oleks olnud mõtet siia jääda, siis otsustasime Eesti kasuks – kokku hoidma peaks mõlemal pool, Eestis on küll väiksemad palgad, aga ka odavam elada + sõbrad ja perekond. Kahe väikese lapsega tunduvalt etem.

Ja seekord kolime hoopistükkis Pärnusse. Täpsematest plaanidest räägin ehk kunagi hiljem, aga otsus sai tehtud vägagi oluliste argumentide põhjal. Eks näis, kuidas Abikaasa tööga olema saab, aga midagi ikka leiab või ehk mõtleme välja, mis asja ise ajama hakata või siis tutvuse kaudu… Kuidagi saab kindlasti hakkama.

Sihukesed plaanid siis. Ja ma olen nendega üpris rahul 🙂

Kas mujal on parem?

31/03/2010 / eesti, elufilosoofia, london/UK, meedia / 4 Comments

Alati on neid, kes väidavad, et Eestis on kõik nii p*rses, oleks viimane aeg minema kolida, mujal on ju palju parem. Või tänavad jumalat, et seda tegid (enne kui asi hullemaks läks). Masu süvenemisega selliste avalduste osakaal üha kasvab.

Ja kui kuskil eestlaste välismaale kolimine teemaks võetakse (näiteks siin), siis on alati küllaga kommentaarides ilkujaid: näe, kõrgharidusega eestlased teevad võõras riigis sibitööd, kulutavad enamik palgast mõttetu jagatud eluaseme üüri maksmisele ja on hullult rahul, sest välismaal on ju kõik parem.

Mina ei saa aru ei ühtedest ega teistest. Ma ei kolinud londonisse sellepärast, et Eestis oleks minu arvates nõme. Esimesel korral oli minu isiklikus elus lihtsalt seisak, tundus põnev natuke maailma avastada. Teisel korral sai ajendiks tööpakkumine, mis tol hetkel majanduslikult mõttekas ja ka muidu ahvatlev tundus.

Aga Eesti on ja jääb armsaks kodumaaks. Kodune võib olla ka mujal, aga see päris kodu, ühes pere ja sõprade ja rahvusliku arusaamise ning kaasmaalaste veidrustega… See on ikka ainult Eestis.

Ma olen ilmselt liiga harjunud vaatama kõiki asju eelkõige positiivsest küljest. Kui keegi küsib, miks ma kolisin Londonisse või tagasi Eestisse, siis loetlen esmajärjekorras ette ikka kõik need head asjad, mis ajendasid tagasi kolima. Jaa, kindlasti mainin lõpetuseks ka probleeme ja asjaolusid, mis tolle koha, kust parasjagu ära kolisin, vähem ahvatlevaks muutsid ning kolimisplaani üldse võimalikuks tegid… Enamasti jõuan ma aga selleni, et ehkki eelmises kohas oli äge, siis uues on veel ägedam. Lihtsalt – ajaga muutub kõik, meie soovid ja vajadused ja olukorrad ja…

Minu meelest on arusaamatu kuskil elada ja viriseda, kui halvasti kõik on. Kui ei meeldi, siis on kolm varianti. Kui võimalik, tee midagi asja parandamiseks. Kui mitte, siis lepi sellega – ela oma elu ja ära mõtle halvale, mille muutmine pole sinu võimuses. Kui enam tõesti ei kannata, siis koligi ära sinna, kus su meelest parem on. Aga lihtsalt paigal olla ja vinguda, kui halb kõik on? Midagi mõttetumat annab välja mõelda.

Ühesõnaga… Minu meelest on täiesti normaalne see, et inimesed (loe: eestlased) kolivad aeg-ajalt välismaale. Reisimine ja võõrsil elamine avardab nii tohutult maailmapilti ja annab kogemusi. On neid, kes tulevad hiljem tagasi, sest Eesti on ikkagi kodu. On ka neid, kes jäävadki võõrsile, sest neile tundub seal parem ja kodusem… Või on seal näiteks armastus 🙂 Ja mõlemat pidi on okei! Tänapäeval on see ju nii tavaline, elada välismaal. Ikka seal, kus endal kõige parem on.

Aa, aga mis mu jutu mõte on? Ega suurt polegi. Igaühe elu on tema enda valik – targad tegutsevad, rumalad ainult virisevad. Peaksin ilmselt lihtsalt vähem ajaleheartiklite kommentaare lugema 🙂

Tegelikult on sel jutul isiklikum perspektiiv ka, aga sellest mõni teine päev.

Nädalavahetuse rõõmud

27/03/2010 / kööginurk, london/UK, puhas toit, rõõm / Leave a Comment

Uni läks juba hommikul juba kell kaheksa ära ja hiilisin voodist minema, nii et teised jäid magama. Sain rahus kohupiimapannkookide taigna valmis teha ning selle poole tunni jooksul, kui see seisma pidi, köögi põhjalikult ära koristada. Siis praadisin ühtaegu pannkooke, keetsin Plika putru ja aitasin tal seda süüa (õnneks saab ta suuremas osas ise hakkama) – kell polnud veel pool kümmegi, kui lapsel oli kõht täis, köök eeskujulikus korras ja pannkoogid sööjaid ootamas. Abikaasa ärkas alles kümnest, tal oli neljapäevaõhtusest ülemuse sünnipäevast saati unevõlg 😛

Otsustasime vahelduseks hommikupoolikul poodi minna – lootuses, et seal on siis ehk parem valik, eriti igasuguste juurikate ja liha osas. Kuna auto on praegu jälle kontrollis, läksime üle pika aja suurde kaugemal asuvasse poodi jala. Tee peal, mis viib läbi suure pargi (mis on põhimõtteliselt hiiglaslik võrdlemisi lage muruplats mõnede asfalteede ja puudega), avastasime ühe teise väiksema pargi, mis oli võrratu – selline… PÄRIS park. Kõrgete müüride taga, st igasugusest liikluskärast eraldatud, palju puid ja lillepeenraid ja tiik ja teerajad ja mõnusad sopikesed, mida avastada, lisaks meeletult palju linnulaulu. Tahan seal nüüd tihemini käima hakata, nii mõnus oleks näiteks piknikku pidada või raamatut lugeda või…

Poodi jõudsime tavalise nelja-viie asemel pool üks ja tõepoolest – valik OLI tunduvalt etem. Näiteks nägime esimest korda suuri mahesealiha tükke (seaprae materjal, teadagi) – tavaliselt on meile vastuvõetava hinnaga ainult mahehakkliha, ülejäänu liiga kallis. Mahekurk on õhtupoolikul tihti otsas, normaalseid mahetomateid polnud varasematel kordadel üldse näinud. Enamik juurikaid tuleb meil küll kastiga, aga kurki-tomatit läheb alati rohkem ja Sainsbury omad on odavamad kah 🙂

Üldiselt saime me vist lõpuks üle illusioonist, et miski hetk on meie varud nii täiendatud, et laupäevased arved hakkavad alla £50 olema – ikka on iga kord mingeid asju vaja, nii et see summa tuleb täis. Poes £50-60, juurika- ja puuviljakastid £25-30, lisaks piim ja hapukoor, mida Abikaasa nädala sees mujalt poodidest toob – ca £100 läheb ikka iga nädal toidule ära. Tundus hirmkallis, kuni ma arvutasin välja, et päeva toiduraha on umbes £6 nägu, Plikal muidugi poole vähem. See on vähemalt 80% mahetoit (ehk rohkemgi), tervislik ja mitmekesine… Varem sõime üsna tihti rämpsu, mille puhul üks eine maksis minimaalselt £3.50-5, või siis külmutatud poolfabrikaate – ei anna kohe kuidagi võrrelda ei hinnalt ega toiteväärtuselt.

Eesti rahas on £6 hetke kursiga umbes 100 kr. Ühe inimese kohta päevas… No see oli meil pigem terve pere päevane söögiraha. Samas, võttes arvesse Eesti ja Londoni palgataset, siis ma ütleks, et kulutame umbes sama palju… Ainult et Eestis küll nii head ja normaalse hinnaga mahetoidu valikut pole.

Njah. Riideid ostmas ja muidu külas võib siin ju kord-paar aastas ikka käia, aga siinsest mahetoidust hakkan ma ilmselt jälle Eestis elades rohkemgi puudust tundma, kui kliimast, mis on Londoni teine suurim pluss minusuguse külmavarese jaoks.

Lõunasöögiks tegime meeletult maitsva salati: kodujuust, krevetid, kurk, tomat, redis ja porru. Keele viis alla! Homseks on plaanis tursk (hm, tursk on cod ja meil on haddock, sõnaraamatu järgi kilttursk – pole aimugi, mis neil vahet on või kas sel on ka mõni eestipärasem nimetus, igatahes sõin seda viimases töökohas tihti ja maitses hea) ja grillitud spargel – saime selle viimase kastiga, pole vist varem proovinudki. Põnev!