Jõudsin täiesti juhuslikult Marta postituse kommentaari kaudu Lapsuliblika ökoblogini ning ei suuda nüüd kuidagi magama minna.
Ilmselt olen juba üleväsinud, igal juhul pani selle postituse kommentaar mind hüsteeriliselt naerma:
Kui armastuse veele on häid sõnu öeldud, siis on tore. Aga kui kaubalao transa ennast lolliks vihastab raske euroaluse peale, siis kas see ei nulli vee armastuselaengut…
Aga muidu on näiteks mu ema ka õnneliku vee fänn ja sulatab elu eest. Ma põhimõtteliselt täiesti usun seda kõike, lihtsalt ise pole seni viitsinud. Kunagi ehk…
Ja veel üks uitmõte: kuna ma olen kunagi sunnitud siiski tööle tagasi minema, siis mulle oleks ütlemata südamelähedane töö, mis on miskitviisi ökoga seotud. Vastav haridus tuleks muidugi kasuks, seda mul pole. Õppida tahaks muidugi ka veel miskit, tasuta kõrghariduski teatavasti saamata… No öelge, mida ökot õppida saab? Keskkonnateadustest miskit?
Ohh, ma olen ikka tõesti üleväsinud. Magama peaks minema… KOHE.
EDIT: No ja paar postitust edasi järgmine kommentaar ja järgmine hüsteeriline naer:
Mitte küll päris sama teema, aga mina väga tahaks proovida ükskord seda, et kui lasta bussis sõita lapsel, kellel on kaks kasehalgu käes, kas ta saaks trahvi. Pärnus vähemalt on eeskirjas öeldud, et puudega laps saab tasuta sõita. Mõistan küll, et mõeldud on siiski füüsilist või vaimset puuet, aga eesti keel on nii imeline, et erineva rõhuasetusega, tähendab puudega ka midagi muud 🙂
