Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin üles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, väga heas mõttes, palju mõtteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne 🙂
Olen Epu elule läbi tema blogi ja raamatute üle kümne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul õige mitmes mõttes mõjutanud ja inspireerinud.
Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ülalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja 🙂 Sellelt ametilt olen praeguseks küll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.
Kuna minu jaoks on ääretult põnevad välismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fänn ja käin Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on välja tulnud, et ennast kärmelt raamatukogus järjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kõik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest või lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nägin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.
Laenutamiseni ma aga ei jõudnudki, sain selle hoopis kingituseks 🙂 Ühtlasi oli see väga pidulik hetk, mil esimest korda õnnestus kellelgi saata mulle pakk Pärnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema 😀
Epp kasvas üles maal – temal on lapsepõlvemälestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen läbi ja lõhki linnaplika. Tõsi, koolieelikuna elasime koos vanaemaga väikese puumaja korteris, kus oli aed… Mäletan nii hästi neid õunapuid, marjapõõsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta õpetanud. Kas siiski õpetati ja ma lihtsalt ei mäleta? Võimalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli läksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult üürikortereid erinevates linnades ja riikides.
Oma kodust unistades, toona veel üürikorteris, kirjutasin 2008 jõulude ajal näiteks selle postituse. Veel mõned üürikorterid ja aastad hiljem õnnestus lõpuks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean küll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mõnusa koha peal ja nii mõnusa aiaga… Ainult et lapsed olid väikesed, aega ja raha oli vähe, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit välja ei renoveerimisest ega potipõllundusest. Säästuremonti muidugi tegime, aias läbi häda muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, õunu-sõstraid-tikreid-vaarikaid ja püsililli jagus aias kuni lõpuni. Ma armastasin seda maja kogu südamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kõik oleks võinud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu südamest ja veetsin seal lugematul hulgal õndsaid tunde võrkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jõudnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ümber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks päris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja käis pisut üle jõu. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jäigi kõik vanamoodi.
Pärast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine üksinda ja laenu abiga ette võtta, aga liiga mahukas oli see kõik ning päädis hoopis kodu müügiga, misjärel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin järgmise renoveerimist vajava maja 😀 Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jõudnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur läks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivõrd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem õueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.
Kui tänulik ma olen, et me jõudsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mõistusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii õige.
Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, õunapuude, marjapõõsaste, peenarde, muru ja võrkkiigega… Hommikusest linnulaulust…
Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed käis üle jõu, on praegune maalapike täpselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vähe, puid-põõsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, võrkkiik saab olema.
Veebruari lõpus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal päeval, mille õhtupoolikul sain pakiteate, olin käinud lõuna paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tõdenud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kõigel käest minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjärgselt oli kodus seeski nii palju teha, õue lihtsalt ei jõudnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nüüd kevadel küll tõdesin, et ilmselt oleks pidanud nii üht kui teist kärpima… Või lihtsalt üles võtma. Või tuppa tooma. Ühesõnaga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejäänustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mõtlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… Kõik see aianduse värk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha 😀 Või kui tean mingit murdosa, jääb see ka lõpuks tegemata, sest ülejäänut ei tea ja tundub, et pole vahet 😀 Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.
Näed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus 😀 Siiani on seal aias 😀 Nüüdseks lume all 😀
Ühesõnaga just siis, kui ma olin näpud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamõtteid mõelnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem küll mõtetele ja soovidele. Nii et kohe samal õhtul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka läbi sain.
Ainult et siis läks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, üldse ei eita… Aga see kevade hõng oli nii mõnus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.
Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nõrkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vähe. No ja eile siis, pärast pingelise töönädala lõppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ülejäänud raamatu ühekorraga.
Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on päris minu oma ja jääbki mu riiulisse! Minu, aiandusvõhiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti üle lugeda / järele vaadata / meelde tuletada. Seal on lõpus isegi teemade register – kõik, millest raamatus räägitud, on tähestikulises järjekorras ära toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut läbi lehitsema, leiab väga kiirelt.
Kui Epu elu, maaelu ja aiandus üldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mõtet lugeda 😀 Kui aga mõni neist teemadest kõnetab, siis soovitan soojalt.
Hetkel lugesin seda küll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on üles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ülekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kõik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mõtisklused ja eraelu, kõik läbisegi.
Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises võrdlemisi käpradlik, on mul ikka üks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta võimalikult iseseisvalt majandav päkapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju õues käia, kui tahavad… Kõigi puude, põõsaste ja peenardega, mis oleks aga võimalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… Võib-olla võtaks isegi mõned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et võiks soovi korral alasti õues jalutada 😀 Et mets oleks jalutuskäigu kaugusel.
Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lähedal ja see aialapike, kus kätt harjutada. Kümne aasta pärast, kui lapsed pesast välja lendavad, võib mõelda, kas nüüd on see päkapikumajakese ehitamise aeg? Või on vahepeal veel reisimise ja välismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud järjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata 🙂 Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus üldse saab?
Ühelt poolt ma tahan nii väga reisida, sõpradega kohtuda, igasugu üritustel käia… Teisest küljest vajan ma väga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehästi 🙂 Kui kõrval on pere ja kassid, on juba suurepärane. Mõnusast kodust polegi vaja palju ära käia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.
Kaks kolmandikku elust on veel ees, küllap jõuab kõike 🙂
Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see põnev – proovib, mis välja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii võõras teema, et ma tahaks sellega tegeleda küll, AGA ma tahaks alustuseks võimalikult täpseid juhiseid võimalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja õpetaks, et näe, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil põhjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu välja jõuan… Eriti kuskile pole jõudnud. Tahaks kõigepealt näha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha 😀
Mul oleks muidugi võimalus praegusel lapikesel plats puhtaks lüüa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis võiks jääda. Aga mis need täpselt on, pole aimugi 😀 Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mõelnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud 😀 Siin on ruumi vähe, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Ühe kastpeenra potipõllunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar võiks olla võimalikult lihtsate ja lollikindlate püsikutega, mis õitsevad läbi suve ja mida ei peaks talveks välja kaevama ega tuppa tooma. Kõlab lihtsalt, eks? 😀 Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamäärane. Kui keegi aiatark soovib Pärnus mu õpetajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi 😀
Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja käsiraamat. Küll aga saan sealt nii üht kui teist praktilist juba praegu aias ära kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem 🙂
Mind väga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/või loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile äratundmisrõõmu, kui palju uut infot? Või oli kõik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe välja järgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks välja nopib 😛
Lõpetuseks aga üks väljavõte raamatust – selle lõigu teist poolt lugedes pugistasin mõnuga naerda:
Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.
