öko

“Meie taaskasutus” – lõputu inspiratsioon

Kirjutasin lugemise väljakutse gruppi üpris pika arvustuse ja kopeerin selle blogisse – kui ma oleks kirjutanud oma mõtted just blogipostitusena, oleks see tulnud pisut teises stiilis, aga mul on lihtsalt toss väljas, ei jaksa teist korda… 😀

Kunagi, kui ma veel noor ja rase olin (mu lapsed on hetkel 13 ja 15), sattusin lugema Epp Petrone Ameerika-blogi. Sealt tuli esimene huvi keskkonnateadliku eluviisi vastu, mis tasapisi muudkui kasvas. Ja päädis sellega, et eelmises elus (loe: 2014-2018) olin ökopoe juhataja. Ehkki ma otsustasin (keskkonnaga mitteseonduvatel põhjustel) kuus aastat tagasi tööalaselt teise valdkonda suunduda ning olen selle otsusega väga rahul, oli ökopoe juhatamine siiski mu senise elu kõige südamelähedasem töö. Ma lihtsalt olen peast roheline, pole midagi teha.

Teise ringi poed on mu lemmikud, üritan võimalikult palju vajaminevaid asju soetada pigem kasutatuna (kõike muidugi ei saa, erinevatel põhjustel). Asjade omamise suhtes olen mõningate eranditega (riided, kõrvarõngad, pusled – neid võib olla palju, kuni ma neid kõiki ka päriselt kasutan :D) eelkõige minimalist ja kõik, mida mul endal enam vaja ei lähe, suunan otsekohe teisele ringile – vähem asju, lihtsam elu.

Nii et see raamat oli väga minu teema – lugesin huviga arvustusi ja ootasin, et raamatukogu järjekord minuni jõuaks. Ei pidanud pettuma – see oli lihtsalt nii fantastiliselt äge ja inspireeriv lugemine! Just täpselt selline inimene tahaks ma olla. Et ma oskaks sama loovalt kõike taaskasutada, et mul oleks loomingulisust, silma ja kannatust, et oma kodu jupp-jupi haaval sisustada ning perekonda riietada…

Reaalsuses olen ma üritanud kaht kodu renoveerida ja selles haledalt feilinud. Sest remondisegaduse sees elamine oli minu jaoks katsumus, ma ei suutnud oma peas ette kujutada pilti, milline peaks saama lõpptulemus, iga sisekujundusliku otsuse tegemine oli piinarikas – ning tulemus tihti absoluutselt midagi muud, kui ette kujutasin. Seda postitust kirjutan oma mugava maja diivanilt, mille ostsime renoveeritult ja täissisustusega, kui enam renoveerida ei jaksanud 🙂

Aga unistuste mina on täpselt nagu Kiti. Ja mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei ole ma endiselt maha matnud mõtet, et äkki peaks kunagi maja ehitama. Olla lihtsam kui renoveerimine 😀 Mu olematut sisekujundusoskust see fakt muidugi ei mõjuta. Nii et ma ei saa aru, miks ma ei lepi juba reaalsusega ja ikka pole kuskile kadunud aastakümnete pikkune unistus ehitada looduskaunisse kohta oma ökomajake (ehkki olen ammu jõudnud selleni, et pikal pimedal ajal on linnas palju mugavam elada). Lugesin seda raamatut, vaimustusin iga natukese aja tagant, lehitsesin kogu aeg lugemise kõrvale pildialbumit ja pidin kahetsusega tõdema, et paljusid raamatus kirjeldatud oivalisi lahendusi ei ole piltidel näha (õnneks mitmed on ka). Pilte oleks tahtnud teksti sisse peaaegu iga asja juurde 😀 Lugesin ja kujutasin ette, kuidas ma ise oma maja ehitan ja seda niiviisi sisustan… Ehkki ma tean, et reaalsus oleks sellest valgusaastate kaugusel. Siiski, laske inimesel unistada!

Kusjuures – see, et ma muudkui vaimustusin, ei tähenda sugugi seda, et KÕIK, mida Kiti tegi, oleks olnud absoluutselt minu maitse. Ei, seda mitte. Maitsed on erinevad. Aga põhimõte loeb 🙂 Mina olen oma olemuselt pigem see, kes “mitteilusaid” asju kappi panna tahab, nii et suuremalt jaolt avatud lahendus köögis ja mujal ei ole minu kodule sobiv stiil – aga üldises plaanis oli Kiti maja nii mõnus ja hubane. Need ägedad kirjud diivanid ja see oivaline vannitoa mosaiik… Mulle nii meeldivad omapärasus, hubasus, looduslikkus ja värvid…

Riiete osas olen ma väga Kiti moodi – mu arust on teise ringi poodides palju põnevam ostelda, ma kohe ei oska tavapoodidest riideid osta. No vahel ikka ostan üht-teist ka uuelt, aga enamik mu garderoobist pärineb Humanast. Seal on tunduvalt rohkem ja põnevamat valikut kui nö tavapoodides. Rahakotti ka ei murra. Õmmelda ma muidugi eriti ei oska – mitte eriti sirgete õmblustega kardinaid, tooli-, diivani- ja padjakatteid sai 14 aastat tagasi küll kokku suristatud, aga riided on midagi muud… Samas kunagi pole hilja õppida!

Tunnen teravat puudust kohast, kuhu saaks lihtsalt VIIA asju, mida vaja pole, KÕIKI asju – ja võtta asju, mida vaja on. Unistan, et äkki võiks kunagi ise sellise koha teha. Tartus olla proovitud ja ei jaksatud hallata? Eelkõige on häda just selliste asjadega, mis ehk pole müügikõlbulikud, aga sellegipoolest täiesti kasutatavad. See tuli raamatust nii hästi välja – IGALE asjale leidub huviline / kasutus – küsimus on, kui lihtsalt? Kui asju on rohkem, ei jaksa ju ükshaaval ära andmise gruppides pakkuda. Tahaks korraga ära viia kuskile, kust need lähevad uuele ringile ja saavad uusi inimesi rõõmustada. Siit muidugi võiks edasi harutada mu järgmist unistust järjekordse töövaldkonna vahetuse suhtes – nimelt ma arvan, et minu tõeline kutsumus on aidata inimestel oma kodusid korda saada ja üleliigsetest asjadest vabaneda. Aga Marie Pärkma on juba isegi raamatu ära kirjutanud, palju selle valdkonna inimestel meie kandis tööd jaguks? 😀

Ma ei osta raamatuid peaaegu üldse, sest enamikku neist ma üle ühe korra ei loe, raha kulub mujale ära ja raamatukogu on üks imeline koht. Aga üle pika aja ma tunnen, et vot SEE raamat võiks küll kodus riiulis olemas olla. Sest sealt leiab lõputult inspiratsiooni ja kasulikke nippe. No et kui ma ükskord seda maja ehitama hakkan… 😀

“Meie taaskasutus” – lõputu inspiratsioon Read More »

Rohepesu mõtisklused

Kuna tõdesin kurvastusega, et mul on täna raamatukogu tähtaeg ja sellele raamatule on järjekorras 11 inimest, siis ei saa kahjuks pikendada, et Kaaslane ka läbi lugeda saaks. Ta arvas, et ma pangu siis ennast uuesti järjekorda ja loeb hiljem. Ma nimelt üliväga tahaks teada, mida tema sellest kõigest arvab. Sest mina olen lihtne inimene – kõike muud kui teadlane 😀 Ma olen küll TEADLIK, et rohepesu on me ümber väga palju, aga ausalt mul ei ole jaksu ega oskusi aru saada, kui palju kellegi väidetest on õiged ja mis jama. Kaaslane aga seevastu on cum laude magistriharidusega insener, nii et tema vaatenurk, jah, huvitab mind väga…

Igatahes, ma pean vähem kui poole tunni pärast kiigujoogasse minema ja pärast seda raamatu ära viima. Ma muidugi võiks seda kauem enda käes hoida, kasvõi järgmise viivisevaba päevani – aga ma ei taha teisi ootama panna 😀 Ega ei viitsi ka eraldi homme-ülehomme selle raamatu pärast raamatukokku tagasi minna. Mul on elu võimalikult mugavalt ära korraldatud – kui käin trennis, siis ka raamatukogus, sest need asuvad üksteisele väga lähedal. Muul ajal ma raamatukokku ei satu. Kui olen olnud järjekorras raamatule, mis jõuab minuni nt nädala alguses – ja seda hoitakse vaid kolm päeva – siis olen avastanud, et viimasel päeval saan selle ümber suunata kappi, mis annab mulle kolm päeva lisaaega 😀

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Kõik, kes mu blogi vähegi pikemalt lugenud on, teavad, et ma olen paras ökomutt. See sai alguse juba enne laste sündi, nii et viimased 15+ aastat. Üleüldse olen ma paras vastuvoolu ujuja ja kipun huvituma kõigest alternatiivsest tunduvalt enam kui peavoolusuundadest. Samas annan endale suurepäraselt aru, et seal alternatiivsel poolel on ka väga palju soolapuhujaid – õnneks olen ma ka ülipraktiline, nii et… Tunnen ennast selles maailmas loovides siiski võrdlemisi turvaliselt. Igasugust jama ei usu 😀 Samas usun kindlasti asju, mis paljude meelest ongi jama. And it’s ok to be different.

Selle raamatu võtsin ma ette suure huviga just sellepärast, et olles rohkest rohepesust teadlik, aga mitte osates selles osas midagi ette võtta (peale terve talupojamõistuse kasutamise), lootsin saada… Lihtsalt targemaks 😀

Mul on ÜLIraske ÜLDSE igasugust infot usaldada. Ma tean, kui palju ironiseeritakse selle üle, et miks küll uhhuu-inimesed ei usu aastaid õppinud arste ja teadlasi ning selle asemel eelistavad absoluutse tõe allikana pigem suvalisi “teadjaid” internetis. Ma ei saa öelda, et ma ei usalda arste ega teadlasi 😀 Samas ma ju tean, KUI lihtne on tellida uuring tellija materjalist… Ja see uuring saabki tõestama seda, mis tellijal vaja. Üht- või teistpidi. Mis tähendab, et ma olengi pidevalt skeptiline. Kui ma oleks teaduslikumat tüüpi, siis ma viitsiks ja oskaks edasi otsida algallikaid ja hinnata nende tõsiseltvõetavust, aga ma kahuks ei ole. Ma olen lihtne inimene, kellele meeldivad lihtsad lahendused – aga nagu tuleb välja siis “istutame iga su ostu eest puu” on ka rohepesu. Ja kasulik eelkõige metsaärikatele 😀 Mitte et ma oleks kunagi väga juurelnud selle puude istutamise värgi üle, aga tundub nendes reklaamides ju küll tore, sest puid on ju vaja hapniku jaoks ja hapnikku elamiseks 🙂

Igatahes, ma praegu lähtun eeldusest, et Jüri Liiv, “Suure rohepesu käsiraamatu” autor, on… Noh, sõltumatu teadlane 😀 Kui üldse, tundub ta olevat minusuguste suhtes üleliia skeptiline. Aga ma arvan, et see ongi ehk hea. Mulle vähemalt tundub, et ta kirjutab ratsionaalsest teadlase vaatenurgast ja ei ole salamisi mõne suurkorporatsiooni poolt kinni makstud. Sry, see oli nüüd lihtsalt iroonia vandenõuteoreetikute pihta, kui keegi aru ei saanud. Tahtsin vaid rõhutada, et ma tegelikult ei tea teda ja tema tausta, aga sisetunne ütleb, et võiks ehk seda infot suuremas osas usaldada. Kas see ka päriselt nii on? Pole aimugi, tahaks loota 😀

Ma ausalt ei veeda igapäevaselt tunde muretsedes ja mõeldes, kuidas maailma päästa. Samas olen mahetoidu fänn, ökoehituse fänn, unistan kodust, mis oleks nö off-grid, kus toodan ise elektri jne. Ja unistan, kas poleks tore, kui kogu maailmas saaks kõik inimesed nii elada. Noh, hästi lühidalt ja lihtsustatult. Ja tore ju, kui poliitikud ka arutavad neid asju ja kehtestavad igasugu meetmeid, et sellisele elule lähemale jõuda. Ja poliitikud ju peavad ometi targad olema, kui nad sellele tööle valiti? (Mhm, ma muidugi ei ole tegelikult nii naiivne, aga siiski ausalt ma elan puhta lootuse peal, et MÕNI NEIST – no ok, ideaalis suurem osa neist 😀 On asjalikud ja targad ja ajavad õiget asja. Ma kardan, et seegi lootus on üleliia naiivne, aga mul vist on oma roosasid prille vaja. Ja poliitika samas pole sarnaselt teadusele üldse minu teema, nii et ma lihtsalt ei soovi oma aega sellele kulutada, et endale kõiki nüansse peensuseni selgeks teha. Ma lihtsalt käin valimas, kuulan targemate juttu ja katsun valida kõigist halbadest kõige vähem halva :D)

Aga… Pärast selle raamatu lugemist mulle ausalt öeldes tundub, et poliitikud on lollid ja rohepestud ja et palju sellest, mille jaoks meetmeid kehtestatakse, pole üldse realistlikult saavutatav. Nii et mõistlikum oleks üleüldse see energia mujale suunata.

Mahepõllumajandus pole jätkusuutlik, sest vajab poole rohkem maad ja kui ainult seda viljeleda, jääks kogu maailm nälga. Mingis riigis, mille nime ma olen juba unustanud (selle postituse kirjutamine jäi mul hommikul pooleli, sest aeg sai otsa – raamatu viisin tagasi ja nüüd tulistan puusalt, seega antagu mulle andeks, et mul asjad meeles pole), president katsetas seda – ja asi lõppes näljahädaga, nii et ta pidi põgenema. Not so great. Eraldi mainiti mahetoidu peatükis ära waldorfpedagoogika looja Steiner – ja seda mitte sugugi positiivses võtmes 😀 Minu lapsed, nagu te kõik teate, käivad waldorfkoolis. No ühesõnaga… Ma mäletatavasti olin eelmises elus ligi neli aastat ökopoe juhataja ja see oli minu senise elu kõige südamelähedasem töö. Aga pärast seda olen ma vähemalt toidu poolest mahedast üsna kaugeks jäänud. Teatud tooteid harjumusest ostan – kui need on mõistliku hinnaga – põhiliselt Rimi I Love Eco sarja tomatipasta, purustatud tomatid, riis, palsamiäädikas… Võib-olla midagi veel, mis praegu meelde ei tule. Aga mul on omad kahtlused ka selle suhtes, palju mahedast on päriselt mahe. Kui on kontrollitud väiketootjad, kes ihu ja hingega asja juures – neid usaldan. Siin tuleb jällegi mängu rahaline pool. Mul ei ole üüratuid summasid söögieelarvesse panna. Seega jah… Väärtustan noil päevil mahemärgi asemel pigem kohalikku kraami memmekeselt turult.  Ja viimased aastad olen pigem läinud – nii majanduslikul, eetilisel kui keskkonna hoidmise põhjusel – toidu päästmise teed. Ehk siis tarbime ülipalju tooteid, mis poole hinnaga, kuna parim enne samal päeval või kõlblik kuni ületatud. Aga see on täiesti omaette postituse teema, ma kunagi kirjutan pikemalt. Ma ei arva, et mahetoit oleks halb, aga see jääb olema rikkama elanikkonna privileeg… Ja ka neile tuleks kasuks teemasse pigem skeptiliselt suhtuda, mitte pimesi kõike mahemärgistatut kokku ostma. Ja riiklikul ning maailmatasandil ei tundu kogu see mahepõllumajanduse värk üldse kahjuks jätkusuutlik. Raamatus oli muidugi ülipalju rohkem infot kõige kohta – keskkond, muld ja sada muud asja. Keda huvitab, loeb ise.

Roheline energia on küll sobilikus kliimas toimiv, kuid kaugelt liiga ebastabiilne, et sellest saaks peamine või ainus energiaallikas. Ja kõige mõistlikum energiatootmise viis tundub hoopis olevat neljanda põlve tuumareaktor – vedelsoolaga… Jeesus maria, kas te saate aru, mida ma just ütlesin? Mina, kes ma olen siiani mõelnud, et tuumaenergia on ohtlik ja paha ja seda küll ei taha 😀 Puude maha raiumine kütteks / pelletiteks, mida Euroopasse müüakse, on idiootsus. Selle viimasega olin nõus juba varemgi, aga… Meil on ju ka puuküte. Oh jah.

Elektriautode ja elektrienergia tootmine kõik kokku võtab nii palju ressursse, et vanade diiselautodega sõitmine on keskkonnasäästlikum. No seda ma tegelikult olin ennegi kuulnud. Ja sellele Kaaslane, kes natuke algusest raamatut jõudis lugeda, kippus juba natuke vastu vaidlema.

40% ostetud riietest ei panda kunagi selga. 85% riideid rändab prügikasti esimese aasta jooksul. Ameeriklane viskab aastas ära 37kg riideid, eestlane 17kg. Tegelikult ma tahaks nüüd küll teada SELLE statistika tagamaid. Et kas mitte kunagi selga panemine tähendab ka ära andmist ja uuele ringile saatmist või ikkagi otse prügimäele? Kas see 37kg läheb otse prügimäele või siiski osaliselt teisele ringile? Pillekese blogisabas ma eile need faktid ka kirjutasin ja seal arvati küll, et vast ikka on mõeldud teisele ringile saatmist. Vot ei tea. Ja kui te nüüd arvate, et ma viitsiks googeldada ja otsida infot juurde, siis… Kahjuks ei.

Ühesõnaga. Kui üldse, tekitas see raamat minus palju rohkem segadust ja mu naiivne roheline maailmapilt sai kõvasti kannatada. Mis on tegelikult hea 🙂 Ma soovin endiselt elada keskkonnasõbralikku elu, lihtsalt kuidas seda päriselt kõige mõistlikum teha on?

Eks rahakott seab efektiivselt omad piirid. Ma lihtsalt ei osta elektriautot, sest mul pole selleks raha 😀 Ei osta ka aeglast moodi, sest minu jaoks on riided tarbeesemed – selle asemel eelistan neid osta teise ringi poest. Vajalikud vidinad, mida on võimalik tellida odavalt otse Hiinast, ma sealt ka tellin. Sest et… Ma eelistan neile võimalikult vähe raha kulutada ja nii on. AINUS põhimõte, mis mul oli ja mis jäi samaks, on – tarbida võimalikult vähe ja võimalikult palju teise ringi tooteid.

Loodan endiselt, et kunagi saab teoks minu unistus ehitada (metsa sisse öko)majake. Eks ma tegelikult mõtlesin seda varemgi, aga pärast selle raamatu lugemist kinnistus veendumus, et see peab olema võimalikult nullenergia maja. Meie kliimas päris passiivmaja vist on keeruline ehitada, aga no ikka… Väga läbimõeldud, et meie kliimas saadaolevat soojusenergiat võimalikult efektiivselt ära kasutada. Korralikult soojustatud jne. Aga kuna mingi küte ilmselt ikka olema peab, siis praegu olen seda meelt, et põrandaküte, ilmselt õhk-vesi pumbaga – mida saaks kütta vajadusel ka keskküttepliidiga (Kaaslase sõnul võimalik lahendus). Aga see puuküte võiks olla… Noh, oma metsast selline kraam, mis tuleks nagunii eemaldada. Igasugu oksa ja võsa ja tormiga maha kukkunud puud ja muu taoline. Mulle meeldib mugavus, seega mugavusküte peaks olema, aga mulle HULLULT meeldib ikkagi elav tuli ka, nii et minu unistuste kodus peaks olema mõlemad 🙂

Mul kindlasti mingid mõtted ununesid, aga ma rohkem ei jaksa siin heietada – ja olen täiesti teadlik, et kirjapandudki on üsna suvalised ja pilla-palla. Palun lugejatel meeles pidada, et ma kirjutasin kogu selle postituse üsna mälu järgi, nii et on täiesti võimalik, et ma raamatu autori mõtteid kogemata mingil määral moonutasin ning lõviosa sellest, mis ta kirjutas, ei jõudnud siin üldse lahata. Kindlasti ei pruugi ka minu praegused mõtted olla kõige õigemad ja adekvaatsemad. Lihtsalt… Ma praegu paremini ei oska 😀 Kõik on sügavalt isiklik, ma ei kuuluta absoluutset tõde, pigem otsin seda ise endiselt edasi. Kel vähegi teema vastu huvi, soovitan soojalt see raamat läbi lugeda. Ja oma mõtteid jagada. No näiteks Ritsik peaks küll kogu sellest loodusteaduste teemast rohkem tönkama 😛 Mina ütlen ausalt, et ei saanud paljudest asjadest arugi 😀

Rohepesu mõtisklused Read More »

Kuidas Frosch mu vannitoas imet tegi

Et kõik ausalt ära rääkida, peab ilmselt alustama sellest, et kaks aastat olid meil vannitoas pigem kehvad pirnid, mis ei valgustanud kaugeltki piisavalt. Mis oli mugav selles mõttes, et igasugune jama ei paistnud välja 😛 Ühtlasi oli mul kogu selle koroonajandi ja ületöötamise tõttu koristamisest ka üsna ükskõik 😀

Kui Kaaslane millalgi aasta alguse poole pirnid välja vahetas, avanes üpris õõvastav vaatepilt. Mis ei tähendanud sugugi, et ma oleks rutanud seda likvideerima. Oh ei 😀 Ma ikka tubli pool aastat vahtisin seda jubedust ja juurdlesin endamisi.

Juurdlesin, kas NÜÜD oleks see aeg, kus kasvõi ühekordse projektina koristaja kutsuda, et ma ei peaks selle jamaga ise tegelema. No aga raha on ju mujalegi kulutada. Ja mis see “väike” küürimine siis ära ei ole, eks.

Juurdlesin, kas peaks tellima selle kuulsa Norwexi katlakivieemaldusvahendi, mis olevat überhea (kinnitab mu endine kolleeg ökopoest, kes proovis ära kõik vahendid, mida me müüsime ja ütles, et talle meeldis Norwex neist veel enam) – aga no see maksab ligi 20€, mis tundus ühe väikese pudeli eest tiba palju.

Juurdlesin, kas peaks tegema ökonõudes erandi ning ostma selle ühekordse küürimisprojekti võimalikult kiireks ja valutuks läbiviimiseks mingi hullema keemia.

Aga siis sain vihje, et Froschi vaarikalõhnaline katlakivieemaldi olla väga efektiivne. Ja Frosch on teadagi kõige laiatarbem öko, mida müüakse paljudes poodides ja mis on VÄGA mõistliku hinnaga. Vaarikas on minu jaoks lõhnana küll pisut liiga magus, aga noh, vähemalt üldjoontes meeldiv, eks.

Nii et ma ostsin suurest Rimist konnaga roosa pudeli, 500ml maksis 3,49€ – ja vahtisin siis järgmised kolm nädalat selle pudeliga tõtt. Sest vaadake, mulle kohe tõesti ÜLDSE ei meeldi küürida.

Ennast kätte võtma sundis mind lõpuks üleüldse see, et meie WC poti prill-laud läks jälle katki. See on logisenud pikemat aega ja Kaaslane on seda mitu korda parandanud – isegi üritanud välja vahetada, aga tuli välja, et uue prill-laua kinnitused olid teistsugused, seega ta tagastas selle ja nii see vahetamata jäigi 😛 Lisaks on potti võimatu täielikult puhtaks saada, isegi suurema küürimisega. Ja meil ootas garaažis kolm aastat tagasi maja jaoks ostetud vannitoamööbel – valamukapp koos valamuga, peegliga seinakapp ja mis kõige tähtsam, uus WC pott. Kuna siin elatud 2,5 aastaga oleme tõdenud, et ehkki oleks mõnusam, kui ülemisel korrusel oleks WC, ei jõua me suure tõenäosusega selle ehitamiseni, oli meil nagunii plaanis alumise vannitoa pott, kraanikauss, seinariiul ja peegel välja vahetada, sest need ükski polnud päris see, mis vaja. Piisavalt viisaka välimusega, mis tähendab, et lükkasime seda vahetust muudkui edasi, aga noh, nüüd siis see logisev prill-laud 😀

Kui me olime kõik kraami garaažist tuppa tarinud, vannitoas mõõtnud ja mõelnud ja leidnud, et sobivad küll, peab torumehele helistama… Vot SIIS ma lõpuks võtsin kätte ja hakkasin küürima. Sest ega ei saa ju sellisesse räpasesse vannituppa uut ja ilusat mööblit panna, enne peab ikka kõik puhas olema.

Pugistasin ise naerda, et tõeliselt glamuurne viis veeta laupäeva õhtut – baari või ööklubi asemel vannituba küürides 😀

Igatahes – see Froschi vahend ületas mu ootused. Jah, küürima pidin, sest halloo, 2,5 aasta jagu seebi ja katlakivi jääke vuugivahedes, AGA hämmastavalt puhtaks sai. Ja ma kujutan ette, et kui seda vahendit nüüd regulaarselt kasutama hakata, siis ilmselt pääseb küürimiseta, lihtsalt peale pihustada, veidi mõjuda lasta ja maha loputada. Noh, teooria on mul vähemalt selline 😀

Kuna aga üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siis palun väga, õige mitu enne ja nüüd pilti. Seinte vuugivahesid annaks veel puhtamaks saada, aga kuna vahend sai otsa, kell oli kümme õhtul ja randmed valutasid küürimisest, siis leidsin, et selleks korraks aitab kah.

Ega ma neid “enne” pilte kohe ei märganud teha, olin juba esimese vahendi peale pihustanud, nagu roosast vahust näete 😀

Siin sauna ukse peal ma olen juba katsetanud kahte erinevat katlakivieemaldit – vasakul Froschi, paremal mingit ökot, mille tellisin tabletina ja selle ise vees lahustasin. Mõlemad töötavad, aga mu arust Frosch on tiba parem. Algselt oli uks siis selline, nagu keskel 😀

Pärast edukat operatsiooni olin nii vaimustuses, et pidin neid fotosid FB-s ka jagama. Sain tänu sellele muuhulgas näiteks kasulikku infot, et Orto Sanit-M olla üliefektiivne ja odav ega haisevat ka mitte (kellele öko oluline pole, tasub kindlasti proovida, selle 500ml pudel maksab nt Selveris ainult 0,99€). Aga Froschi tooteid googeldades leidsin täitsa juhuslikult AbeStore e-poe, kus täitsa juhuslikult on kõik Froschi tooted septembri lõpuni -25% ja täitsa juhuslikult on 05.09 e-smaspäeva kampaania raames ka tasuta tarne pakiautomaati.

Hkhm, võib küll juhtuda, et ma tellisin üle 65€, mispuhul on saatmine nagunii tasuta ja ma võtsin kulleriga (mis oli selle summa puhul samamoodi tasuta), sest tellitud sai ühte koma teist ja see pakk kõige kergem kindlasti ei ole. Ongi hea, et ei pea pakiautomaadist ise koju vedama.

Froschi vahenditest olen ise seni regulaarselt kasutanud vaid WC puhastusgeeli, aga tellisin nüüd kõike muud ka, mida kogu aeg vaja läheb – pesugeeli, vedelseepi, nõudepesumasina tablette (me küll tavaliselt ostame Rimi soodukate ajal Tri-Bio 50tk pakke, mis on noil puhkudel kuni 50% sooduses ja väga hea hinnaga, aga Frosch tuli soodukaga umbes sama ja põnev on miskit uut proovida)… Ja proovimiseks küürimiskreemi ja sapiseebiga plekieemaldi. Ja muidugi sedasama vaarikalõhnalist katlakivieemaldit 😛 Ja ühe keraamilise pliidi puhastusvahendi, sest vahel ikka juhtub, et rasvaplekid on kinni kuivanud ja vajavad midagi tõhusamat kui lihtsalt lapp ja vesi.

Vanasti ostsin pigem üldpuhastusvahendeid, aga praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et minu koristusharjumuste juures on need pigem kasutud. Kui ma saan pinnad puhtaks lapi ja puhta veega, siis ma ei näe mitte mingit vajadust vahendit kasutada, igapäevaselt ma seda ei teegi. Kui mul on vaja vahendit, tähendab see, et miski on juba VÄGA must ning lapist ja veest üksi ei piisa. Siis aga jääb enamasti see üldpuhastusvahend ka nõrgaks 😀 Ongi vaja kas spetsiaalselt rasvale või katlakivile mõeldud vahendit, need on tunduvalt efektiivsemad.

Ühesõnaga rõõm. Kohe pidin jagama, oma uneajast 😀 Sest äkki kellelgi on veel kasu ja e-smaspäev juba käib.

Kui vannitoas mööbeldamisega ühele poole saame, siis on jälle pilte oodata. Helistan homme torumehele ja vaatan, millal tal minu jaoks aega on.

Ja üleüldse võiks katsuda blogimisharjumuse taastada, eks. Kõik kõik on uus septembrikuus – see oleks midagi uut, kui ma jälle tihemini kirjutaks 😀

Kuidas Frosch mu vannitoas imet tegi Read More »

Maaelust unistaja käsiraamat

Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin üles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, väga heas mõttes, palju mõtteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne 🙂

Olen Epu elule läbi tema blogi ja raamatute üle kümne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul õige mitmes mõttes mõjutanud ja inspireerinud.

Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ülalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja 🙂 Sellelt ametilt olen praeguseks küll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.

Kuna minu jaoks on ääretult põnevad välismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fänn ja käin Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on välja tulnud, et ennast kärmelt raamatukogus järjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kõik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest või lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nägin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.

Laenutamiseni ma aga ei jõudnudki, sain selle hoopis kingituseks 🙂 Ühtlasi oli see väga pidulik hetk, mil esimest korda õnnestus kellelgi saata mulle pakk Pärnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema 😀

Epp kasvas üles maal – temal on lapsepõlvemälestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen läbi ja lõhki linnaplika. Tõsi, koolieelikuna elasime koos vanaemaga väikese puumaja korteris, kus oli aed… Mäletan nii hästi neid õunapuid, marjapõõsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta õpetanud. Kas siiski õpetati ja ma lihtsalt ei mäleta? Võimalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli läksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult üürikortereid erinevates linnades ja riikides.

Oma kodust unistades, toona veel üürikorteris, kirjutasin 2008 jõulude ajal näiteks selle postituse. Veel mõned üürikorterid ja aastad hiljem õnnestus lõpuks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean küll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mõnusa koha peal ja nii mõnusa aiaga… Ainult et lapsed olid väikesed, aega ja raha oli vähe, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit välja ei renoveerimisest ega potipõllundusest. Säästuremonti muidugi tegime, aias läbi häda muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, õunu-sõstraid-tikreid-vaarikaid ja püsililli jagus aias kuni lõpuni. Ma armastasin seda maja kogu südamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kõik oleks võinud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu südamest ja veetsin seal lugematul hulgal õndsaid tunde võrkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jõudnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ümber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks päris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja käis pisut üle jõu. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jäigi kõik vanamoodi.

Pärast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine üksinda ja laenu abiga ette võtta, aga liiga mahukas oli see kõik ning päädis hoopis kodu müügiga, misjärel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin järgmise renoveerimist vajava maja 😀 Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jõudnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur läks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivõrd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem õueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.

Kui tänulik ma olen, et me jõudsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mõistusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii õige.

Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, õunapuude, marjapõõsaste, peenarde, muru ja võrkkiigega… Hommikusest linnulaulust…

Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed käis üle jõu, on praegune maalapike täpselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vähe, puid-põõsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, võrkkiik saab olema.

Veebruari lõpus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal päeval, mille õhtupoolikul sain pakiteate, olin käinud lõuna paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tõdenud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kõigel käest minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjärgselt oli kodus seeski nii palju teha, õue lihtsalt ei jõudnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nüüd kevadel küll tõdesin, et ilmselt oleks pidanud nii üht kui teist kärpima… Või lihtsalt üles võtma. Või tuppa tooma. Ühesõnaga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejäänustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mõtlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… Kõik see aianduse värk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha 😀 Või kui tean mingit murdosa, jääb see ka lõpuks tegemata, sest ülejäänut ei tea ja tundub, et pole vahet 😀 Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.

Näed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus 😀 Siiani on seal aias 😀 Nüüdseks lume all 😀

Ühesõnaga just siis, kui ma olin näpud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamõtteid mõelnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem küll mõtetele ja soovidele. Nii et kohe samal õhtul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka läbi sain.

Ainult et siis läks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, üldse ei eita… Aga see kevade hõng oli nii mõnus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.

Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nõrkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vähe. No ja eile siis, pärast pingelise töönädala lõppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ülejäänud raamatu ühekorraga.

Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on päris minu oma ja jääbki mu riiulisse! Minu, aiandusvõhiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti üle lugeda / järele vaadata / meelde tuletada. Seal on lõpus isegi teemade register – kõik, millest raamatus räägitud, on tähestikulises järjekorras ära toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut läbi lehitsema, leiab väga kiirelt.

Kui Epu elu, maaelu ja aiandus üldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mõtet lugeda 😀 Kui aga mõni neist teemadest kõnetab, siis soovitan soojalt.

Hetkel lugesin seda küll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on üles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ülekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kõik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mõtisklused ja eraelu, kõik läbisegi.

Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises võrdlemisi käpradlik, on mul ikka üks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta võimalikult iseseisvalt majandav päkapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju õues käia, kui tahavad… Kõigi puude, põõsaste ja peenardega, mis oleks aga võimalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… Võib-olla võtaks isegi mõned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et võiks soovi korral alasti õues jalutada 😀 Et mets oleks jalutuskäigu kaugusel.

Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lähedal ja see aialapike, kus kätt harjutada. Kümne aasta pärast, kui lapsed pesast välja lendavad, võib mõelda, kas nüüd on see päkapikumajakese ehitamise aeg? Või on vahepeal veel reisimise ja välismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud järjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata 🙂 Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus üldse saab?

Ühelt poolt ma tahan nii väga reisida, sõpradega kohtuda, igasugu üritustel käia… Teisest küljest vajan ma väga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehästi 🙂 Kui kõrval on pere ja kassid, on juba suurepärane. Mõnusast kodust polegi vaja palju ära käia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.

Kaks kolmandikku elust on veel ees, küllap jõuab kõike 🙂

Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see põnev – proovib, mis välja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii võõras teema, et ma tahaks sellega tegeleda küll, AGA ma tahaks alustuseks võimalikult täpseid juhiseid võimalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja õpetaks, et näe, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil põhjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu välja jõuan… Eriti kuskile pole jõudnud. Tahaks kõigepealt näha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha 😀

Mul oleks muidugi võimalus praegusel lapikesel plats puhtaks lüüa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis võiks jääda. Aga mis need täpselt on, pole aimugi 😀 Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mõelnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud 😀 Siin on ruumi vähe, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Ühe kastpeenra potipõllunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar võiks olla võimalikult lihtsate ja lollikindlate püsikutega, mis õitsevad läbi suve ja mida ei peaks talveks välja kaevama ega tuppa tooma. Kõlab lihtsalt, eks? 😀 Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamäärane. Kui keegi aiatark soovib Pärnus mu õpetajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi 😀

Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja käsiraamat. Küll aga saan sealt nii üht kui teist praktilist juba praegu aias ära kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem 🙂

Mind väga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/või loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile äratundmisrõõmu, kui palju uut infot? Või oli kõik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe välja järgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks välja nopib 😛

Lõpetuseks aga üks väljavõte raamatust – selle lõigu teist poolt lugedes pugistasin mõnuga naerda:

Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.

Maaelust unistaja käsiraamat Read More »

Scroll to Top