Kuidas ma 40 sain

Mul oli plaan kirjutada õigel päeval ka, aga plaanidega on teadagi kuidas – kui meie neid teeme, siis jumal naerab. Ehk siis reedel oli õige päev ja alles nädal hiljem jõuan kirjutamiseni 😛

TIKKER 40

Sünnipäeva tähistamine algas mõnes mõttes juba eelmisel õhtul, kui meil käis külas Kristhel – mul oli nimelt kinnisidee teha perepildid viie kassiga. Mulle üldiselt meeldib teha perepilte looduses kulgedes, aga noh, kassidega võimatu. Seega polnudki valikut – kutsusin fotograafi külla. Ütleme nii, et viie kassiga pildistamine oli… Protsess. Minu mõtetes oli see tunduvalt lihtsam kui tegelikkuses. Aga noh, eks pildid annavad aimu 😀 Paar teaserit saan siia panna, ülejäänud on parooli all.

Reede hommikul, kui mind üles lauldi, sain lisaks kingitusele ja lillele veel Plikalt kaardi. Ta lubas mul seda lugeda alles siis, kui on ise kooli läinud. Ma olen saanud lastelt oma elus palju vahvaid kaarte, mille sisu on tavaliselt lihtsalt “palju õnne” või “head emadepäeva”. See kaart… See oli hoopis midagi muud. See on raudselt möödunud 40 aasta parim sünnipäevakaart. Ja mul on ülihea meel, et Plika lubas mul seda ka teiega jagada, nii pilti kui teksti.

See pilt… Absoluutselt vaimustav. Oivaline! Mul on üsna kindel plaan teha sellest tätoveering. Näiteks parema sääre välisküljele, ma ju kannan palju seelikuid, siis oleks ka kenasti näha. Aga ma veel mõtlen natuke selle üle, asukoht pole lõplikult paigas.

Ja see tekst! Ma ei tea, kust Plika oma joonistamisande pärinud on – igatahes mitte minult. No kirjutamisoskuse vist küll minult. Ma olin nii üllatunud. Ja liigutatud. Ma ütlen, maailma parim kaart.

Õeke oli ka hommikul täpselt kell pool kaheksa, mu sündimise ajal, sõnumi saatnud – väga olulise informatsiooniga 😀

Kuna reedeti on meil kontor tavaliselt üsna tühi ja ma ise ka enamasti kodukontoris, otsustasin sünnipäeva täitsa vabaks võtta. Plaan oli hommikul vaikselt ja mõnusalt kulgeda, nautida pikka ja laiska hommikusööki, kirjutada üks mõnusalt mõtisklev blogipostitus, teha Plikaga võileivatorti ning õhtupoolikul alustada pidustustega.

Reaalsus? Tõusin küll pool kaheksa, aga mingil põhjusel ei läinud kohe pessu, sest “aega ju on”. Unelesin natuke niisama, siis mõtlesin veel kassi kastid ära puhastada, enne kui pesen ja hommikust söön… Kui kell kümme tuli kalendri meelespea, et poole tunni pärast on ema ja õega kokku lepitud korteri vaatamine. No ema elab praegu viiendal ja nad otsivad uut elamist esimesele korrusele… Üks tore korter oli siinsamas kandis, mida kõik koos vaatamas käisime. Aga jah… Kassi kastide puhastamine jäi pooleli, pesta ega süüa muidugi ka ei jõudnud – mis tähendab, et vaatamise ajal olin näljane ja kärsitu. Pärast seda läksime veel õe poole, et nähtut arutada ja oma hommikusöögi sõin lõpuks hoopis seal. Ükskord koju tagasi jõudnud, käisin pesemas ja hakkasin võileivatordi jaoks vahekihte tegema.  Kui algne plaan oli teha torti Plikaga koos, siis lõpuks jõudis ta koju nii hilja, et mul olid vahemöginad selleks ajaks valmis, tema sai siis tordi “kokku panna” – sest mina pidin juba ära minema.

Kuna mõnusast kulgemisest päeva esimeses pooles ei tulnud eriti midagi välja, jõudsin vahepeal isegi paar korda täitsa korralikult närvi minna 😛 Aga õnneks see ei kestnud kaua.

Tartust tuli külla Kessu, Tallinnast Liis – võtsin kaasa ka õekese ja käisime Vertical Fitnessis postitantsu trennis. Sebisin meile jälle eratrenni ja no ausalt, see oli mu kõige lemmikum osa tervest sünnipäeva tähistamisest. Terje trennides on lihtsalt alati nii lõbus, suurepärane tuju garanteeritud.

 

 

Sry, ma ei tea, kuidas seda piklikku videot siin väiksemaks saada…

 

 

Et te ei arvaks, et ma suudan ise sellesse asendisse minna 😀

Hiljem kodus üritasime kokku panna Kessu kingitud f*cking hard puslet, aga nagu nimigi ütleb, on seda kuradima k*pp kokku panna ja loobusime üsna kiirelt. Mängisime selle asemel hoopis Aliast, mis oli ka ülilahe ja Liis järgmisel päeval naeris, et pole mind kunagi varem nii võistlushimulisena näinud. No ma läksin pisut närvi, kui õeke ei arvanud ära väljendit “kinni nööpima” 😀 Aga issand, kui lõbus oli. Hiljem oli ropp Scrabble ka, millest mul ei ole mitte ühtki pilti… 😛

Kuna Facebooki puslegrupis ringles (minu teada AI tehtud) pusletordi pilt, inspireerusin sellest ja uurisin Kristhelilt, kas tema emalt saaks ka midagi sarnast. Ja jõudiski vorm õigeks ajaks kohale, saingi oma pusletordi kätte 😛

Näe, AI inspiratsioonipilt ka:

Liis on väga rahul, sest KASS NURRUB SÜLES.

No ja märkimist väärt on veel see, et ma panin tordile KÜÜNLAD – asi, mida ma muidu kunagi ei vaevu tegema. Sest kui on juubel, siis ju ikka peab.

 

Laupäeval tegin eksperimenti ja kutsusin korraga külla nii palju inimesi, kui siin majas pole kunagi varem korraga olnud. Täpsemini siis enda ja Kaaslase pere ning paar sõbrannat… Kokku oli meid kaksteist täiskasvanut ja kuus last. Ütleme nii, et… Väikeste seltskondadega on lihtsam 😀 Kogu see söökide-jookide ja koristamisega majandamine võttis meil Kaaslasega suurema osa õhtust, nii et ei jõudnud kellegagi suhelda nii palju, kui oleks soovinud. Rääkimata sellest, et me ei mahtunud mugavalt koos istuma. Seda kõike oleks võinud tegelikult ette aimata, aga noh, ikka tuleb uuesti kogeda 😀 Kindel on see, et 50. sünnipäeval (sest selleks ajaks olen ma juba kindlasti rikas nagu troll – täna sain just 4 USD dividende, kaugel see miljon enam on :D) tuleb suur pidu kuskil väljas, kus mina ei pea mitte midagi serveerima ega koristama 😀

Ühesõnaga oli sushi- ja gintonicu pidu, aga kui te arvate, et mul oli meeles teha ühtki pilti sushist või gintonicust, siis… Nope 😀 Sushi tuli ja söödi ära minutitega, mitte ühtki pilti. Kokteiliklaase vast videos ehk on mõni näha 😀

Igal juhul ma VÄGA loodan, et külalistel oli lõbus.

Enne külaliste saabumist ma tegin kiirelt ühe pildikese osadest söökidest ja see ongi tollest õhtust suht kõik, mis on blogis jagatav.

Võileivatorti pole siin majas kunagi varem SELLISTES kogustes tehtud – tavalise ühe asemel kolm (reedeks, laupäevaks, esmaspäevaks). Alati teeme jääkidest (saiakontsud ja ära lõigatud ääred) väiksematesse karpidesse kodused tordid lisaks – seekord oli jääke nii palju, et lisaks õige mitmele kausile saime veel terve suure vormitäie “jäägitorti” 😀 Siiani on natuke alles, täna hommikul maitses endiselt hästi 😀

Igal juhul olen ma otsatult tänulik, et kõik kallid inimesed mulle külla tulid – eriti Kaaslase pere, kellest enamik tuli kaugemast kandist. Ja õhtut jääb mulle igal juhul meenutama see vahva küünlapuhumisvideo. Sest kui juba küünlad, siis täiega, eks 😀 Ainult oma kopsumahtu ma pisut ülehindasin 😀

(ja vaadake, kui nunnu kassipluusi ma Liisilt sain!)

 

Kolleegidega tähistasin esmaspäeval. Minu “pinginaabrid” ehk kaks mulle kõige lähemal istuvat kolleegi, kellega meil on ühine klient ja kõige rohkem koostööd, olid mõlemad ära – üks välismaal puhkusel ja teine jäi haigeks. Küll aga olid nad mõlemad organiseerinud mulle omaette kingitused, lisaks traditsioonilisele ühiskingile kõigi kolleegide poolt. Nii et kui kontoris olevad töökaaslased mind hommikul õnnitlesid, sain õige mitu pakikest ja juurde seletused, mis kellelt. Üliarmas. No ja õhupallide vahele ma mahtusin napilt ära 😀 😀

Nii, ja lõpetuseks paar pilti kingitustest kah… Ehkki kõigist mul ei ole… Kergemat karistust palun 😀

Kaaslane kinkis mulle kaks puslet – ühe reedel, teise laupäeval 😀 Selle suure puslega on küll nii, et… Ma saan täpselt aru, miks ta selle valis – pilt on ilus ja ta on suur Jaapani fänn… Aga 3000 tükki on nii keeruline, et selle pildi rohked tumedad rohelised ja pruunid toonid oleks minu jaoks liig. Nii et ma uurisin, kas ma tohiks sealt lehelt, kus ta need pusled mulle tellis, selle asemele midagi vähe värvilisemat valida… Ta oli nõus. Saatsin talle paar varianti, eks siis ole näha, mis ma lõpuks saan 😛 Too kasside, pusle ja veiniga pusle on aga küll absoluutselt täiuslik.

Kõrvarõngad… Karbis olevad kaks paari sain Kaaslase perelt, teised kaks tegi mulle kolleeg, kes on viimasel ajal kõrvarõngaste meisterdamise lainel. Nii äge! Te ikka näete, et punased kõrvarõngad on puslemustriga, jah?

Kaaslase perelt sain veel kingituseks gini, klaasid ja klaasist kõrred. Oh appi, kuidas ma vaeva nägin, et neid klaase pildistada 😀 Ma ei ole eriti osav sellistes asjades ja mul polnud kuskil nii suurt valget tausta, et klaasid oleks korraga pildile mahtunud, seega pidin neid lõpuks ükshaaval pildistama.

No ja lõpetuseks õekese kaart, tõukerattaga varas on meil omavaheline nali juba aastakümneid…

Ja muidugi lilleuputus. Mis on esmakordne – mitte keegi ei kinkinud mulle MITTE ÜHTEGI tulpi. Maailma on hukas 😀

Homme lähen Haapsallu Nele ja Kristeliga sünnipäeva tähistama, nii et nädalavahetusel on oodata uusi muljed. Kui ma muidugi jaksan. Kindel on see, et saan neilt sajaga hagu alla, kuna ma pole IKKA VEEL bloginud meie eelmise aasta trippidest. Lihtsalt nii palju pilte on seal (mitte minu tehtud, haha, ikka nende), et ma pole kuidagi selleni jõudnud. Jama on muidugi, et pool aastat hiljem ju enam ei mäleta kõiki tegemisi ega emotsioone… Aga no ükskord ma blogin kõigest, ausõna. Enne viiekümnendat juubelit 😀