plika
Lihtsalt imeline, vol 2
…ehk sellest, kuidas mul on maailmaparimad sõbrad.
See sisetunne või kuues meel töötas mul ikka hästi. Hommikuks sai varem lapsehoidja kutsutud, nii et jõudsin tänu sellele varasemasse sõidutundi. Lõuna ajal tegin suure kausitäie toorsalatit. Õhtupoolikul ajas Kristina šokolaadikoogi isu peale, nii et võtsin üle mitme kuu küpsetamise ette.
Ja sel ajal, kui või ning munad soojenesid, helistas kõigepealt Tage ja kinnitas, et nad tulevad külla. Ja siis helistas Marko, kes teatas, et nad on Pärnus ja tulevad külla. No ma ütlen, saatuse sõrm oli see, mis ajendas mind nii palju salatit tegema ja kooki küpsetama 😀
Nii et õhtu oli ülilahe ja süüa sai kuninglikult. Pearoaks grillitud lõhe toorsalatiga ning magustoiduks maasika-jäätisekokteil šokolaadikoogiga. Lõpuks ägisesime kõik mõnust.
Kuna õed olid ka õhtupoolikul külas, siis polnud lastest esimene pool õhtust suurt midagi kuulda, toimetasid omaette. Mingi hetk läksid õed koju, plikad mängisid ikka rohkem omaette, Poiss hängis meiega. Lasime lastel tõsiselt kaua üleval olla, alles üheteist paiku said magama. Loodetavasti saab selle arvelt siis homme kauem magada ka 😛
Nüüd on kell juba pool kaks, aga positiivne emotsioon oli nii suur, et kuidagi ei saanud kirja panemata jätta. Pärnu ja suvi ja sõbrad… Võrratu.
Jõudsin õhtul kõik kenasti ära ka koristada, nii et homme hommikul on hea ärgata ja korras köögis toimetada. Idüll!
16 ja kõva röök
Ma panen truult kõik unekooli arengud kirja – siis on neil, kes sama murega siia blogisse jõuavad, hea erinevatest kogemustest lugeda.
Kui eile olin ma üksi ning voodisse tagasi viimise ajal oli Poisil hiiglama lõbus, siis täna oli olukord teistsugune. Abikaasa jõudis hommikupoolikul üle mitme päeva koju, tegeles natuke lastega, aga oli nii väsinud, et vajus siis magama. Lapsed on aga hirmsad issikad ja üleüldse on tavaline see, et nende magama panemiste ajal, mil me mõlemad kodus oleme, on tunduvalt keerulisem, kui emb-kumb meist seda üksi teeb.
Nii et täna ei olnud Poisil üldse nii lõbus minu eest ära joosta, täna oli see tema meelest isikuõiguste rikkumine – miks emme mind magama paneb, kui ma tahaks selle asemel hoopis issiga mängida. Aga minu tuju oli rahulik ja kõigutamatu nagu eilegi – mähkme saime alla ja pluusi selga läbi suure kisa, pidin üheaegselt Poissi jõuga kinni hoidma ja mõmmi laulu laulma. Vaat selleks mul tõesti kannatust pole, et oodata, kuni Poiss maha rahuneb – tean ju, et kui ma olen rahulik ja konkreetne, pole asi minu vales käitumises, vanus on lihtsalt täpselt see kõige “mõnusam” jonni ajastu, iga asi, mis ei meeldi, vallandab protestikisa. Sai talle rahulikult öeldud, et kui sa nüüd potil ära ei käi, siis hiljem enam ei saa, läheme paneme mähkme alla ja magama. Nii saigi. Ja maru rahulikult viisin 15 korda jonniva lapse voodisse tagasi. Siis jäi mõneks ajaks, tuli veel korra välja, viisin uuesti ja jäi väikese virinaga magama.
Plikaga sai see-eest janditud. Läks küll kenasti voodisse, aga hakkas mind sealt mänguhimuliselt togima ja naerma, selle asemel, et rahulikult laulu kuulata. Ütlesin, et kuni ta pole rahulikult ja vaikselt, pole unelaulul mitte mingit mõtet ja ma lähen lihtsalt minema. Mõjus 🙂 Jäi minust rahulikult voodisse, tuli aga mõne aja pärast uksele issi järele pärima. Rääkisin, et issi puhkab samamoodi väsimust välja nagu nemadki ning kui kõigil lõunauni magatud, saab jälle koos mängida. Plika virises, et ei taha magada. Ütlesin, et tal on kaks varianti – kas jääda rahulikult magama või kui jaurama hakkab, siis mõneks ajaks vannituppa järele mõtlema minna. Seejärel jätsin ta sinnapaika ja tulin ära. Jorises natuke ja hakkas mind hüüdma – kui tagasi läksin, siis kurtis, et ei saa tekki peale. Panin teki peale ja tulin jälle ära, kogu selle jama peale hakkas aga Poiss nutma… Õnneks vist päriselt ei ärganud, vigises ennast läbi une uuesti magama, Plikat pidin käima veel korrale kutsumas, et ta vait oleks ja venda jälle üles ei ajaks.
Nüüd siis Poiss magab ja Plika on rahulikult voodis. Saan selle postituse üles riputada ja loodetavasti siia midagi lisama ei pea 😀
Lõpetuseks veel üks kord tõdemus, et sellises vanuses lastega on unekool tegelikult hirmus lihtne. Lihtsalt endal peab olema õige suhtumine ja piisavalt kannatlikkust, muidu on ettevõtmine kindlalt läbi kukkunud 🙂