Kui me 2003 kevadel A-ga Raplas tema juhilubade järel käisime, siis sõitsin ma üle kümne aasta rongiga – aga see oli elektrirong ja koht oli lähedal. Ja noh, A õel käisime ka kogu aeg rongiga külas, jällegi siis elektrirongiga. Pikemateks sõitudeks polnud mul aga kunagi pähegi tulnud rongi kasutada, kuna need on ju nii aeglased ja mõttetud. Seda senimaani, kui Hansapank andis sel sügisel kõigile õppelaenu võtjatele 10 tasuta sõitu Edelaraudteel. Mis tasuta saadud, tuleb ju ometi ära kasutada 😉
Uurisin siis Tartu ja Tallinna vahelise rongiliikluse kohta ning sain teada, et kiirrongid pidavat ühed ütlemata lahedad asjad olema – sõidavad sama kiiresti kui bussid, aga ruumi on tunduvalt rohkem.
See, kuidas ma esimest korda rongi peale läksin, oli ikka päris naljakas. Uurisin netist kaardi pealt, kustkaudu üldse jaama saab ja leidsin selle ka kenasti üles. Siis hakkasin mõtisklema, millise perrooni pealt rong minna võiks, õigemini milline neist perroonidest esimene on. Vaatasin kahtlustava näoga Elva rongi, mõtlesin, kas peaks ehk sellele minema… Ei läinud. Kui Tallinna rong ette sõitis, siis ei teadnud ma, kummale poole istuda, et näoga sõidusuunas olla, sest ei teadnud, kuhu poole rong sõidab. Istusin loomulikult valesti.
Aga istmed olid rongis tõesti ülimõnusad, paremad kui bussis. Ja ruumi oli ka palju rohkem, nagu räägiti.
Niisiis sai minust paadunud rongifänn – kiire, odav ja mugav. Asja juures oli ainult üks aga – JAAM asus nõmeda koha peal. Kui ühikast bussijaama läheb umbes viis minutit, siis rongijaama 20. Kui rasked kotid ka kaasas, nagu mul enamasti, pole see just eriti mugav. Tallinnas saab ka bussijaamast kiiremini koju kui Balti jaamast.
Nojah, pluss veel see, et rong käib 2x päevas, bussid iga poole tunni tagant.
Aga kui tasuta saab, siis võib ju käia viie asemel 20 minutit ja seada ennast rongi aegade järgi.
Kõige toredam oli see, et sain oma kümne tasuta sõiduga 12 korda sõita. Üks kord polnud piletimüüjal augurauda kaasas ja ta lubas hiljem tagasi tulla. Ei tulnud ja mina teda ka otsima ei läinud. Nii jäigi sõit alles.
Ja teine kord, kui ma oma kõige viimase tasuta sõiduga kaarti näitasin, ütles tädi: “Ainult üks kord ongi jäänud? Noh, teeme ühe korra veel.” Andis pileti tagasi ja auku ei teinud. Ma olin ikka tõsiselt üllatunud sellest, meeldivalt muidugi.
Kõik need tädid on üldse alati nii viisakad ja sõbralikud seal, et lausa lust sõita. Nende 12 korra jooksul ei näinud ma vist kordagi nende näol mossis ilmet.
Aga täna sõitsin ma oma viimase sõidu ära ja… See tähendab, et Edelaraudtee ja minu vahel on nüüdseks kõik läbi. Sest ainuüksi mugavate istmete ja rohkema ruumi pärast ma küll 20 minutit kõmpida ja päeva ainsat rongi oodata ei viitsi (teine läheb päris ebanormaalsel ajal). Hinnad läksid ka selle aasta alguses kallimaks, nii et bussipiletitega pole enam erilist vahet.
Selline lugu siis. Oli tore, Edelaraudtee. Kes teab, ehk kohtume veel kunagi. Seniks aga soojendan üles oma vahepeal maha jahtunud suhte Sebega.