Enamik teist juba teab seda, aga nii igaks juhuks mainin ära, et juuli keskpaigast alates ei ole ma põhikohaga enam mitte Ülemistes, vaid meie teises Tallinna poes.
Kuidas nii läks? Esimese aasta jooksul mõtlesin kogu aeg, et ei tahaks siin never olla, sureksin igavusse… Noh, juhtus nii, et juuni lõpupoole käisin ühe päeva asendamas ja see oli väga chill – niisiis ütlesin ülemusele, et võin edaspidigi siin lisapäevi teha, mulle täitsa meeldib.
Kaks päeva hiljem teatati, et oleks vaja kedagi ajutiselt KOHE siia tööle suunata.
Ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub. Kartsin natuke Ülemistest lahkuda ja kõik armsaks saanud töökaaslased maha jätta – väga järsku tuli see asi. Aga mulle kinnitati, et see on ajutine, umbes pool kuud. Kuna teatud põhjustel polnud mul poe vahetamise (loe: Lepaga koos töötamise ;)) vastu tegelikult midagi, siis olin nõus.
Umbes nädalaga hakkas mulle siin nii meeldima, et tahtsingi jääda. Üht töötajat oli nagunii juurde vaja, mina sobisin suurepäraselt – poisid on süüdimatud sipsikud, kellele meeldib kallist tehnikat pähe määrida, aga mitte (vastupidiselt minule) korda pidada, süsteeme luua ja paberimajandusega tegeleda. Ühesõnaga ütlesin ülemusele, et siinne pood vajab naise kätt ja ta oli minuga nõus.
Ja siin ongi tõesti palju inimlikum ja chillim. Siin ei käi mul-on-nii-igav-lähen-hängin-kaubanduskeskuses-kõik-poed-läbi-ja-küsin-lolle-küsimusi tüüpe, siin ei käi pooltki nii palju venelasi, siin käib üldse poole vähem inimesi. Sebimist samas ikka jätkub, igavusse suremisest pole juttugi.
Lahtiolekuajad on ka tunduvalt etemad – õhtul tund varem ja laupäeval suisa kuuest sulgemine ning pühapäevane kinni olemine annab elukvaliteedile nii palju juurde, et ma ei pane üldse pahaks neid ühte-kahte lisapäeva, mis tänu veidi lühematele tööpäevadele iga kuu juurde tulevad.
Ülemistes hakkasin läbi põlema ja poleks seal vist enam kaua vastu pidanud. Siin olen peaaegu et uuesti sündinud, ära minemise mõtted on suuresti tagaplaanile jäänud. Ei teagi, kas see on hea või halb…
Ainus miinus on see, et kuna meid on siin kokku vaid kolm, pole Lepaga ühiseid vabu päevi rohkem kui pühapäevad. Aga neid saab vajadusel alati juurde tekitada ehk mina asendan aeg-ajalt ülemistes Murakat ja tema siin mind.
Nii et lõppkokkuvõttes võite mind ikkagi vahel ka Ülemistes näha. Peamiselt siiski siin. Vot nii 😀
Pingback: Lepa lugu » Tikri Päevaraamat